Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Käesoleva aasta märksõnaks tundub olevat mesilasema kadumine. Suurem enamik lahkus teadmata suunas paarumislennu käigus. Kas tuli vihmasagar kaela või sattusid lindude noka vahele, pole teada. Kusjuures paarumistarudest lahkus teadmata suunas vaid üks ema, põhiperedest, mis kordades rohkem häiriv, läks aga kaduma viis! Muidugi on võimalus, et mesinik tegi ise kogemata emale liiga, jäi kusagile raami või korpuse vahele, aga ei usu, et ma neid nii palju lömastada suutsin.
Esimese kadumise avastasin juuli lõpus, kui ühes tarus tundus elanikkod kahtlaselt hõredamaks jäänud olevat. Kuigi esialgu kahtlustasin sülemlemist, aga sel juhul oleks vähemalt kaanetatud haue ja mõni kupp leitavad. Mõlemate puudumine kinnitas, et minu antud paarumata ema, mis esialgu kenasti vastu võeti, oli teadmata suunas lahkunud.
Viimane ema leidis oma otsa tõepoolest ilmselt mesiniku süül. Kuidas muidu seletada septembri lõpus peale söötmist avastatud viimasele haudmele tehtud aseemakuppu.
  Kui mesilastega oli suve teisel poolel veidi probleeme, siis meega polnud üldse muret. Või nagu irvhambad kinnitavad - seda lihtsalt pole piisavalt. tean-tean, mingisugusedki laovarud võiks olla, aga mil moel need kogunema peaksid, kui juba kolmas kesisevõitu aasta järjest. Kui hind väga lakke tõsta, siis muidugi müük väheneb ja tekivad varud, aga see ei ole jätkusuutlik ärimudel. Seda enam, et kodumaise toodangu mõistusevastasel kallinemisel suureneks hüppeliselt importmee osakaal. Aga edasi? Kui omavarustuse tase paraneb? Siis on turuosa hõivanud välismaist mett lettidelt välja tõrjuda juba ülimalt raske.
  Viimased sügisesed tööd mesilas: vaadata üle, kas mesilased katavad enam-vähem kõiki kärgi ja kui ei, tuleb servadest mõni eemaldada. Samuti on oktoobris - novembri esimeses pooles aeg teha viimane varroatoositõrje.
  Edukat talvitumise algust nii mesilastele kui ka mesinikele!


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.