Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.





  Kui enamasti olen viimase varroatoositõrje teinud oktoobri teises pooles, siis tänavu ei olnud selleks kuidagi sobivat aega, küll sadas vihma, küll olid muud tegevused ees. No ei ole viga, võib ju ka novembri alguses teha, mõtlesin. Aga võta näpust, ootamatult hakkas lund sadama ja kuigi näiteks oblikhappe suitsu lubatakse ka kerge miinusega teha, siis mulle isiklikult tundub lumise talveilmaga mesilaskobara kallal toimetamine veidi vastuvõetamatu. Novembri teiseks pooleks ennustatakse kuni kaheksa soojakraadi, ehk näitab mõnel päeval veidi päikestki, siis võib tõesti mesilastele ravimidoosi kätte anda. Kui aga ei tule sobivat hetke...? No ei tohiks väga hull olla, kevadel ja suvel sai looduslike vahenditega üsna usinalt lesta vastu võideldud.
  Ja üleüldse tuli talv nii ootamatult, et mesipuud jäidki täpselt nii, nagu peale söödanõude eemaldamist olid, lennulauad suveasendis ja otsamatid laos virnas. Ega nende viimastega kiiret muidugi pole, reeglina enne aastavahetust karmisid külmasid nagunii ei esine, vaevalt tänavunegi talv erand on. Ja kui uskuda Valgevene mesinike kogemusi, siis polevat isegi talveks raamide peale rohkemat vaja, kui kiht hõredamat kotiriiet. On muidugi õige, et mesilased hoiavad ise vajaminevat temperatuuri ja nagunii on talvekobarast paari sentimeetri kaugusel kraad nullis. Et aga tekitatud soojus kohe mühinal ülespoole ei kerkiks, võiks raamide peal ikka midagi rohkemat olla. Peamine on muidugi niiskuse väljajuhtimine, külm ja kuiv õhk on talvituvale perele kordades tervislikum kui paksult kinnitopitud pesaruumi veidi soojem, aga kordades niiskem õhk.
  Kuidas need tiivulised sõbrad talvituvad, uurisin 17-ndal novembril, kui õhk juba sedavõrd soe, et vahepeal taruseina külge jäätunud lennulaudu sai talveasendisse keerata. Vaid kaks peret ärritusid minu tegevuse peale, kuna aga toimetasin pimedas, siis tulid lennuavast välja vaid üksikud. Praegu on olukord väga hea, aga erinevalt tibudest saab mesilasperesid täie kindlusega alles kevadel kokku lugeda.


Lehe sisu täiendatakse vähemalt kord kuus.