Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.





  Nii nagu juuli põdrakanepikorje, läks ka augusti kanarbikukorje... hmm... sinnasamusesse... Parimal päeval suutsid mesilased kaaluiivet tõsta 600 grammi, pingereas teine päev oli poole väiksema saaginumbriga, ülejäänud aja istusid niisama tarus või paremal juhul suutsid tarukaalu nullis hoida. Et siis samapalju kui sõid, samapalju ka korjasid.
  Kanarbikukorjelt mesilasperede kättesaamine osutus tänavu muiudgi omaette probleemiks. Augustikuised vihmad muutsid otse mesilani mineva tee tavalistele sõiduautodele läbimatuks. Teine, paar kilomeetrit pikem tee, oli läbitav, paraku seeneliste poolt usinalt kasutatav ja koosnes peamiselt aukudest, suuremad neist väheldaste järvekeste mõõtu. Suurte aukude vahe koosnes aga väikestest aukudest, kus haagis tarudega hirmsasti rappuma kippus. Lausa ime, et üheski mesipuus sellise sõidu peale raame segamini ei raputanud.
  Talveks koondamine on üsna lihtne - tarudest tuleb esmajärjekorras välja võtta liiga tumedad kärjed, enamasti on need üsna meevabad. Peale seda võtta veel niipalju tühje kärgi, et talvepesa ports sisse jääks. Et kuhu siis mesi saanud on? No magasinides-korpustes ikka üht-teist oli ka, aga mida usinamalt mesilased mett ülespoole paigutasid, seda tühjem pesaosa on. Kõige suurem minupoolne möödapanek oli korpustarudes kahe täisraamse korpuse kasutamine. Kui suvel asus mesilaspere ühel täis- ja vajaduse järgi pealepandud poolkorpustes, siis nüüd koondamise ajal on viimane haue all pesaraamidel ja mesi, niipalju kui seda oli, paigutatud poolkorpustesse, osaliselt ka pesaosa äärtele ja haudmeraamide ülaäärtesse. Kahel täisraamsel korpusel elutsenud mesilaspere viimased haudmeraamid on paraku teises korpuses, alumine kast aga täiesti tühi. Tõsi küll, pealpool olnud pooleraamilisi meekorpuseid olid need pered veidi tihedamalt täitnud, raamid olid servast serva täis ja kaanetatud erinevalt ühe täiskorpuse omadest, kelledelt tuli ära võtta ka üsna poolikult täidetud kaste. Kui tavaliselt surub tarru toodav nektar haudmetegevuse lõpuks ikka alumisse korpusse uutele puhastele kärgedele, siis tänavuse korjeikalduse juures seda ei juhtunud. Kärgede värvuse järgi otsustades on all mingil ajal tublisti hauet olnud, nüüd on see aga taas ülemises korpuses, pealegi vastiku tõenäosusega üsna tumedatel kärgedel, mis kõigi reeglite kohaselt peale vurritamist otse vahasulatajasse oleksid pidanud rändama. Peale esimese kahe sellise taru juures raamide sorteerimist loobusin aeganõudvast tegevusest lähenedes asjale lihtmeetodil - vastupidiselt tavapärasele võtsin pesaruumi koondades ära alumise korpuse.


Lehe sisu täiendatakse vähemalt kord kuus.