Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Veebruar on kohe lõppemas ja nii mesinikud kui ka mesilased ootavad puhastuslendu, ühed taru kõrval, teised tarus sees. Vabariigi aastapäeva eel seda ennustuste järgi veel ei paista, vaid tihased võtavad üles selliseid viisijuppe, nagu oleks juba märtsi keskpaik käes.
Kui enamasti olen otsamatid tarudesse pannud detsembri lõpus, vahel ka jaanuari esimesel nädalal, siis talve puudumise tõttu võtsin selle töö ette alles veebruari keskel. Muidugi koos mesila talvitumise kontrolliga, mille tulemused olid rahuldavad. See mesilaspere, millest talve esimesel poolel alatasa mesilasi välja lendas, oli loomulikult vaikseks jäänud. Täiesti vaikseks, ma mõtlen. Lahti võtma veel ei hakanud, ebameeldivalt külm on õues toimetada, pealegi ei juhtu enne soojade ilmade saabumist nende kärgedega seal tarus mitte midagi halba.
  Ülejäänud mesila võis jämedalt kolmeks võrdse tarude arvuga osaks jagada. Esimese kolmandiku moodustasid üllatavalt tugevad pered, kus mesilaskobar polnud põhjast kõrgemale tõusnudki ja paistis lennuavast sisse vaadates ikka väga suur. Samavõrd tundus olema ka nõrgavõitu peresid, mesilasi lennuavast ei paistnud aga kostis ühtlane sumin, kahjuks oli mõnes ka niiskust. Kui nõrgad sellised pered tegelikult on, paistab puhastuslennu ajal. Viimane kolmandik oli selliseid keskmisi peresid, mis millegi erilisega silma ei torganud.
  Kui nüüd arvata, et minu mesila talvitumise käigus 1 pere jagu väiksemaks on jäänud, siis tegelikult see nii ei ole. Nimelt helistati mulle jaanuari keskel ja pakuti üht mesilasperet, mis elutsevat kärjekastis! Omanikul hakkas lihtsalt mure, et äkki kannatavad liigse külma käes või saab sööt otsa ning pakkus mulle. Kesk talve vineerkastiga peresid transportida tundub veidi ebaloomulik, aga mesilased ei teinud asjast suurt numbrit ja nüüd elutsebki see pere laoruumis. Kaalu järgi otsustades söödapuudust nad ei tunne, eks puhastuslennu ajal uurin, mis seal tegelikult paistab.
  Kontrolligem kas mesilaspered juba hauet tegema pole hakanud ja kevadeni vastu pidama mõeldud toiduvaru nahka pole pistnud.


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.