Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



 Kui lõunapool olevat mõned tugevad pered puhastuslennuga juba märtsis maha saanud, siis siinkandis ümbritsevad metsad ja paks lumekiht mesilaste aktiivsust ei soosinud ning esimene enam-vähem lennuilm oli alles munapühade ajal. Ka siis ei käinud kõik pered väljas, vaid ainult need, kuhu õhtupoolne päike peale paistis. Viienda aprilli päevaks küttis aga päike õhu sedavõrd soojaks, et ka kõige väiksemast perest lendasid mesilased rõõmsa suminaga tuulevaikset ilma nautima. Kui suurem lend läbi, oli paras moment kiirkorrast tarudesse kiigata, et hinnata talvitumise edukust.
Nagu korduvalt olen maininud jõuavad kõik mesindusprobleemid mingil hetkel iga mesiniku õuele ja pole ka mina mingi erand. Kui siiani olen rõõmsalt saanud teatada, et talvitumise käigus ei saanud otsa ainsatki mesilasperet, siis tänavu kevadel pole põhjust "nina püsti ajada", sest kadu on täitsa olemas. Peab tunnistama, et matemaatiliselt väljendatuna on 16% sügisel talvituma pandud peredest looja karja läinud. Ühe vaikset lõppemist sain talve esimesel poolel jälgida, kui igal hommikul köögi aknast just selle taru ees väljalennanud mesilasi nokkivaid tihaseid vaatasin. Ülejäänud olid oma eksistentsi lõpetanud millalgi talvel.
Kindlasti on peamine küsimus selles, mis on sellise hukkumise põhjuseks. Tõenäoliselt on põhjuseid isegi kolm. Esimene on varroatoos; teine on varroatoos; kolmas on ebaõigelt tegutsenud mesinik, kes oleks pidanud varroatõrje juba augusti esimeses pooles tegema. Võib-olla leiab põhjuseid veelgi, aga need on ilmselt teisejärgulised. Aga mille alusel just need otsa said ja miks pooled talvitumapandud peredest väga tugevad ja elujõulised on? Vaat kui saaks sellele küsimusele vastuse!
Aga mis seal ikka, õpime vigadest ja ilmselt tuleb sel suvel natuke uusi peresid teha.


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.