Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Aga pikemalt tahaksin kirjutada mõned read rahast. Mesinikel seostub raha peamiselt meekilo hinnaga, mida kõrgem see on, seda parem on tema võimekus mesilat edasi arendada ja omakorda veelgi rohkem toota ning teenida. Lõputult hinda tõsta ei anna, ikka leiab naabrimees võimaluse odavamalt müüa ja kui kaup on aus ei näe ostja mingit põhjust sama toote eest rohkem maksta. Niisiis määrab hinnalae suuresti ära omavaheline konkurents. Teisalt võib naabrimees ka vaadata, et näe tema müüb kallimalt minul sama hea mesi müün ka sama hinnaga ning tõstabki oma kilohinna naksti kõrgemaks. Mõlemad teenivad justkui hästi, ainult et kas selline meetod on jätkusuutlik? Ilmselt mitte, sest maailmas liigub palju odavamat mett, mis Euroopa vabaturu tingimustes suurte hinnaerinevuste korral peagi Eestisse hakkab voolama. Kuigi siinne erinevatelt taimedelt kogutud mesi on vaieldamatult rikkalikumate maitse- ja tervistavate omadustega, ei jaksa klient lõputult Eestimaist eelistada ning ahnuses hinna ülikõrgeks ajanud müüjate taskuid täita. Tänavune suve esimene pool on mesinikele üsna soosiv olnud ja mesilased kogunud hulgaliselt lõhnavat linnumagusat, seega võiks nagu eeldada meehinna langust või vähemalt viimase kahe nigelapoolse mesindusaastaga toimunud hinnatõusu peatumist. Samas tuleb näiteks kütuse eest maksta rohkem kui aasta tagasi ja ega muudki kulud vähenenud pole. Aga nagu ma juba eespool arvamust avaldasin, kusagilt läheb hinnatõusu piir, nii tundub mulle, et tänavu mee kilohind küll tõusta ei tohiks ja elukalliduse tõusu peaksid meemüüjad kompenseerima suurema läbimüügi arvelt. Et eelneva pika jutu kokkuvõtteks ka numbriliselt rääkida, siis olen kindel, et 12-eurost kilohinda küsida pole kuidagi õigustatud. Muidugi on erandeid, näiteks väärtuslikku kanarbiku või varakevadise lõhnava võilillemee puhul on selline number igati õigustatud, aga tavalise segamee juurde sellist hinnasilti küll asetada ei tohiks. Ja nii ulmeline kui see number ka tundub pole tegu laest võetud näitega.
  Kui rahast juba rääkida, siis paari reaga ka kulutustest, mis mesindusega seotud. Näiteks on meevurr asendamatult oluline tööriist ka kõige väiksemas mesilas. Ei anna seda ka tuttavalt mesinikult laenata, sest seesama tuttav vurritab ju ka samal ajal. Niisiis tuleb osta päris enda oma ja võimalused selleks on piiramatud alates uhketest tutikatest kuni nõukaaegsete poolroostes tsinkvurrideni välja. Uute hindadest ma siinkohal rääkida ei tahakski, aga kui 50 aastat vana rimaka eest küsitakse 100 raha, siis tekib tahtmine Ansipit teha ja kõva häälega hüüda - "Tule taevas appi!" Oleks sel asjal siis kasvõi mingigi antikvaarne väärtus, mis suudaks sellist hinnasilti põhjendada aga ei. Neid vurre toodeti üle terve Nõukogudemaa sadu tuhandeid ja sellise tegelik väärtus ei ületa ühte eurot ehk vanametalli hinda.     22 juulil toimus juba neljandat korda Avatud Talude Päev. Aitäh kõigile, kes minu tagasihoidlikku majapidamist vaatamas käisid!
Suured tänud ka neile, kes võtsid vaevaks väikese peamurdmistesti lahendamise. Vaid ühe eksimusega saavutas parima tulemuse Kalle telefoninumbri lõpuga 241. Auhinnaraamat "Mesilased" on Sinu! Põnevat lugemist!


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.