Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Naistepäeva puhul tegin sooja kingituse tuhandetele, eh mis - kümnetele tuhandetele naistele. Nimelt viisin läbi kevadise mesila kontrolli ja panin tarudesse otsamatid, et tüdrukutel ikka soe oleks ja haudme üleskasvatamine kergem. Kes nüüd sellest naiste-tüdrukute jutust aru ei saanud, siis teadmiseks - mesipuus valitseb täielik matriarhaat, kõik töömesilased on naissoost! Lisaks soojustuse parendamisele sai kiirkorras hinnatud ka söödahulka, seda just aktiivsemates peredes. Praegu on kõik veel hästi ja näljaohtu ei ole, samas on nii mõnigi pere pealt väga soe ja usin haudme üleskasvatamine vähendab toiduvarude hulka päris tempokalt. Õnneks on paar kastitäit kandipakke laos ootel.
Kuigi märtsi esimeses pooles pole veel päris õige ületalvitunud perede kokkulugemiseks, ennegi on olnud juhuseid, mil nii mõnigi taru järgneva kuu jooksul tasaseks on jäänud, võib mingi esmase hinnangu siiski anda. Ja enda mesila kohta saan öelda, et talvitumine võinuks olla parem, talvekadu on täpselt 10%, põhjuseks ilmselt ei miski muu, kui varroos. Polegi kauge minevik, vaid 4-5 aastat tagasi sain probleemideta hakkama ühekordse varroalesta tõrjega ning kõik mesilaspered, mis said talvituma pandud, tulid rõõmsalt kevadesse. Nüüd on aga lestaga kaasnevad viirushaigused muutunud sedavõrd agressiivseteks, et ei piisa päris hästi enam kahekordsestki tõrjest.
Suurimaks murekohaks oli mul selle osakonna perede talvitumine, mille möödunud aasta augustis juurde sain. Tol hetkel oli 9-st perest 8 seisukord väga nigel, tühjaks sülemlenud ja varroalesta täis. Kohene tõrje muidugi veidi päästis, aga ainult veidi, sest talvituma panin seal vaid 4 peret. Ja ennäe - kõik elus! Kahjuks see nii ei jää, vähemalt üks tundub olevat nii väike, et selle poputamine ei tasu ära.
   
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.