Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Soe talv on jätkunud ka veebruaris ja vaevalt need mõned 10 ja alla selle miinusega päevad keskmist kuigivõrd allapoole suutsid tuua. Kui sõbrapäeval lendasid päris mitmel pool mesilased sõbralikult ringi, siis minul õnnestus enamik tegelasi veel tarudes hoida. Lihtsalt ei pea vajalikuks liig varajast haudmetegevuse algust, pole ju ette teada, millised tulevad järgmised kaks kuud. Ja kasvõi osalinegi puhastuslend annab perele üheseltmõistetava signaali, et nüüd algab kevad. Niisiis püsisid 90% peredest rahumeeli tarudes, seda soosisid ka tarude ette päikesevarjuks tõstetud katused.
Järgmine katse tehti vastlapäeval. Suhteliselt soojale ööle järgnes soe päev, mil termomeetrinäit küündis 6,3 kraadini. Päike kadus pealelõunaks pilvevinasse, aga täielikus tuulevaikuses andsid peaaegu kõik pered endast elumärki.
Ega muud, kui tuli mesinikulgi talveunest ärgata ja tegutsema hakata. Kolm esimest tööd olid ventilatsiooni piiramine, mesilaste hulga kontroll ja tarupõhjade, no vähemalt lennuava piirkonna puhastamine langetisest.
Tulemused siis sellised:
* kõik, kes sügisel sisse söödetud said, olid elus.
* viiendik peresid ei tahtnud enam hästi raamidele mahtuda ja mõningane seltskond oli kogunenud olenevalt tarutüübist ks ühele või mõlemale poole vahelaua taha.
* paar peret olid veidi nõrgenenud, üks koguni sedavõrd, et eemaldasin pesaruumist ühe kärje.
* ühele perele olin sügisese koondamisega ise liiga teinud. Mesilased polnud kuidagi raamidele mahtunud, tugev rusikasuurune ports jäänud vahelaua taha ja mõistagi otsa saanud.
2 nõela sain ka, seega on mesindushooaeg avatud!


Lehe sisu täiendatakse vähemalt kord kuus.