Ajaviitelugemine

Kaks nädalat puhkusel olnud naistöötaja avab arvuti, et töömeile lugeda ja silm peatub pealkirjal: “Veelkord meest.”.
Toksab lahti, vaatab mingit tabelit ja loeb:
“Lugupeetud naised!
Palun teid kirja panna, kes pole veel saanud, aga tahaks;
kes on juba saanud, aga tahab veel;
ja kes pole veel üldse saanud ja ei tahaks ka …”
Teie mesinik Lembit
 
Karu läheb mehe juurde ja küsib:
-Mett sööd?
Mees on hirmust näost valge ja mõtleb, et eitamine oleks halb mõte, karu veel solvub.
-Söön küll.
Karu:
-Väga hea. Kui sööma hakkad, siis kutsu mind ka …
 
Mesinik läheb silmaarsti juurde ja kurdab.
-Mune ei näe enam hästi.
Nooruke optometristineiu vaatab veidi üllatunult ja punastab kergelt. Seda märkab ka mesinik ja püüab kiiresti end parandada.
-Mesilase omi, see tähendab.
Ei saa öelda, et meediku pilk sellise selgituse peale mõistvamaks oleks muutunud…
 
Mõned mesilaserassid on võimelised liigikaaslasi hoiatama vaenlaste eest. Keemiliste signaalide abil oskab mesilaspere hoiduda ohtlikest kohtadest või ka koonduda rünnakuks, et vaenlane minema peletada. Hoiatusferomoonid, mida kasutavad suurte kolooniatena elavad mesilased, sunnivad putukaid sellega märgistatud taime lähedusest põgenema.
Teadlased imiteerisid osade lillede juures rünnakut mesilasele vangistades ta näiteks mõneks hetkeks pintsettide vahele. Teise sama liiki lille juures seda aga ei tehtud. Edasiste korjelendude jälgimisel ilmnes, et erakmesilased ei teinud vahet, millisele õiele maanduda. Sotsiaalsed suurte peredena elavad mesilased aga hoidusid hoolikalt nendest õitest, milledel oli eelnevalt toimunud “rünnak”.
 
Kes on tugev kui härg, virk nagu mesilane, lõhub tööd nagu hobune ja õhtuks on väsind kui koer, peaks loomaarsti juurde minema — ilmselt on ta eesel.
 
Mesilaste paremaks mõistmiseks asusid teadlased uurima nende geene ja äädikakärbse ning malaariasääse järel on mesilane nüüd kolmas putukas, kelle genoom on järjestatud. Meemesilase (Apis mellifera) genoom koosneb 1,8 miljonist aluspaarist, võrdluseks, inimese DNA-l on 3 miljonit aluspaari. Mesilase geneetilise rekombinatsiooni tase on aga erakordselt suur, uute kombinatsioonide teke on isegi 10 korda kõrgem kui inimesel. Kuigi mesilasemast lähtuv geneetiline mitmekesisus on üsna väike, võimaldab suur põimumise kiirus seda kompenseerida. Lõnaretseptorite jaoks on mesilasel väga palju, lausa 170 geeni, maitsete eristamiseks aga vaid 10. Ilmselt sisaldavad nektar ja õietolm vähem looduslikke mürkaineid kui teised taimeosad, mistõttu pole maitsmismeel mesilasel väga oluline. Üllatavalt vähe on mesilasel ka immuunsüsteemi tarbeks vajalikke geene. See on seletatav mesilaspere käitumisega, kuna haiged isendid lahkuvad tarust kas omal jõul või tunnevad teised need ära lõhna järgi ning viskavad pesast välja. Erinevate tööülesannete täitmiseks vajab aktiviseerib mesilane erinevad geenid. Tarusiseste tööde ja korjega tegelevate mesilaste aktiviseerunud geene võrreldes leiti, et erinevate ülesannete täitmiseks lülitub mesilase ajus ringi umbes 150 geenikomplekti.
Ka on teadlased jõudnud järeldusele, et mesilase geenid kipuvad (inimtegevuse tulemusena) viimasel ajal kummaliselt muutuma. Võrrelnud geene, mis enne 2006-ndat aastat, mil massiline mesilaste kadu USA-s alguse sai hilisemate proovidega avastati 65 geeni, mis neil kahel rühmal oluliselt erinesid. Kuigi kurja juurena võib kahtlustada GMO-kultuuride levikut, siis esialgsed uuringud seda veenvalt kinnitanud ei ole.
 
Lenini juurde tulid talupoegade saadikud ja kurtsid:
-Vladimir Iljitš, süüa pole enam miskit, kisume juba viiskudest õlgi, et neid järada. Varsti hirnume kõik nagu hobused!
-Ärge kartke! – rahustas Lenin. – Näe meie Džerzinskiga pistsime just suure purgi mett kinni ja üldse ei sumise…!
 

2011 aasta kevadel sai alustatud suure projektiga “Mesinduslik õppefilm”. Idee alge oli juba ammu olemas, puudus vaid kindel põhjus tegutsemiseks. Projekti käivitumiseks vajaliku tõuke andis varakevadine vestlus mesindus.ee jututoas Pärnumaal hobimesindusega alustanud Rasmusega. Kuna ka temale tundus filmi-idee huvitav, siis saigi kokku lepitud: teeme ära. Mina teadsin seda, mis toimub mesipuus, tema aga seda, mis toimub arvutis. Seega oligi meeskond koos ja filmimine võis alata.
Pärast esimeste tundide töötlemata materjali salvestamist sai selgeks, et algne idee “õppefilm” kuulub pigem mania grandiosa valdkonda. Paari tunniga diletandist mesinikku teha ei suudaks ka maailma parim mesindusspetsialist. Pealegi oleks tulund õppefilmi tegemiseks teha võtteid vähemalt neljas-viies väiksemas ja paaris kolmes suuremas mesilas. Kõik see oleks aga filmi eelarve paisutanud Holliwoodi kassahiti omaga võrreldavaks ja selliseid summasid meil välja käia ei olnud. Seega sai õppefilmist tunduvalt tagasihoidlikum, pigem mesiniku tegevusi tutvustav film.
Esialgne valmimistähtaeg sai kavandatud juuli lõpus toimuvaks mesinike suvepäevaks. Ka see plaan läks aia taha, suvel on vaja pigem mesipuude kallal toimetada kui arvuti taga filmi kokku lõigata.
Pärast kiire mesindushooaja lõppu oli juba aega rohkem ja oktoobris läks monteerimine täie hooga käima. Esimene tulemus oli kaks tundi filmi, ajaliselt varakevadest sülemlemise alguseni. Et terve aasta ära katta, tulnuks sellise taktikaga teha vähemalt kümmekond DVD-plaati. Nii tuli hakata klippe kärpima. Ja ikka veel ja veel, kuni tunni aja sisse mahtus ära enamik olulisemat veebruarist kuni juuli lõpuni.
Teksti kirjutamine läks esialgu lihtsalt, vaatasin filmi ja kirjutasin kommentaare sellele, mis ekraanil jooksis. Peale seda, kui kaasa oli teksti üle vaadanud ja vajalikud parandused teinud, proovisin, kuidas see sisse lugedes kõlab. Ei kõlanud hästi. Kirjapildis oli justkui normaalne, aga kõva häälega lugedes ei olnud üldse nii hea.
Peale põhjalikku korrektuuri kujunes omaette lõbusaks ettevõtmiseks teksti sisselugemine. Kuna seda tegi väljaõppinud näitleja, mitte mesinik, tekkis mitme erialase sõna perfektse väljaütlemisega tõsiseid probleeme. Sülemlemisest sai sülelemine, lennulauast lennuväli, leiutatud sai hulgaliselt uusi vapustavaid mesinduslikke termineid. Üldiselt osutus teksti lugemine väga lõbusaks tegevuseks.
Viimasteks töödeks jäid teksti õigele kohale kohendamine, helitugevuste reguleerimine, alguse ja lõputiitrite lisamine. Mis aga puudus, oli pealkiri. Sobivamate ja vähem sobivate hulgast valisime välja “Mesilaste aasta”. Kuigi minule meenutab see pealkiri John Wundham’i ulmeteost “Trifiidide päev”, on filmis kajastatu siiski tunduvalt leebem.
Mõne reaga ka asjaosalistest. Aitäh Rasmusele, kelle tõhusa abiga see film üldse valmis. Juba kasvõi see, et kevadel sai filmi tegemine kokku lepitud ei võimaldanud mul asja vaikselt pooleli jätta. Lisaks veel filmimine, serveriruumi kasutamine ja palju muudki, samuti ka võimalus mistahes kellaajal saada konsultatsiooni töötlemiseks vajalike programmide teemal.
Ja loomulikult tänud Thea’le, kes nõustus ohverdama hulga oma kallist aega ja luges filmile teksti peale. Kiidusõnad on ära teeninud ka minu abikaasa, kes remontis kokkukirjutatud teksti, filmis ja sai selle käigus isegi kaks korda nõelata, ning kannatas nurinata ära minu tundide kaupa suhtlemisvõimetu arvuti ees istumise.
Ja siin see siis on, “Mesilaste aasta” esimese osa tutvustav klipp. Esimese osa kogupikkus on tund aega, 10€ eest saab DVD omanikuks kui saata kiri sooviavaldusega aadressile metsamesinik@hot.ee või rasmus@kribu.ee
 
Tagasi ülesse
 
Ajakirjanik küsib mesiniku käest:
-Kas teilt on kunagi midagi varastatud?
-Ei ole – vastab mesinik.
-Aga miks teil siis püss seal ukse kõrval seisab?
-Vaat sellepärast ei olegi…
 
Õhusõidukite turvalisus on arusaadavatel põhjustel olnud järjest teravama vaatluse all, nii rakendatakse lennujaamades sisse aina rangemaid meetmeid välistamaks mistahes relvastuse sattumist lennukisse.
USA California osariigis suleti Bakersfieldi lennujaam, kui ühe reisija pagasi hulgast oli avastatud viis anumat kahtlase ollusega, sisu nuusutanud agentidel tekkis aga iiveldus. Kuigi õige pea leidis kinnitust reisija väide, et tegu on meega, oli lennujaama töö pool päeva häiritud.
Huvitav küll, mis mesi seal anumates oli, et agentidel südame pahaks ajas, või ei olnud nad kordagi elus korralikku mett nuusutada saanud…
 

Mesinikul pani sülem plehku ja maandus nagu kiuste põllumehest naabrimehe aeda.
Läheb siis mesinik naabri juurde sülemi järgi, aga see va kiusupunn ei taha anda.
-Mis minu maa peal see ka minu oma!
Jagelevad mis nad jagelevad, lõpuks naabrimees ütleb:
-Lahendame selle asja vanarahva kombe kohaselt kubemelöögiga. Kumb paremini välja kannatab, saab ka mesilased omale.
Mesinik mõtleb veidi aega ja pidades end küllaltki sitkeks selliks, lõpuks nõustub. Seab end tugevalt seisma, hambad risti ja maaomanik virutabki oma puukotaga talle hirmsa paugu.
Peale viieminutilist maasvedelemist tunneb mesinik end piisavalt võimelisena väärikat vastulööki andma. Naabrimees aga ütleb:
-Tead ma mõtlesin ringi. Võta pealegi see sülem!
 
Tagasi ülesse
 
Kuidas ma mesilat laiendasin.
Kui pakutakse müüa 5 mesilasperet koos kümnekonna taru, vurri ja muu mesindamiseks vajaminevaga ning seda vaid kahe korraliku mesilastega taru hinnaga, tekib paratamatult asja vastu huvi. Mesiniku elutöö lõppemise tõttu polevat eelmisest suvest keegi mesipuudesse vaadanud, sestap siis madal hind.
Milline võiks välja näha üks hooldamata taru? Algatuseks kaks võimalust, sülemlemisaldis pere on ilmselt võrdlemisi nõrgaks jäänud ning tarus on tublisti liigseid raame, pereheitmisesse tagasihoidlikult suhtunud mesilased aga seevastu hõivanud osa taru katusealusestki. Tõenäoliselt on ka varroalestade hulk tarus tublisti üle mõistliku piiri kerkinud. Iseenesest pole ju hullu midagi, lesta vastu aitavad happed, väikeseks jäänud perekesest saab korraliku hooldamise korral sügiseks normaalse, tarru ehitatud lisakärjed on võimalik välja lõigata ning asendada vajaliku koguse magasinidega. Kaubelnud sõbra transpordile appi asusimegi umbes selliste eeldustega kahe käruga teele.
Kohale jõudnud, vaatasime kõigepealt üle inventari. Pakutavad kärjekastid olid paraku sellises seisus, nagu ootaksid nad juba pikemat aega jaanilõkkesse suunamist. Igas mesilas on teatud hulk valmisehitatud kärgi, nende hoidmiseks oli kasutatud vanu rikkis külmkappe. Ukse avamisel levis sealt võrdlemisi kahtlast aroomi, meelõhnaga siinkohal tegemist küll ei olnud. Nimelt olid vurritatud meejääkidega kärjed piisavalt niiskust imanud ning kogu see mass, mis üsna robustselt kappi oli topitud kääris päris korralikult. Miskit roosilist ei olnud ka meevurri juures, esmapilgul tundus, et seda pole vähemalt kolm aastat pestud. Peale mõningat kaalumist tõstsime selle siiski peale, et ehk saab veel asja, ülejäänud staffi soovitasime omanikul endal utiliseerida.
Järgnevalt suundusime tarusid vaatama. Mulje oli võrdlemisi masendav, mesipuud nägid välja sellised, nagu oleks nad pärit juba eelmise vabariigi algusaastatest. Ja seda mitte oma ehituslike iseärasuste poolest vaid mädanike kahjustuste tõttu, igatahes üheteistkümnest mesipuust suurem osa poleks tõstmist välja kannatanud. Hoolimata drastilisest välimusest suutsime tuvastada elutegevuse neljas tarus, kuigi lubatud oli viies, olgu peale, ilmselt mesindusega vähe kursis oleva inimese eksitus. Aga ega põrsast kotis osteta ja nii tõstsime suurima ettevaatusega ühel asustatud tarul katuse (jäänused) maha. Mõningane hämmeldus tabas mind, kui püüdsin soojustuseks raamide peale pandud õlehekslitega täidetud kotti ära võtta, see oli lihtsalt väga kinni! Jõulisem katse andis soovitud tulemuse ning kott kerkis pehmet raginat meenutava heli saatel.

Nüüd selgus ka kinnijäämise põhjus, nimelt olid kärjekoid tarulae täis munenud ja vaglad oma nukud tihedalt raamide ja soojustuskoti vahele ehitanud. Kätt südamele pannes julgen kinnitada, et ma pole terve elu jooksul kokku nii palju vahakoi nukke näinud kui selles ühesainsas tarus. Umbes samasugune pilt valitses ka teises mesipuus. Huvi pärast vaatasima ka ühe tühja taru seisukorda, juba kaant kergitades lõi ninna kummaline laibahais, raamide pealmine kiht tundus aga justkui liikuvat! Kuna hämaras enam asjast selgemat pilti ei saanud, võtsime appi taskulambi. Avanenud vaade oli hullem kui mesiniku õudusunenägu, raamide peal sebis peitu pugedes paks kiht vahakoi ussikesi.
Pikemata oli selge, et ainsatki mesilasperet me siit kaasa ei võta, isegi juhul kui omanik selle eest peale maksaks, mine tea mis tuntud ja tundmatuid tõbesid sealt veel tasuta kaasa saab.
Et mitte päris niisama tagasi tulla, tõstsime siiski peale ühe tühja taru. See oli ka ainuke, mille valmistamisaasta jäi ilmselt sellesse sajandisse, samuti polnud seal sees ei raame, mesilasi ega ka vahakoisid.
Loo moraaliks sobib ilmselt inglaste vanasõna: kui tahad head ja odavat asja, tuleb neid osta kaks, üks hea ja teine odav.
 
Tagasi ülesse
 
Naabrid omavahel.
-Kas teil oli eile mingi suurem pidu, et kõik tantsisid?
-Oh ei. Lihtsalt vanaisa hakkab juba veidi töntsiks jääma, ajas kaks mesipuud ümber.
 
Mesilaste nägemine.
Austraalia Melbourne’i ülikooli ja Suurbritannia Cambridge’i ülikooli teadlased otsustasid kontrollida mesinike huumori paikapidavust, mille järgi näovarju kantakse taru juures selleks, et mesilased mesinikku ära ei tunneks. Niisiis näidati mesilastele inimeste mustvalgeid näopilte, samasuguseid nagu kasutatakse inimeste endi mälu treenimisel. Vaid ühe, nö. õige näo äratundmisel anti preemiaks maitsvat meelahust. Üsna lühikese aja jooksul jõuti järeldusele, et näopildi äratundmine ei valmista mesilastele erilisi raskusi.
 
-Ma olen veidi mures oma abikaasa pärast – räägib mesiniku naine naabriprouale.
-Milles asi – küsib naabrinna.
-Vaata meil oli üks väga tige mesilaspere, mida mees läks jõe äärde uputama.
-Noh ja siis?
-Asi on lihtsalt selles, et mesilased lendasid juba ammu koju tagasi …
 

Mesilaste lõhnatundlikkus.
Virginia ülikooli teadlased otsustasid uurida mesilaste lõhnatundlikkust erinevates oludes. Avastati, et õhusaaste takistab oluliselt lõhnaainete eritumist taimedest, koguni sedavõrd, et putukatel on raskusi sobivate taimede leidmisega. Nii võib summutatud lillelõhn saada saatuslikuks taimi tolmendavatele putukatele nagu näiteks mesilased, sest õhusaaste vähendab lillede lõhnamise kaugust kuni 90%. Seda peetakse koguni üheks põhjuseks, miks mitmel pool maailmas mesitarud kummalisel kombel tühjenevad. Teadustöö kaasautor Jose Fuentes väitis, et 19-ndal sajandil tundsid mesilased nektaririkaste taimede lõhna isegi 1,2km kauguselt, tänapäeval olevat see vahemaa kahanenud umbes 300 meetrini.
 
Maailmarändur satub inimsööjate saarele. Astunud sisse kohalikku poodi, loeb vitriinil olevalt hinnakirjalt:
Kunstniku ajud $9/kilo
Filosoofi ajud $12/kilo
Teadlase ajud $15/kilo
Mesiniku ajud $99/kilo
-Mesiniku ajud on väga kallid – imestab rändur – On nad siis ka nii head?
-Selles pole asi – vastab poodnik. – lihtsalt ühe kilo mesinike ajude hankimiseks läheb vaja väga palju mesinikke.
 
Tagasi ülesse
 
Mesilased ja lilled.
Teadlased tegid mesilastega katse, pannes neile aasale uurimiseks valiku maalide koopiaid. Vaatamiseks pandi välja Paul Gauguini, Patrick Caulfieldi, Fernand Legeri ja Vincent van Goghi maale. Konkurentsitult populaarsemaiks osutusid lilleõisi kujutavad pildid, sinna maandus 11% neile liginenud mesilastest, teisi otsustas ligemalt vaadelda napilt 4%. Mesilaste lemmikuks osutus van Goghi “Kaksteist päevalille vaasis”.
 
To bee or not to bee. – Shakespeare
 
Kui mesilased maakeralt kaoksid, ei jääks inimestel rohkem kui neli aastat elada. Pole mesilasi, pole tolmlemist, pole taimi, pole loomi, pole inimest. – Albert Einstein
Kuigi osa ajaloolasi peab selle lause Einsteinile omistamist ilusaks legendiks, on selles väites tubli annus tõtt, sest teadlaste väitel sõltub 76% inimeste tarbeks mõeldud toiduainete tootmine mesindussektorist.
National Geographic esitleb: Mesilaste vaikimine. (vene keeles)
 
Vestlevad vene mesinik ja eesti mesinik.
-Meil Venemaal on kümme korda suuremad mesilased kui teil siin! – kiitleb vene mesinik.
-Tohoh! – imestab eestlane. – Kui suured teil siis veel tarud on?
-Tarud on ikka sama suured kui teil!
-Aga kuidas mesilased sinna ära mahuvad?
-Kes sees, see sees, ja kes väljas, see väljas!
 

Pommimesilased.
Mesilasi on võrdlemisi raske õpetada, valdavalt allub nende käitumine miljonite aastate jooksul väljakujunenud instinktidele. Siiani on dressuriga parimini hakkama saanud mesinikud ise, söötes mesilastele mõne taime õitega lõhnastatud vedelat suhkrulahust, lendab ka mesilaspere samalõhnalisi taimi loodusest otsima.
USA teadlased on aga oma riigi kaitmisel pommipanijate eest pööranud pilgud mesitaru poole ning mitmete edukalt läbiviidud katsete tulemusena on mesilased õpetatud leidma lõhkeainet. Teadmata on veel see, kuidas kavatsetakse lahendada pommimesilaste lühikese elueaga seotud probleem, vastasel juhul saab dresseerijatel võrdlemisi regulaarne tööots olema.
 
Tagasi ülesse
 
Küsimus: miks mesinikud näovarju kannavad, kui tarude kallale toimetama lähevad?
Vastus: selleks, et mesilased neid ära ei tunneks.
 

Tuul laamendas mesilas.
5-nda mai ennelõunal oli kena kevadine soe tuulevaikne ilm. Korrastasin just viimaseid väljavahetatud tarusid, et oleks kohe koht kuhu võimalikke sülemeid paigutada, kui äkki teab kust ilmus tugev tuulehoog. Keerutas naabri peenramaalt veidi mullatolmu sambana üles, tolmupilv liikus minu tarude poole ja nagu nõiaväel tõusis esimese ettejäänud mesipuu katus mängleva kergusega kümnekonna meetri kõrgusele õhku ja jäi sinna hetkeks rippuma. Justkui oleks tarus plahvatus toimunud, paiskus paar meetrit eemale maha järgmise mesipuu katus, ja veel ühe oma, ja veel mõned koos kattemattidega. Tuulispasa teele jäävalt suurelt lehiselt murdusid mõned oksad, õhus rippunud tarukatus pudenes alla paarkümmend meetrit eemal oleva mesipuu vastu ja sellega oligi kogu vaatemäng lõppenud.
Kahjustused olid õnneks võrdlemisi napid, remonti vajasid nii pika õhulennu teinud kui ka raskel maandumisel ettejäänud tarude katused.
 
Kaks mesilast tulevad naaberkülast peolt, trall oli võimas, söödud sai tublisti, meeõlut pruugitud aga veel ohtramalt. Tiivad enam hästi ei kanna, õhtu kipub samuti kätte jõudma, vaja veidi puhata.
Näevad metsa servas tanki, poevad sisse ja saadavad seal öö mööda.
Hommikul ärgates mõlemal hirmus pohmakas, komberdavad välja ja istuvad toru peale värsket õhku hingama.
-Isver mida kõik purjus peaga teha võib – ütleb üks mumm teisele.
-Seda ma veel mäletan, kui kaheksandat kärjekannutäit õlut alustasime, aga millal me näe selle asja siin valmis ehitasime, vaat seda enam ei mäleta.
 
Kurb saatus.
Hoolimata sellest, et isamesilase ehk lese eluiga on töömesilase omast tunduvalt pikem, ei tahaks meist keegi tema nahas olla. Terve suve on isaste elu üks lust ja lillepidu, söök on priilt võtta, teha ei ole vaja midagi, tarust väljas käivad nad vaid niisama end tuulutamas ja ilusat ilma nautimas.
Aga… Tundes õues paarumishimulise emamesilase lõhna, tormavad isased viivitamatult himurale emasele järgi. Võrdlemisi tüüpiline mehelik käitumine, kas pole?
Edasine on aga täielik traagika, paarumisel jäävad aga isase suguelundid nii kõvasti emase külge kinni, et need rebenevad küljest ja purustatud kehaga peigmees sureb mõne aja pärast.
Vaid korra, erandjuhul ka kaks paarumislennul käinud emane tarvitab sedasi alla 10 lese, mis saab siis ülejäänud isastest, mesilaspere kasvatab neid ju suve jooksul kuni poolteisttuhat?.
Nende saatus on sama õnnetu. Suve lõpul hakkavad töömesilased kõigepealt takistama leskede söömist, muidu suured ja tugevad isased muutuvad seejärel loiumaks ja nõrgemaks. Piisavalt nälginutena on nad lõpuks nii nõrgad, et aetakse lihtsalt tarust välja külma kätte surema. Vaata pilti.
&nbsp
Tagasi ülesse
 

Linnamees tahab maamehelt krunti osta. Kauplevad tükk aega, linnamees peab hinda liig kõrgeks, maamees ei taha sugugi hinda alla lasta. Lõpuks linnamehel enam muud head nõu pole, kui näitab maamehele krundil kasvava puu poole, mille õõnes mesilased end sisse seadnud:
-Näe, sul seal puus mesilaspere, mina olen aga allergiline, nii et pead ikka odavamalt müüma.
Maamees vastu:
-Need nii rahulikud mesilased, ei nõela. Teeme katse, ma seon sind alasti kaheks tunniks sellesama puu külge, kui saad ainsagi nõela, annan krundi 50 tuhat odavamalt.
Linnamees nõus.
Maamees tuleb siis kahe tunni pärast tagasi, linnamees kõveras, siniseid plekke täis ja oigab. Maamees ehmunult küsima:
-Kas tõesti said nõelata?
-Ei saanud, aga ütle parem, kas sellel vasikal seal põllu servas kusagil ema ka on?
 
Peremees ja sulane lähevad heinamaale niitma, teevad aga usinasti tööd ja varsti nahk märg. Viskavad aga hilp hilbu järel seljast kuni jäävad lõpuks lausa ihualasti. Niidavad siis niimoodi mõnda aega, äkki üks mesilane nõelab peremeest täpselt tilli otsa. Peremees kisab valu pärast mis kole, riist aga hakkab silmnähtavalt paisuma. Sulasel hea nõu varuks ja räägib peremehele:
-Mine ruttu koju ja pista külma hapupiima sisse.
Peremees kisub püksid jalga ja paneb jooksuga kodu poole punuma. Haarab aidast hapupiimalähkri, läheb kööki, valab veidi hapupiima supikaussi ja pistab riista sinna sisse. Ootamatult tuleb aga toatüdruk, nähes millega peremees ametis, hüüab imestunult:
-Olen mina küll paljut näinud ja mõndagi teinud aga seda põle küll eluilmas juhtunud nägema, kudas ja millega seda riista laaditakse!
 

Kalleim mesi.
Isegi Gröönimaa arktilises kliimas on võimalik mesilasi pidada. Maist augustini leidub saare lõunaosas piisavalt meekorjeks sobivaid õistaimi ja esimesed katsed seal mesilasi pidada tehti juba eelmise sajandi keskel. Kahjuks lõppes see eksperiment paari aasta jooksul nurjumisega, kuna ei suudetud vältida 8 kuud kestva talve jooksul perede väljasuremist. Taani Mesinike liidu algatusel tehti järgmine katse 1998 aastal ning seekord edenes asi veidi paremini, vaatamata osade perede talvisele väljalangemisele on mesindus Gröönimaal kanda kinnitamas. Keskmine saak 2000a. soodsal suvel oli ligi 20kg taru kohta, müügihind sealsel meel on aga tõesti röögatu – Eesti rahasse ümber arvestatuna umbes 2000 krooni kilo. Ostjateks on eksootilist kaupa hindavad turistid, kelle jaoks maius villitakse 100grammistesse purkidesse.
 
Suvilaomanik märkab naabri aias mesitaru.
-Tere naabrimees! Näe, oled omale mesilased hankinud!
-Oh need mul juba ammu, sain juba 30 kilo mettki.
-No nii palju sa ise küll ära süüa ei jaksa!
-Jätsin jah vaid pool omale, 25 kilo müüsin aga turul maha.
 
Tagasi ülesse
 
Killermesilased.
Ühel päeval märkasin tarude vahel maas varest midagi toimetamas, millegipärast tundusid linnu liigutused veidi kummalised.Ligemale minnes sai toimuv selgeks, nimelt oli vares maas küljeli ja tõmbles surmaeelselt, silmade vahel aga rabeles mesilane püüdes meeleheitlikult nõela linnu peast kätte saada. Mõned mummid sebisid veel sulestikus soovides tapatöö kiiresti lõpule viia. Kuidas küll rumal lind mesilastega kokku sai polnud peagi küsida kellegilt, vares viskas vedru välja ja killerid lugedes töö lõpetatuks lendasid samuti laiali.
 
On aasta 2113. Kaks krokodilli lesivad jõe ääres ja vestlevad.
-Vanasti oli ikka elu parem.
-Oli küll, me olime siis veel rohelist vrvi.
-Saime jões ujuda ja…
-Ära mitte räägigi.
-Sõime toorest liha.
-Suu hakkab kohe vett jooksma!
Tuleb kolmas krokodill.
-No mis te siin laisklete, marss lendu ja mett korjama!
 

Töökad mesilased.
Mesilasega võrreldes on ka kõige virgem inimene täielik laiskloom. Kilo mee saamiseks peaks üks mesilane lendama umbes 300.000km, seega 7,5 ringi ümber maakera, külastades ligi 10 miljonit õit ning tehes tulemuse saavutamiseks umbes 15000 tundi tööd. Hooaja jooksul kogub keskmine mesilaspere umbes 150kg mett, millest 100kg nad aastaga ise nahka pistavad. Peale nektari tassitakse tarusse ka õietolmu suira valmistamiseks, mida vajatakse aastas umbes 30kg, sellise koguse tarvis peaks üks mesilane läbima 4,5 miljonit km. Erilise innuga hoolitsevad mesilased järeltulijate eest, vakla kontrollitakse ja söödetakse ligi 1000 korda päevas, see-eest kosuvad järglased ka kohutava kiirusega, 6 päevaga suureneb nende kehakaal 1300 korda!
Mesilaste poolt õite tolmeldamisega tekitatud lisaväärtus on kuni 10 korda suurem meemüügist saadud tulust, õunasaak suureneb poole võrra, vaarika ja tikrisaak ligi 2 korda, lähedalasuva mesila abil võib kirsse ja mureleid saada isegi 5 korda rohkem.
 
Kogenud mesinik küsib algajalt kuidas too oma mesilastega rahul on.
-Pole viga, mett ei ole küll saanud, kuid see-eest õnnestus naabrite suvilakrundid odavalt kokku osta.
 
Tagasi ülesse
 
Mesilased miljonilinnades.
Pidada mesindust vaid maapiirkondadesse sobivaks tegevusalaks on täiesti ekslik. Näiteks 10 miljoni elanikuga Pariisis on üle 1000 registreeritud mesiniku, maksudest hoidumiseks pole kõik enda tegevust legaliseerinud, seega on nende arv tõenäoliselt kordades suurem. Londonis on ametlikel andmetel üle 2000 mesiniku. Enamus mesilaid jääb küll äärelinnadesse, samas võib leida tarusid Peterburis Nevski prospektil ja Tallinnas Lasnamäel 9-kordse maja rõdul.
Suurlinnades on alati veidi soojem, seetõttu hakkavad seal taimed õitsema varem ning õitsevad kauem, tulemuseks on linnamesinike suurem saak kui maapiirkondades. Kuidas tiheasustusega alal mesilasi ilma naabreid ärritamata pidada saab lugeda siit.
 
Kaks karu on tunginud mesilasse maiust röövima. Üks püüab taru katust pealt ära tõsta, pusib ja pusib aga sugugi ei saa hakkama. Teine vaatab kärsitult kõrval ja lõpuks käratab:
-No mis sa seal ukerdad nagu oleks sulle on Beethooven käpa peale astunud!

Mesilased ja elekter.
Tarust väljalendaval mesilasel on kerge negatiivne elektrilaeng. Lendamisel see muutub positiivseks ja suureneb eriti ilusa kuiva ilma puhul kuni 1,2 voldini. Lilleõite ja mesilaste laengute erinevus soodustab aga õietolmu kogumist. Kuna inimese juustel on kerge negatiivne potensiaal, siis justkui tõmbab lendava mesilase juustesse, kuhu ta muidugi kinni jääb ja võimalusel tingimata nõelab. Tugevaid elektrivälju mesilased siiski ei kannata, kõrgepingeliinide lähedusse asetatud tarudes on nad tigedad ja elukoha äärmise sobimatuse tõttu võivad isegi taru maha jätta.

Vinnie Puhh jookseb Notsu juurde ja kisab juba eemalt:
-Anna kiiresti püss, mul on vaja mesilane maha lasta!
Saab püssi ja tormab minema. Tuleb viie minuti pärast tagasi, tassides turjal peaaegu endasuurust mesilast.
-Vaata Notsu, kus on jurakas! Tahtis moosi varastada ja rääkis isegi.
-Mis ta siis ütles? – küsis Notsu.
-Ah ei midagi erilist, ajas mingit jama, et ära lase ma olen Karlsson, ma olen Karlsson.
 
Tagasi ülesse