Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Aasta esimesed kaks kuud on mesinduses sellised, et justkui midagi ei toimu. Mitte et mesinikud diivanil vedeleksid, pigem tehakse tasapisi ettevalmistusi uueks hooajaks, tuleb vaadata üle tarud-korpused, vajadusel varuda neid juurde, ka kärjeraame. Aga tegu on sellise igatalvise ja aastate lõikes sama tegevusega, vaid mahud võivad vastavalt perede arvule muutuda.
  Mesilas ei ole enne märtsikuud, või soojema prognoosi korral ka veebruari viimast nädalat mitte midagi peale hakata. Need pered, mis siiamaani ellu on jäänud, peaksid ka päris kevadesse välja tulema, kui just metsloomad hävitustööd ei tee. Või teise võimalusena ei hakka kätte maksma sügisesed eksimused, nagu näiteks liiga suur pesaruum. Kindlasti ei hakka mesilastel külm, kuigi veebruaris peaks talv proovima veel viimast välja pigistada. Probleem on hoopis sööda paigutuses. Kas 15 kilo kärgedes olevat sööta on piisav kogus, et mesilaspere kevadeni varustatud oleks? Kui see kogus on paigutatud 6 kärjele, siis on vastus jah, igale kärjele jätkub keskmiselt 2,5 kilo ja enne puhastuslendu pole söödavarude kontrolli teha vaja. Kui aga tarus on 20 kilo sööta ja 10 kärge, võib olla põhjust muretsemiseks. Matemaatiliselt jagub igale kärjele 2 kilo, mis oleks puhastuslennuni piisav, kahjuks ei paiguta mesilased sööta nii ühtlaselt ja servmised kärjed on täiemad. Jätkates samamoodi puht matemaatiliselt, kui kummaltki poolt 3 äärmist kärge sisaldavad 2,5 kilo sööta, siis neli keskmist, kuhu tõenäoliselt tekib talvekobar, vaid 1,25 kilo kärje kohta, mis on kevadesse tulekuks ilmselgelt vähe. Nii tasub mesilaspere sügisel korralikult koondada, ka korpustarus, tulemusena on sööta vaja anda vähem ning kevadel pole vaja pead murda, mida teha tarudest väljavõetud tilkuvate ja hallitanud söödakärgedega. Tõenäoliselt ei teki probleeme mitmel korpusel talvituvate peredega, kui ülemine on täiesti täis söödetud.
  Ootame puhastuslendu.


Lehe sisu täiendatakse vähemalt kord kuus.