Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Võib vist öelda, et kui teisel aprillil mesilased tarust välja ei lennanud, siis see pere on välja surnud.   Kui keskpäevaks pilved laiali minema hakkasid, ei olnud tarude vahele minek enam soovitatav ja nööril kuivanud pesu tuli kiiresti kokku korjata. Tuulevaikne ilm ja aina tõusev termomeetrinäit võimaldasid kõigil peredel kauaoodatud puhastuslennu ära teha. Lõuna paiku hakkasid tarudesse jõudma esimesed tagasihoidlikud õietolmutombukesed. Suvel tähendab õietolmukorje üldjuhul haudmetegevust, vaevalt mesilased kevadelgi niisama ajaviiteks varusid täiendamas käisid.
Sama päeva õhtupoolikul, kui lendlus natukene tagasihoidlikumaks oli jäänud, vahetasin viis viimast korpusepõhja ära, osa oli juba märtsi algul vahetatud. Kuigi põhju soovitatakse vahetada üsna varakult, siis võrreldes neid kahte vahetust tundus aprilli oma palju lihtsam olevat. Esiteks olid märtsis kõik pered, kus põhja vahetasin, tigedad. Madala välistemperatuuri tõttu ringi lendama eriti ei kippunud, vaid mõni üksik, aga needki püüdsid igale poole pugeda ja siis muidugi ka nõelata. Äravõetud põhjade pealt elusate mesilaste tarrusuunamine oli samuti tüütu tegevus. Aprilli algul polnud aga närvilisust ollagi, mesilastel tundus meeles mõlkuvat vaid üks mõte - hauet tuleb soojas hoida, kõik tegelesid vaid oma ülesannete, mitte mesiniku segamisega. Et vaadata, kuipalju langetist on kuu ajaga lisandunud vahetasin teistkordselt ka ühe kuu aega tagasi pandud põhja. Talvisega muidugi võrrelda ei saanud, aga mis seal salata, materjali oli lisandunud, vahapuru ja veidi surnud mesilasi.
Nüüd ei teagi, millal oleks sobivaim korpusepõhju vahetada. Kas veel varem ja veel külmema ilmaga lootes, et tarupõhjadel mesilasi ei ole. Või pigem sel ajal, kui tarus juba aktiivne tegevus ja mesilased mesiniku tegevusest end häirida ei lase. Varajase variandi kasuks räägib prahiga koos võimalike haigustekitajate varajane tarust eemaldamine, paraku lisandub langetist veel umbes kuu aja jooksul, mille saaks eemaldatud pigem hilisema vahetusega.


Lehe sisu täiendatakse vähemalt kord kuus.