Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Uus ja eeldatavasti parem aasta tuli koos kardinaalselt muutunud ilmaga ja seitsmest soojakraadist sai loetud päevadega 17 miinuskraadi. Kui nüüd küsida, et mida teevad need mesilaspered, kes liigsoojaga hauet kasvatama hakkasid, on vastus üsna ühene - surevad suure tõenäosusega nälga! Esiteks on haudme jaoks ära kulutatud suur kogus sööta, millega mesilased oleks pidanud kevadeni välja tulema. Teine probleem seisneb selles, et sedasama veel koorumata hauet püütakse kõigest väest soojas hoida. Esialgu see isegi õnnestub, aga kuna mesilased tõmbuvad väga tihedalt kokku jääb kobar paratamatult söödast liiga kaugele, isegi kui seda tarus piisavalt on.
  Vahepeal mesilast kadunud tihaseparv on taas tagasi ilmunud. Muidu toredad linnud ja lõbus on vaadata, kuidas nad suvel tarudest väljalõigatud lesehaudmega maiustavad. Talvel taruseintele koputamas käies nad nii toredad muidugi enam ei ole. Kuigi riputasin mesipuude esiseinte külge võrgud, nagu igal aastal, on paljud õppinud ära selle, et lennuavale võib ka läheneda teiselt poolt võrku. Tihaseparv käib tarude vahel kaks korda päevas, hommikul kui valgeks on läinud ja õhtul enne hämardumist. Häirida nad ennast ei lase ning näiteks aknale koputamine on üsna mõttetu, korraks lennatakse puude-põõsaste otsa, vaadatakse ringi ja kohe jälle tarude vahele tiirutama. Kõige kiiremini lõpetab sellise rünnaku kass, kes tuleb sobival hetkel, kui tihased mesilas möllavad, õue lasta. Minutike närvilist sädistamist ja järgneva paari tunni jooksul pole ainsatki "tiibadega rotti" näha. Kass muidugi üritab, aga ega ta neid eriti kätte ei saa, aga peletamisefekt on suurepärane. Pealegi on sellisel bioloogilisel tõrjel ka suurepärane hiirtevastane toime.
  9. jaanuari seisuga on minu mesilas seis hea. Kõik pered, mis talvituma said pandud, sumisevad vaikselt ja ühtlaselt. Hea märk, aga siiski on talve raskem osa alles ees. Tibusid loetakse sügisel, mesilasperesid kevadel.


Lehe sisu täiendatakse vähemalt kord kuus.