Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Kuigi ilmastik on natuke nihkes hakkab mesindussuvi paratamatult lõppema. Nihke all pean silmas seda, et kui näiteks tavalistel aastatel olen tarud kanarbikule viinud 20 - 25 juuli paiku, siis tänavu osutus päris parajaks ajaks asustada metsagrupp 2 augustil. Arvestatav korje hakkas peale järgmisel nädalal ning mõned päevad hiljem oli selge - tänavu on kanarbikuaasta! Tarukaal aina tõusis ja tõusis ning kesk augustikuud tuli mesilasperede koondamise asemel hoopis pesaruumi laiendama asuda.
Mesilasemade kasvatus õnnestus tänavu hästi. Kuigi ilmad olid heitlikud, hakkasid kõik paarumisperedesse pandud emad lühikese aja järel munema. Nii hästi ei läinud aga suurtes peredes. Emad võeti ilusti vastu aga mida ei tekkinud, oli haue. Ühe pere ajasin augusti alguses läbi võre, kuid peale märkimisväärse koguse leskede ei jäänud kedagi "sõelale". Nagunii oli plaan mesilat suurendada, siis sai sellest emata perest kaks väiksemat tehtud ning et väliskorje mõjul ikka korralikult hauet tekiks, siis kanarbikule viidud. Viimane oli muidugi suur viga, sest kogu vaba ruum tõmmati paari päevaga nektarit täis ja loodetud ulatuslikke haudmeväljasid ei saanud kuidagi tekkida. No kuskohast ma pidin teadma, et nii hea korje tuleb. Paaris peres oletasin veel ema puudumist, neid üksipulgi lahutama ei hakanud, määrisin emad meega kokku ning lasksin otse kärjele. Kolm päeva hiljem oli mesilaspere käitumine muutunud ning kärgedes hulgaliselt mune. Neid peresid tuleb nüüd natuke kauem aktiivsena hoida, et suudaksid ikka korraliku hulga talvemesilasi üles kasvatada.
Proovime nüüd suvest veel viimast võtta!


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.