Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  
  Kevad läheneb pika sammuga ja kaugel see puhastuslendki enam on, isegi veebruarikuiste plusskraadidega võivad mesilased tarust välja kippuma hakata. Suuremate üllatuste ennetamiseks võtsin veebruari viimasel nädalavahetusel mesila põhjalikuma kontrolli ette. Olgu lisaks veel öeldud, et esimene kontroll, nagunii kesktalvel pole enam midagi päästa, kui sügiseste tegevustega midagi väga nihu on läinud.
Aga tulemustest - väljavaade kõigil peredel elusalt suurde kevadesse tulla on päris hea. Umbes pooltel peredel polnud lennuava ja tarupõhja langetisest puhastamine võimalik, mesilaskobarad olid nii suured, et vähimagi katse järel tõmbasin elusaid mesilasi välja. Ülejäänud pool mesilat tundus olevat heas kuni keskmises konditsioonis, kaks taru olid märjad. Üks väiksevõitu talvekobara tõttu - pesaruumi mõlemad ääred olid mesilastest katmata ja kärgedes olev talvesööt tilkus niiskumise tõttu. Teise märja taru põhjus seisnes aga selles, et mesilased olid talvesööda paigutamisel hulga kärgi vahelaua taha ehitanud ja sinna siirupit vedanud. Õnneks oli neil endil taipu talveks pesaruumi kolida, siirupiga kärjed muidugi niristasid magusat vedelikku tarupõhja. Mis seal siis ikka, väiksevõitu pere pesaruum sai pandud ühe kärje võrra koomale, teisest tarust ligumärg omalooming kokku korjatud. Kõikidesse tarudesse otsamatid ja nüüd jääb veel oodata puhastuslendu, peale seda võib ka lennuavad sooja hoidmise eesmärgil koomale panna. Pikem prognoos pakub hetkel märtsi algusesse päikest ja soojemat ilma, samas see on vaid ennustus, mis Eesti oludes nii pika aja peale mitte ei pruugi täituda. Samas kas ongi vaja nii varast perede aktiivseks muutumist, söödavarud hakkavad peale puhastuslendu topeltkiirusega kahanema.
Mesinikel peaks hooaeg juba algama, kärjed vaja suveks ette valmistada ja mõndagi muud inventari kohendada. Edukat toimetamist ja mesilastele head talvitumise lõppu!


Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.