Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.





  Augusti esimene nädal läbi, nüüd siis paras aeg teha oletusi tänavuse meesaagi kohta. Suve keskpaik, mesinikul peaks justkui palju tööd ja kiire olema, tegelikult see nii ei ole, ei mingit igasuvist täitunud meekärgede tassimist ega vurritamist. Kuni jaanipäevani tundus olukord väga roosiline tulevat, mesilased lendasid parvedena korjele. Metsvaarika massilise õitsemise lõpuga sai otsa ka nektari kogunemine tarudesse. Järgneva kuu korjeilmad võib ühe käe näppudel kokku lugeda ning tugevaks kasvanud mesilaspered pistsid suure osa tarudesse kogutud varudest nahka. Kärjed söödi isegi sedavõrd tühjaks, et kui mesinik õigeaegselt jaole ei saanud, siis on kuulda olnud isegi mesilaste näljasurmast. Ja seda keset suve!!!
  Aga kuidas siis suurendada meesaaki? Nagu 28-nda juuli Maalehest lugeda sai, on mõni "mesinik" leidnud raskele küsimusele õige nahaalse lahenduse. Nimelt tuleb leida inimasustusest eemal asuv mesilagrupp ning pimeduse katte all korpuse/magasinikärgedest mesi välja lõigata. Pärast pressimist on meesaaki küll ja veel! Vaha saab pealekauba. Ajalehes kirjeldati mitut juhtumit Tartumaal, kinnitamata andmetel on sama käekirja järgi tegutsetud ka ühes Läänemaa mesilagrupis.
  Kommentaariks polegi nagu muud öelda, et mõnisada aastat tagasi karistati meevarast väga rängal moel. Nimelt lõigati tabatud pätil kõht lõhki, kinnitati soolikad puutüve külge ning lohistati seejärel niikaua ümber tüve, kui soolestikul pikkust jätkus. Jõhker, aga ilmselt väga mõjus. Ma mõtlen mõju järgmistele potensiaalsetele meevarastele...
  Kuigi metsagruppidega mesindamine muutub aina riskantsemaks, vedasin 27-nda juuli hilisõhtul 2/3 peredest kanarbikukorjele. Õitsemine tundub pigem tagasihoidlik ja algus hilinenud, nii et erilist saaki sealt vist tänavu loota ei tasu. Aga kodugrupiga võrreldes on vähemalt mingisugunegi korje ja kui ka meesaak napiks jääb, siis vähemalt saab talveks tugevamad pered. Mesilasemade kasvatamiseni ma tänavu ei jõudnudki. Esialgne plaan oli vageldada juuli keskpaiku, aga viletsavõitu ilmad ja masendav prognoos tulevikuks lükkasid seda tegevust aina edasi. Isegi kupuraami panin tarru, järgnevad kaks päeva sadas aga vihma mis viimasegi emakasvatusisu ära viis ning kolmandal päeval võtsin selle raami sama targalt tarust välja. Nii jääbki tänavuseks skooriks kaks paarumisperet, mis said tehtud ühe juulis korjepuuduses sülemlemisplaane pidama hakanud pere kuppudest. Tegu on väga asjaliku mesilasema järglastega, kes lähiajal omale uued elukohad peaksid saama.


Lehe sisu täiendatakse vähemalt kord kuus.