Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.





 Tänavu panin võidupüha puhul vurri käima, sest päris mitmed kliendid ootasid juba ammu, millal värsket maiust saama hakkab. Esialgne tulem jäi küll üsna tagasihoidlikuks, tühjaks sai vurritatud vaid viie koorimismagasini kärjed. Arvestuslikult veidi üle 30 kilo mett valgus õhukese kihina laiali mööda suurt vurri, torustikku ja meepumpa, selitusnõusse suunamiseks ei jäänud enam midagi. Nii saigi hädalistele niristatud vurri kraanist pooleliitriste purkide kaupa, igaühele 1-2 tk. Mis parata, limiteeritud veel hetkel! Tarudes on mett palju, metsvaarikalt koguti tänavu väga hea saak, siiski on kärjed veel korralikult kaanetamata ja välja võtta ei sünni. Kuna korje on hetkel (juuni lõpp) olematu, siis mesilased selle kaanetamisega eriti ei tegele ka. Ei hakata ju alt haudme piirkonnast lahtist mett ülespoole tassima, kui väljast midagi peale ei tule. Vaarikas on õitsemise lõpetanud, põdrakanep pole veel alustanud, pärnadel on rohkesti õiemumme, kas sealt midagi loota on, paistab alles juulis.
 Juuni teisel poolel võib juba kohalikelt kasvatajatelt pikemalt ette tellimata mesilasemasid saada, seega asusin ka oma mesilat paremate krainidega varustama. Reeglina lasen emal peres toimetada kaks aastat, üksikutel parimatel isegi kolm. Tänavune emavahetusplaan aga nägi ette kõigi eelmise aasta juunis paarunud mesilasemade vahetuse. Sellist asja pole veel juhtunud, et ühe portsu emad eranditult praagiks osutuvad. Kui jaanipäeva paiku katavad mesilased 14 raami, siis pole kahtlustki, et selle perega on midagi väga valesti. Nüüdseks on need asendatud noorte ja loodetavasti töökamatega, samuti on saanud uued emad neli viiest kevadel mesila laiendamiseks ostetud perest. Selle viienda ostetuga veel mõtlen, mis peale hakata. Pere on hetkel suur ja tugev, sülemlema pole kippunud, ainult rahumeelsus jätab veidi soovida.
 Kui mingit üllatust ei tule, siis peaks sülemlemisperiood läbi olema. Mesilaspered käitusid väga mõistlikult, suured ja tugevad tegelesid korjega, väikesed ja emavahetust ootavad pered nagunii ei jaksanud sülemleda. Kuppe ehitasid vaid keskmised pered, hea vaarikakorje tõttu oli ka nende "õigematele" tegevustele suunamine üsna lihtne. Nii kestis sülemlemine täpselt 2 päeva, esimesel lendas peale kolmepäevast jahedust tarudest välja 3 sülemit, teisel 1, ning sellega oligi see teema ammendatud. Samuti osutus püüdmine vähe vaevanõudvaks. Esimesena sülemlenud pere ema sain lennulaualt kätte ja veerand tunni pärast läksid mesilased ise tarru tagasi. Kaks sülemit maandusid väga lihtsatesse kohtadesse ja piisas vaid kasti oksa külge riputamisest et siis tunnikese pärast tagasi tulla ja see koos mesilastega keldrisse viia. Ühe sülemiga oli veidi tegemist, see ei tahtnud sugugi kasti minna. Ega ka mitte sinna päris vabalt mahtuda, hiljem kaalumine kinnitas, et kastis oli 6,4kg mesilasi. Nii sain neljast sülemist 1 uue pere, üks, nagu eelpool öeldud, läks ise tagasi. Ülejäänud kahte hoidsin järgmise õhtuni jahedas keldris ning ajasin siis oma tarudesse tagasi, mõistagi koos pesaruumi tugeva laiendamisega. Järgmisel päeval oli hea vaadata kuidas terve pere kihutas korjele nagu üks hiigelsuur sülem.


Lehe sisu täiendatakse vähemalt kord kuus.