Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Kui meenutada üht tuntud rahvatarkust, et kui enne Jaanipäeva oli ilm jahedavõitu, siis peale Jaani hakkab tasapisi külmemaks minema, on mesiniku vaatevinklist olukord üsna kesine. Parimad tingimused korjeks on õhutemperatuur vahemikus 22 - 25 kraadi ja tuult muidugi mida vähem seda parem. Ajuti kerge öine vihmasabin soodustab igati taimede arengut, samuti ei tohiks ööd olla jahedad. Palju aga enne Jaanipäeva ligilähedasigi tingimusi on olnud? Nädala jagu päevi? Kümmekond? Arvestades kogutud saagist maha mesilaspere omatarbe, mis aktiivsel perioodil on 5-600 grammi päevas, siis mesinikule vurritamiseks nagu ei jäägi midagi. Tänavu oli väga ilus võilille õitsemine, ka talirapsi põllud kollendasid kenasti ja kui mesila nende taimede lennuraadiuses, siis ilmselt on ka tarudesse nii mõndagi kogunenud. Võilille on minu mesila piirkonnas vähevõitu, rapsi pole üldse, veidi oli üllatajaks pohl, mis õitses päris heade korjeilmadega ning terve mesila tundus olevat männikusse kolinud. Nii on suve algus olnud korje poolest enam kui tagasihoidlik ja vurri meesiseks tegemine pole päevakorda tõusnud. Kohe-kohe alustab vaarikas, lähikonnas on sellega kaetud alad tänu raietele tasapisi laienenud, ehk koguvad mesilased sealt midagi.
  Sülemlemine on siiani jäänud talutavuse piiresse. Tegevusetult tarus aega surnuks löövad mesilased ehitavad ohtralt kupualgeid, õnneks on mesilasemad targemad ja nendesse ei mune. Esimene ja Jaanipäeva seisuga ainuke ronimine oli 10 juunil, kui mesilas toimunud õppepäeva lõpus otsustasid kaks keskmist mõõtu peret sülemid teha. Mitme ema tõttu toimus tükk aega totaalne segadus ja algul moodustus lausa viis kobarakest. Aega läks ning kannatlik ootamine andis soovitud tulemuse - vahtra otsa tekkis üks ja suur kobar. Natuke oksaotste kääridega naksamist ja oligi 6 kilo mesilasi kastis. Igati tegus pere läks osakonda kahele täiskorpusele (2X12 raami) millest üle poole olid kärjepõhjad. Mõned päevad tagasi tehtud kiirkontroll kinnitas, et kõik toimib ja hästi.


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.