Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Tänavuse suve lõpu märksõnaks on herilased. Need tüütud tegelased tiirlevad kõikjal, ei lase rahumeeli hommikukohvi nautida ja lipsavad osavalt meeruumidesse, kui kärjekastiga sinna minna. Samuti uuritakse hoolikalt mesipuude lannuavasid, aga pered on liiga tugevad, et vaenlastele sissepääsu võimaldada. Muidugi ei hiili tarude ümber ainult herilased, ka võõraste perede mesilased püüavad saaki napsata sealt, kus vähegi võimalik. Röövimise vältimiseks tegin lennuavad lennuavad kitsamaks, aga ühe puhastverd Sloveenia Kraini mesilasperede kaitsevõime oli sedavõrd tagasihoidlik, et lasi ikka enda järelt varastada. Tavaliselt kaasneb sellega aktiivne kisklemine röövitava pere lennulaual, omad püüavad kogu hingest pesa kaitsta, mistõttu taru ees võib näha nõelamisest kõverdunud ja surnud mesilasi. Antud juhul justkui toimus kerge närviline tõmblemine, aga ei mingit kisklemist, vaid teistest peredest erinev aktiivne lendlus. Nii jõudsingi jaole üsna hilja ning keskmisest tõuperest oli tolleks hetkeks üsna vähe järgi jäänud. Tõepoolest - kuhu said siis mesilased? Kas lendasid varastega kaasa sinna tarusse? Vaatasin ka röövlite pere üle, nojah, oodatult olid kõik kärjed mett pilgeni täis topitud ja mesilasi endid nii paksult, nagu oleks iga hetk sülemlemist oodata. Hetkel ei teagi mida tõupere "jäänustega" peale hakata. Kuna ema on elus ja heas konditsioonis, siis ilmselt liidan ühe teise väiksema mesilasperega mille mesinikusõbralikkus mind eriti ei rahulda.
Kuigi nii kuumal suvel oleks oodanud päevaseid korjerekordeid, neid siiski ei sündinud. Aga kokkuvõttes oli meeaasta hea, mis on kajastunud ka mee hinnas, mille tõus on peatunud, kohati saab magusakilo isegi odavamalt kui eelmisel sügisel.
Rõõmsat vurritamist!


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.