Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Kuidas selline tossutamine varroalestale mõjus, näeb alles järgmisel hooajal. Tänavu tundus lesta üsna palju olevat. Mesilaste seljas ma neid muidugi ei näinud, isegi prillidega vaadates. Isegi tiivutuid mesilasi ei näinud, mis oleks olnud viimane hoiatus lestaga levivast deformeerunud tiiva viirusest. Aga augustis peale meevõttu tehtud esimene ravikuur tõi suuremas osas peredest kihi punakaid täpikesi tarupõhja maha. Samas oli ka päris mitu peret, kus seda "kihti" ei olnud. Kuigi püüdsin analüüsida suve jooksul toimunut, kõrvutada puhtamate perede arengut lestarikkamate omadega, siis mingit kindlat erinevust ei tabanud. Ju on siis mõned pered lihtsalt parema puhastuskäitumisega või varroosiga kaasnevate viiruste suhtes veidi vähem vastuvõtlikumad.
  Nagu oma aias ja mesilas veel vähe tööd oleks sain augustis pakkumise oma hoole alla võtta üks väike 9-pereline mesila, mille endine omanik terviserikke tõttu kahjuks enam töödega hakkama ei saanud. Pealiskaudsel vaatlusel tundus pilt üsna hea, kõigis 9-s tarus toimus usin lend, raamide paigutus nägi välja korrektne, tarud viisakad ning terved. Kahjuks sellega positiivne mulje ka lõppes ja tõeliselt perspektiivikaks osutus vaid 1 pere, teised olid ohjeldamatult sülemlenud. Raamide arvu mesilaste hulgaga kooskõlla viimisel koondasin väärema tõttu esimese pere. Nädalake hiljem tehtud varroatõrje muutis tarupõhjad pea läbipaistmatuks, sedavõrd palju oli lesta langenud. Tulemuseks üks ühendamistvajav pere ja veel tõrjet. Septembri keskpaigaks veel kaks "koondatud" ja kaks mesilastest ise tühjenenud peret. Nii oli lest võtnud maha 2/3 väikemesilat, 9-st on alles jäänud 3 peret, milledest vaid 1 puhul olen täiesti kindel, et see kevadet näeb. Mil moel on neil mesilastel õnnestunud vastu hakata varroa rünnakutele pole teada. Parem puhastuskäitumine? Mitte nii vastuvõtlik viirushaigustele?
  Kui veel mõned aastad tagasi sain hakkama hooajal ühekordse sügisese lestatõrjega, siis nüüd tundub, et lisaks kevadisele tuleb ka sügisel vähemalt paar ravikuuri teha, niivõrd agressiivseks on muutunud varroosiga kaasnevad viirushaigused.


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.