Sügis

Septembri alguses peab mesilaspered talveks koondama ja alustama talvesööda andmisega. Kuna ilmad on sageli võrdlemisi soojad ja korjetaimi napilt, kasutavad mesilased ära iga võimaluse teisest tarust mett varastada. Seepärast peavad lennuavad olema võrdlemisi väikesed ja vajalik ventilatsioon tuleb tagada vahelaudade tagant.
Tüütute herilaste hulka on võimalik vähendada valades pudelisse veidi mahlavett ja asetades need päikeselistesse tuulevaiksetesse kohtadesse.
Oktoobris mesilaste väljalend enamasti lõpeb, üksikud kuivad ja soojemad päevad kasutatakse oblikhappega lestatõrje tegemiseks. Mõnel jahedamal hommikupoolel on sobiv kontrollida raamide vastavust tarus kobara suurusega, liigsed tuleb eemaldada.
Novembris keeratakse lennuavad talveasendisse ning vaadatakse veelkord üle soojustusmattide asetus, liigselt peret sisse pakkida pole vaja, vajaliku ventilatsiooni tagamiseks võiksid otsamatid olla põhjast paar cm kõrgemale tõstetud.

Mee vurritamine
Millist ilma on oodata
Talvesööda andmine
Mesilasperede koondamine talveks
Talvitumine õhupadjal
Varroatoos ja selle tõrje
Perede katmine talveks
Kuidas kärgedest suira kätte saada
Kuidas sulatada vaha
Peredevaheline vargus ja selle vältimine
 

Mee vurritamine.
Väiksemates mesilates kasutatakse enamasti radiaal- ja horidiaalvurre, viimased on kas pööratavate või mittepööratavate raamidega. Praeguseks, siiski valdavalt suuremates mesilates, on hakanud levima ka püstvurrid.
Horidiaalvurrid mahutavad kaks kuni kaheksa meekärge ja kärjeraamid asetsevad vurri seinaga paralleelselt.
Väiksem radiaalvurr mahutab umbes kolmkümmend kärge, suuremad aga 50 kuni 80 kärge. Kärjeraamid asetatakse vurri tsentrist lähtuvalt nagu päikesekiired.
Püstvurri suurimaks eeliseks on see, et ta vajab vähem põrandapinda mahutades seejuures pea samapalju kärgi, kui radiaalvurr. Pöörlemissuund on vertikaalne, kärjed asetatakse üksteise kõrvale spetsiaalsesse kassetti (eeldab hoffmanni raamiõlga) ja fikseeritakse. Selliseid kassette on 4 või 6, väga suurtel vurridel ka 8, väiksema vurri kassett mahutab 8-12 raami.
Väikemesilasse vurriostu plaanides oleks hea peale oma finantsiliste võimaluste kaalumise omada ettekujutust ka kojemaa mee viskoossusest. Sitkemat mett on radiaalvurriga kärgedest üpris raske kätte saada, samuti võib probleemseks osutuda rohke suiraga kärgede vurritamine – heledamad kärjed kipuvad purunema. Seega on igasugust mett, sealhulgas ka kanarbikumett võimalik käidelda horidiaalvurriga. Pealegi on veidi küsitav, kas väiksema mesila korral investeering suure tootlikkusega radiaalvurri ikka ära tasub. Paari taru korral, eriti kui perede arvu suurendamine mingil juhul plaanis ei ole, võib osta väikese mittepööratavate kassettidega kaks raami mahutava käsivurri, suurema arvu perede puhul võiks vurr olla siiski neljaraamine. Juba alates 5-st mesilasperest tasuks kaaluda neljaraamilise pööratavate kassettidega elektrivurri ostmist, töö kiireneb tunduvalt, kuna raame ei ole vahepeal vaja välja tõsta ja ringi pöörata. 20 ja rohkema perede arvu korral on juba 6-raamiline horidiaalvurr asendamatu.

Horidiaalvurri asetatakse kärjed nii, et pöörlemisel liiguksid raami alumised liistud eespool. Seda seepärast, et mesilased ehitavad kärjekannud veidi ülespoole kaldu ning kärgi täiesti tühjaks vurritada oleks aeganõudev või hoopis võimatu.
Radiaal- ja püstvurridesse asetatakse kärjed alumise liistuga vurri telje suunas, üldjuhul ei võimalda vurri konstruktsioon siinkohal eksida.
Vurr võiks olla põranda külge kinnitatud, vastasel korral tuleb seda kinni hoida või on kõikumise tõttu töötamine praktiliselt võimatu. Siiski on soovitav ühesuguse kaaluga kärjed asetada vastastikku, vastasel juhul hakkavad ebastabiilsed külgjõud vurri konstruktsiooni lõhkuma, seda eriti horidiaalvurri korral. Veidi ebavõrdsete kaaludega kärgede korral saab vurri tasakaalustada plastplaadist lõigatud raskusega, mis riputatakse raskema kärje vastas oleva kärjekasseti külge. Vurri kõrgus põrandast võiks olla selline, et kraani alla saaks asetada meeämbri koos sõelaga.
Võimalusel oleks hea kärjed vurritada kohe peale tarust väljavõtmist, siis on mesi veel soe ja tuleb kergemini välja. Koguneb aga kärgi palju või pole mahti kohe vurritama hakata, tuleks neid enne vurri panekut kümmekond tundi soojas ruumis hoida. Eriti oluline on soojendamine sitkemate meeliikide, nagu kanarbiku- või lehemee puhul, sel juhul peaks kärjed soojendama üles 32-33 kraadini. Praktilised kogemused näitavad, et madalamal temperatuuril ei taha mesi hästi välja tulla, juba 35 kraadini soojendatud kärjed on aga sedavõrd pehmed, et kipuvad vurris lömastuma ja mesi jääb ikka kätte saamata. Ka vurritusruum võiks olla soe, kanarbikumee vurritamisel tasuks temperatuur hoida isegi 25-26 kraadi juures. Kui vurriruumi sedavõrd soojaks kütmine on raskendatud, võib vurri kaane külge kinnitada soojapuhuri või juuste kuivatamiseks mõeldud fööni. Siinjuures tuleks jälgida, et temperatuur vurris sees üle 30-35 kraadi ei tõuseks, vastasel juhul on kärgede purunemine, eriti heledate ja pooltühjade puhul garanteeritud.
Kaanetis eemaldatakse vastaval alusel kasutades kärjenuga või -kahvlit. Lõpuni kaanetatud heledatelt magasinikärgedelt saab kaanetise eemaldada ka kuumapuhuriga, ülemine kärg pildil.

Kärjekahvli ostul tuleks valida painutatud piidega kahvel, samuti hoiduda odavamatest mudelitest. Vaata videot kärjekahvlite valikust. Korraliku kärjekahvli piid on karastatud terasest ning painutamisel pole neid võimalik sirgemaks väänata. Samuti on tähtis piide kuju, korralikul kahvlil on nende otsad ühtlaselt ja pikalt teravnevad, koonilise osa pikkus on ca poolteist cm. Sitkemate meeliikide korral on vaja kasutada kobestit, millega lapiti alusele asetatud kärjes olev mesi “läbi songitakse”.
Vurritamist tuleb alustada aeglaselt, mitte rohkem kui 100 pööret minutis, et rasked kärjed ei puruneks. On ühelt poolt osa mett välja vurritatud keeratakse kärgedel teine külg, tõstetakse aeg-ajalt pöörlemiskiirust ning vurritatakse sealt mesi täiesti välja. Peale järjekordset kärgede ringipööramist vurritatakse täiesti tühjaks ka esimene kärjepool. Madalamad, tumedamad ja viie traadiga kärjed on veidi tugevamad ning kannatavad vurritamise alguses suuremaid pöördeid. Ka kanarbikumee puhul tuleks alustada veidi kõrgemate pööretega kuid ühte kärjepoolt vurritada lühemat aega, samuti keerata kärgi rohkem kui kaks korda.
Suuremate vahakübemete eemaldamiseks tuleks vurritatud mesi kohe läbi sõela lasta, kõige lihtsam, kui sõel asub vurri kraani all oleva ämbri peal. Viimasel ajal on üha enam kasutust leidnud koonilise kujuga meesõelad. See riputatakse meevurri kraani külge, kuna ämbri täitudes tõuseb meetase ka sõelas, siis jäävad vahaosakesed pinnale ja mesi valgub sõelast paremini läbi. Edasi kallatakse mesi selitusnõusse, kus ööpäeva jooksul kerkivad pinnale õhumullid ja viimased sõelast läbi läinud peened vahakübemed. Selitusnõu kraanist saab juba täita meepurke või säilitusanumaid. Mitmekordse selitusnõu täitmise järel koguneb sinna mee pinnale juba märkimisväärne vahaosakeste kiht. Selle saab kärjekahvliga purki koguda, soojas ruumis tõusevad vahaosakesed pinnale ja mesinik on jällegi päästnud suure hulga mesilaste tubli tööga kogutud mett.
 
Tagasi ülesse

Millist ilma on oodata.
Kui kuu loomise ajal on ilmad muutlikud, on nad muutlikud veel terve nädala.
Lähevad puude lehed altpoolt enne kollaseks kui ülemised ja hakkavad lehtpuud altpoolt enne raagu minema, tuleb pikk sügis.
Kukuvad puudelt lehed vara maha, tuleb varane talv ja soe kevad.
Annavad pohl ja pihlakas palju marju, tuleb ka sügisel palju vihma.
Sügisene udu ennustab veel kolmeks nädalaks sooja.
Kui septembri ilmad on udused, on palju udu ka kevadel.
Kui madisepäeva (21.09) hommik on külm, tuleb ka talv külm.
On septembris tugevaid torme, tuleb neid ka talvel.
Märg mihklipäev (29.09) märgib pehmet talve, kuiv mihklipäev aga kuiva sügist.
On mihklipäeval tuul lõunakaarest, ei tule lund enne jõulu, kui aga idast või põhjast, saab varsti reega sõita.

Sooja septembri peale tuleb pikk tali, jaheda peale külm tali,vihmase peale selge tali.
Kui septembris oli äikest, tuleb jaanuaris kõvasti külma.
Seitse vilja-aastat – seitse nälja-aastat.
Kui sügisel on kuu seliti, tuleb ilmamuutust.
Hommikune vihm toob sadu nädalaks, lõunane pooleks, õhtune lõpeb hiljemalt teisel päeval.
Lähevad kaselehed korraga, tuleb ka lumi korraga, pudenevad nad pikalt, tuleb lumi pikkamisi.
Hakkavad puud kolletama ja raagu minema ladva poolt, võib juba lähemal ajal talve tulekut oodata.
Kui kaselehed pikalt puusse jäävad, tuleb pikk talv ja ilus kevad.
Sajab kuu loomise päeval vihma, siis sajab terve esimese veerandi.
Kui sügisel mets kiiresti kollaseks läheb, sulab kevadel ka lumi kiiresti.
On kärbsed ja parmud veel oktoobri keskel liikvel tuleb pikk ja sügava lumega talv.
Sügisesed rohked udud toovad talveks palju lund.
Külm oktoober – soe veebruar ja lühike tali. Soe oktoober – külm veebruar ja pikk tali. Kuiv ja selge oktoober – külm ja vähese lumega tali
Oktoober vihmane – detsember tuline.
Tuleb sügisel lumi lehtede peale, tuleb ta seda ka kevadel.
Teeb oktoober puud lehtedest lagedaks, tuleb pehme talv.
On veel sügisel hilja lehed kaseladvas, tulevad muutlikud ilmad kogu talve jooksul.
Sooja sügise peale tuleb külm talv.
Esimene lumi jääb maha ainult siis, kui ta noorel kuul maha sajab.
Udune või soe november toob veel detsembrikski pehmeid ilmu.
Novembri kõvad külmad tähendavad külma talve esimest ja soojapoolset teist poolt.
Ei pudene lehed puust enne mardipäeva (10.11) tuleb pikk ja külm tali, kena kevade ja soe sügise.
On mardipäeval lumi katusel, siis jüripäeval (23.04) hang aia ääres.
Luuakse noor kuu tuulise ilmaga, tuleb peagi vihma või lund.
Mis mardipäeval külmetas, see kadripäeval (25.11) sulatab. Mis kadri sulatab, selle andres (30.11) kaanetab.
November tormine või külm – kevad tuuline või jahe.
Kui Nigulapäeval (6 detsembril) on vilets ilm, saab ka vilets kevade.
Kui toomapäeval (21. detsembril) tuul põhjast, saab külm talv, kui lõunast, saab soe talv.
Sajab lumi noore kuuga põhja poolt, saab talve, sajab aga lõuna poolt, sulab see peagi ära.
Sajab lumi vana kuuga lõuna poolt, saab talve, sajab aga põhja poolt, sulab see peagi ära.
Mis suunast andresepäeval tuul puhub, sealt puhub see ka jõuluni.

Tagasi ülesse

Perede katmine talveks.
Millega ja kuidas katta mesilaste talvepesa nii, et ei taru poleks märg ja mesilastel oleks soe? Praktikas kasutatakse võrdlemisi laia materjalide valikut, alates õlgedega täidetud mattidest kuni vanade vatitekkideni. Õige valikul tegemisel on vaja meelde jätta, et mesilased ei karda niivõrd külma kui niiskust ning seetõttu lähtuda mesilaste talvitumisest nende ajaloolises keskkonnas – puuõõnes. Seal on talvekobar pealtpoolt kaitstud puiduga, mis moodustab veidi niiskust läbi laskva kuid samas üsna tiheda katte. Külgedel on puidukiht tublisti õhem, niiskuse ärajuhtimisvõime seega parem. Kärgede alla jääb puuõõnes enamasti piisavalt ruumi prahi pudenemiseks.
Kõike eelnenut võiks arvestada ka lamavtarus talvekatete valiku ja paigutuse juures. Nii on soovitav, et raamid oleksid pealt kaetud võrdlemisi tiheda, kuid samas niiskust ja õhku läbilaskva materjaliga. Vatimadratsist lõigatud sobivate mõõtmetega padi on küll soojapidav, paraku mahutab tohutult kondentsvett ja ei lase seda enam hästi välja, seega on selliste mattide kasutamise korral kasulik nende tagumisi nurki veidi kergitada paari liistu abil, mis risti raamide peale asetatakse.
Mugavaim kattematt on vana õhuke villane tekk, pärit nõukaaegsest sõjaväe kasarmust. See omab kõiki vajalikke häid omadusi: ei niisku, hoiab suurepäraselt sooja ning laseb piisavalt õhku läbi. Samuti on väga oluline, et kokkuvoltimise teel saab kattemati mõõtmeid laiades piirides muuta. Seega kõlbab tekk nii pealtsöödanõude kui ka suvel magasinide katmiseks mistõttu on hea mõte koguda mesipuude katmiseks kokku kõik oma sihtotstarbelise kasutuskõlblikkuse minetanud õhukesed tekid ja vanad villased kardinad.
Mitte vähem oluline ei ole külje- ehk otsamattide materjal, need võiksid olla veidi õhemad, vatt täitematerjalina pole jällegi mitte just parim valik. Peale kõige peaksid otsamatid säilitama ka liigutamisel ja tarust väljavõtmiselgi oma kuju. Omal ajal õnnestus mul hankida veidi 2cm paksust pehmet vilti. Naelutanud kaks kihti sobivaid tükke õhukestest laudadest plaadi külge, sain päris hea otsamati, puuduseks vaid see, et mesilased kipuvad vahel vildi karvadesse kinni jääma ning pinda taruvaiguga katma. Head otsamatid saab ehitusmaterjalide poest ostetud jäigemast kivivillaplaadist, mis paigutada selleks spetsiaalselt õmmeldud tugevast riidest padja sisse ja varustada pealt padja paksuse ja raamivaheliistu pikkuse õhukese puitliistuga. Küljematt peab ulatuma täpselt vastu pesaruumi külgi ja põhja.
Otsamatte pole vaja enne ilmade jahenemist vaja kohale asetada, nende paikapanemiseks vajalik aeg saabub enamasti alles oktoobri lõpupoole, siis kui lestatõrjet tehakse. Liiga vara hoolikalt soojustatud pere ei kiirusta talvekobara moodustamisega ja mis veel halvem, kipub sageli liiga kaua hauet arendama. Niiskuse tarust väljajuhtimiseks oleks hea neid esialgu mitte vastu põhja panna, asetades paari sentimeetri paksuse pulgakese taru põhja mati alla, jääb otsamatt hea ventilatsiooni tagamiseks veidi kõrgemale. Kasutades talvitumist tõstetud raamidega jääb see lisaliistule toetudes isegi piisavalt kõrgele, siin on vaja juba mõelda, kuidas liigne õhuvahe kevadel puhastuslennu ajal sulgeda.
Lennuava kaudu toimub lamavtarus peamine õhuvahetus, sügisel oli see varguse vältimiseks üsna kitsaks tehtud, koos talvekatete kohaleasetamisega on soovitav ava veidi avardada, piisab 2cm iga tarus oleva raami kohta. Tõstetud raamide korral võib aga lennuava hoopis sulgeda, sest õhuvahetuseks piisab vahelaudade ja otsamattide alla jäävast pilust.
Liialdada ventilatsiooniga samuti ei tasu, mesilased suudavad küll omale piisavalt sooja toota, kuid suurenenud söödakulu tõttu täitub nende pärasool ebasoovitavalt kiiresti. Pealegi talvitub kobar rahulikumalt, kui tarus on süsihappegaasi kontsentratsioon veidi suurem. Vahel soodustatakse õhuvahetust äärmise raamivaheliistu serviti keeramisega, paraku käib see igasuguse mesilaste loogika vastu, on nad ju terve sügise tegelenud hoolikalt kõigi pragude kinnikittimisega.
 
Tagasi ülesse

Talvesööda andmine.
Septembri keskpaigaks peaks olema lisasöötmine lõpetatud, kuna ilmade jahenedes ei võeta seda enam vastu, samuti jääb väga palju hilinedes sööda ümbertöötlemisega tegelenud mesilastel viimane puhastuslend tegemata.
Suhkrulahuse andmiseks on kasutusel nii raam- kui pealtsöödanõud mahuga 3,5 kuni 15 liitrit. Suuremate anumate eeliseks on väiksem tööjõukulu, kuna vajalik kogus antakse peresse ühe korraga, väiksemate puhul on aga võimalik sööda koostisega opereerida, soodustades mesilaste talvitumist ja arengut kevadtalvel. Järgnevalt pakungi välja oma variandi.
Suhkrulahuse teen alati ühesuguses vahekorras, 1l keedetud vett – 1,8kg suhkrut, erinevad allikad pakuvad suhkrukoguseks 1,5-2,0kg, samas kulub vedelama puhul mesilastel hulk energiat niiskusesisalduse vähendamiseks ning üle 2kg on küllaltki raske liitris vees täielikult lahustada. Nii ongi mesilaste talvesööt tavaliselt vahekorras 1l vett 1,7 – 1,9kg suhkrut. Kui söötmist alustada varakult, võib lahus olla lahjem, septembris on tavaliselt juba kiire, siis peaks püüdma lahuse ikka 1/2 -le teha. Kuigi söödalahust on võimalik teha ka külma veega, on soovitav vesi enne suhkru sissevalamist siiski keema ajada, nii on kahjulikel bakteritel vähem võimalusi mesipuusse sattumiseks, pealegi lahustub suhkur tulises vees paremini. Keeta siirupit ei tohi, sel juhul tekivad mesilastele kahjulikud ühendid.
Igale 10l lahusele lisan 5 supilusikatäit õunaäädikat või triiki teelusikatäie sidrunhapet, see aitab vältida kristalliseerumist, samuti lihtsustab mesilaste tööd, kuna happelise reaktsiooniga saab kärgedesse paigutatud sööt olema nagunii, siis juba ümbertöötlejate energia arvelt. Hapete lisamine on kasulik veel sellegi poolest, et happelises keskkonnas lõhustuvad liitsuhkrud lihtsuhkruteks, mis on meega sarnasem ja mesilaste talvetoiduks sobivam. See protsess võtab veidi aega, nii on hea teha lahus valmis eelmisel päeval.
Tarudesse annan lahuse 4,5l pealtsöödanõudega, esimesele portsule lisan paar lusikatäit peenestatud suira või õietolmu ämbritäie lahuse kohta, selle koguse paigutavad mesilased kärgedesse ülespoole, tarvitama hakkavad aga kevadepoole, kui haudme arenguks õietolmuterad marjaks ära kuluvad.Maksimaalselt võib õietolmu lisada talvesööda hulka 2g liitri lahuse kohta.
Järgmise koguse annan nädal hiljem, selleks ajaks on eelmine korralikult paigutatud, suira panen seekord vaid noaotsatäie muutmaks siirupit meega sarnasemaks (mees on alati õietolmuterakesi). Iga kolme – nelja aasta järel lisan lahusele ka antibiootikumi vältimaks haudmehaiguste puhanguid, osa ravimist omastavad mesilased juba talvesööda töötlemisel, kärgedesse allapoole paigutatud lahus tarbitakse talve jooksul täielikult ära, seega on välditud kemikaalide sattumine mee hulka. Ravilahuse tegemisel ei tohi kemikaalikogusega eksida, liigne kontsentratsioon pole hea mesilastele, lahja segu ei anna soovitud tulemusi ja võib põhjustada ravimi suhtes immuunsete haigustekitajate arenemist. Samuti ei tohi ravilahust jätta seisma, kahe – kolme ööpäeva jooksul kaotavad suhkrulahuses olevad antibiootikumid oma toime. Talvesööda lisandina kasutavad mitmed mesinikud suure eduga ka mesilaste endi toodetud ravimit: taruvaiku. Tegu on ju loodusliku antibiootikumiga ning lusikatäis selle piiritusetõmmist 10l söödalahuse kohta mõjub praktikute kinnitusel väga tõhusalt ja mis peamine, kemikaalivabalt.

Kolmanda nõutäie annan siis, kui eelmine kogus ära on tassitud, koostis sama mis eelmisel korral, see tähendab, et tarusse antava antibiootikumikogus tuleb jagada kahe söödakoguse peale. Lisasöötmist jätkan seni, kuni vastu võetakse lisades hapustatud suhkrulahust vaid siis, kui nõu on tühi.
Täiendussöötmisel kasutan 5-liitriseid pealtsöödanõusid, sinna ei upu lahuse lisamisel mesilasi, ka pole võimalik neil mesinikku tema töö juures segada. Kuna nõu on paigutatud raamide peale, seisab sööt soe ja ka mesilased ei pea tassima toitu ühest taru servast teise, nagu raamsöödanõu puhul.
 
Tagasi ülesse

Talvitumine õhupadjal.
Korpustarude kasutamisel on mitmeid võimalusi talveks raamidealuse ruumi suurendamiseks, pere talvitub nö. õhupadjal mis tagab hea ventilatsiooni, võimaldab mesilastel paremini paigutada talvesööta ja ei eralda kobarat vähemalt talve esimesel poolel raamidega “ribadeks”, kuna see ripub raamidest allapoole.
Lamavtarus on ainuke võimalus õhupadja tekitamiseks raame tõsta. Selleks saagida iga taru jaoks kaks 40cm pikkust liistu 25X50mm. Nende ühele 25mm küljele saetakse pikisoon raamiõlgade jaoks, tavaliselt 8X10mm, vastasküljele aga selline süvend, mis sobib taru raamide toetumiseks ettenähtud pesasse. Liistude kohaleasetamisel peab raami otsaliistu ja raamide tõstmisliistu vahele jääma samasugune vahe nagu taru sees (umbes 7mm).
Enne talvesööda andmist nihutada raamid ühte serva, panna kohale lisaliistud ja tõsta sinna nii raamid kui vahelauad. Lõpuks lükata pere taru keskele tagasi. Raami alumine liist jääb põhjast tavalise 1,5cm asemel 5cm kõrgusele ning eeldused heaks talvitumiseks on saavutatud. Liistude pikkus 40cm on piisav 10 kärjeraami tõstmiseks. Iga mesinik teab ise, mitmel raamil tal pered tavaliselt talvituvad ja valib vastavalt ka pikkused, mõned paarid peaks kindlasti ka tagavaraks olema, samuti paar pikemat komplekti väga võimsatele peredele.
Meetod on küll töömahukas, kuid julgen oma kogemustele toetudes kinnitada, et asi tasub ära. Kes ei soovi aga saagimisega jännata, võib tõsta pesaraamid magasinikasti, sel juhul jääb õhupadi eriti mahukas. Ise viimast varianti proovinud pole, kes katsetab, võiks tulemustest mullegi teada anda.
 
Tagasi ülesse

Kuidas sulatada vaha.

Ka kõige väiksema mesila omanik peab igal aastal vahetama liiga tumedaks muutunud pesakärjed kunstkärgedega, kel selleks tööks vastavad seadmed olemas, sellele ei valmista eelmainitud tegevus mingit probleemi. Väikemesinikele on vahasulatus sageli paraku tõeline peavalu ja nii rändavadki raamidest väljalõigatud tumedad kärjed sageli hoopis kompostihunnikusse või ahju mis tingib vabariigis väikese vahapuuduse. Siiski saab ka käepäraste vahenditega selle tööga hakkama, järgnevalt kirjeldatud meetod sobib 10 – 20 taru omanikule.
Esmalt on vaja raamidest väljalõigatud kärjed panna vihmavette ligunema, karedat vett kasutada ei ole hea, see muudab vaha hallikaks. Nii peaks see kärjepuru nädalakese ligunema, käärimamineku vältimiseks soovitavalt jahedas (õues), pealegi tuleb iga päev korra segada, et ka pinnalolevad kärjetükid põhjalikult läbi leotatud saaksid.
Sulatamiseks valage kogu leosolnud nõutäis tugevast ja hõredast riidest kotti, kuhu on eelnevalt raskuseks pandud paar kivi, väga sobiv on näiteks riidest kartulikott, ning laske enamikul veel välja nõrguda. Nüüd sättige sulatusnõu (mahalõigatud otsaga tsinkvaat) kividele nii, et sinna alla saaks teha lõkke, põhjakõrbemise vältimiseks peaks nõu põhja panema kas jämedat killustikku või mõne sobiva resti. Tõstke tugevalt kinniseotud kott sisse ja täitke anum vihmaveega niipalju, et see ulatuks vähemalt paarkümmend cm üle koti. Edasi pole muud, kui tuli alla teha ja vesi kuumaks ajada, päris keema pole vaja, pinnaletõusnud vaha kipub põhjast kerkivate aurumullide mõjul emulgeeruma. Kuumutamise käigus peab kotti aeg-ajalt veidi liigutama, see parandab vaha väljasulamist. Pinnalekerkinud vaha koguge kulbiga teise nõusse, sel moel saab kõige paremini aru, millal kärjepudist enam midagi ei eraldu ja võib kütmise lõpetada.
Järgmiseks hommikuks jahtunud nõu pealt saab veel õhukese vahaketta, see ja eelnevalt kogutud vaha sulatage kokku sobiliku mahuga email või roostevabas anumas, mille põhja on valatud paar liitrit vett. Kui vaha on vedel, tõstke nõu pliidilt ära ja katke jahtumise aeglustamiseks soojalt. Hangunud vahaketta alt on vaja veel noaga eemaldada õhuke mustusekiht ja võib minna poodi kärjepõhja tooma.
 
Ja veel teine variant. Niisiis raamidest väljalõigatud kärjetükid panna umbes 10-liitrisesse potti, mis on kolmandiku jagu vihmaveega täidetud ja kuumutada pliidil. Vastavalt temperatuuri tõusule sulavad kärjed kokku, mistõttu saab mõne aja pärast neid veel lisada, kokku peaks mahtuma ühekorraga 10-st raamist lõigatud kärgede tükid.
Kui kogu mass on ühtlaseks pudruks sulanud, valada segu ämbri kohale paigutatud suurele metallsõelale, puust nuia või mõne muu sobiliku abivahendiga pressida sõela peale jäänud pudru aeg-ajalt pöörates tahedaks. Ämbrisse nõrgunud vedelik katta soojalt ja panna jahtuma.
Järgmisel päeval sulatada vahaketas veelkord vee sees üles, seekord võimalikult kitsas nõus ja taas aeglaselt jahutada. Jahtunud vahakettal on sõelast läbi tulnud praht jäänud alla, lahtine osa loputada veega maha, tihedam kiht eemaldada noaga. Kuna see sisaldab veel hulgaliselt vaha, lisada see järgmisel korral kärjetükkide keetmisnõusse.
 
Eelpool kirjeldatud meetodid kärgedest vaha kättesaamiseks olid kõik nö. põlve otsas tegemised, järgnevalt aga ühe suhteliselt lihtsa sulatuskasti kirjeldus, millega töötamine tülikat sulatusprotsessi tunduvalt kiirendab.
75cm pikk kast võimaldab tunniga sulatada 25 raami ning sarnaneb veidi lamavtaruga, erinevus on vaid materjalis ja mõningates mõõtudes. Materjaliks parim on roostevaba teras, alumiinium on küll odavam ja hõlpsamini töödeldav, kuid keemiliselt aktiivne vaha korrodeerib kasti varsti auklikuks.

Veel erinevusi: mesipuus jääb raami alumise liistu ja põhja vahekauguseks ca 15mm, sulatuskasti puhul peaks see olema 10X suurem, põhi soovitavalt renni kujuline ning kergelt ühe otsa poole kaldu. Kõige madalamasse punkti tuleb puurida 2cm läbimõõduga ava, kustkaudu sulanud vaha välja hakkab voolama. Renni sügavus ei pea olema eriti suur, piisab kõrguste vahest 2cm, sobilikuks pikikaldeks aitab kui põhja üks ots on teisest 4 – 6cm kõrgemal. Põhja ja kärgede vahele peab saama paigutada eemaldatava võrkraami, sinna kukuvad sulamisel vahatükid, sodi jääb võrgule, vaha tilgub alla ja voolab põhja mööda välja. Õlad, millel raamid ripuvad peaksid olema ülemisest servast umbes 25cm allpool, seega tuleb kasti sügavuseks Eesti taru raamide korral umbes 70cm.
Kõige keerukam on teha kastile tihedalt paikaasetuv kaan. Selle külge keskele tuleb kinnitada ventilaatoriga mootor, kui kaas kastile peale panna, jääb tiivik, mille läbimõõt võiks olla umbes 25cm, sissepoole, mootor ise väljapoole. Tiivikust veidi allapoole paigutada küttekehad koguvõimsusega umbes 2-3KW. Tennide valikul kehtib põhimõte, et pigem olgu neid rohkem ja väiksema võimsusega, niisiis kui on valida, kas panna üks kilovatine või 2 500-vatist, on soojuse ühtlasemaks jaotumiseks vaja eelistada viimast varianti.
Viimasena kinnitada kaane külge termoandur, mis võimaldab küttekehade sisse- ja väljalülitamisega hoida kastis 105 – 110 kraadist temperatuuri.
Pärast kuumakindla kivivillaga soojustamist on vahasulatuskast valmis, väliskujunduse jätan iga ehitaja enda otsustada.
Levinuim on siiski aurukast-vahasulataja see mudel töötab elektriga, sarnased näevad välja ka pliidile asetatavad ja gaasiga kuumutatavad sulatajad. Käepäraste vahenditega saab ehitada üsna lihtsa, osaliselt puust vahasulataja, esteetiline külg jätab soovida, kuid tundub et toimib siiski.
 
Tagasi ülesse

Kuidas kärgedest suira kätte saada.
Suira panevad mesilased enamasti tumedamatesse kärgedesse, sageli on need kärjed isegi nii tumedad, et ei sobi edaspidiseks kasutamiseks ja vajavad sulatamist. Koos suirakannudega raamide vahasulatajasse panek on ilmne raiskamine, pealegi raskendavad need tööd sõelade kiirema ummistumise tõttu. Seega on hea see väärtuslik toiduaine kätte saada ja tunduvalt arukamalt ära kasutada.
Lätlased on konstrueerinud isegi masina, millega suir raamidest eraldada, mina seda oma silmaga näinud pole ja ei oska seega ka tööpõhimõtet kirjeldada, seepärast kasutan üsna lihtsat kuid siiski toimivat meetodit.
Ettevalmistused suira kogumiseks algavad juba sügisel, kui talvepesa jaoks jäetavad raamid on välja valitud, piserdan üleliigsed ohtralt suira sisaldavad raamid üle sooja veega ning asetan tarudesse, et mesilased neist viimasedki meetilgad välja kannaksid. Puhastatud raamid või sealt väljalõigatud suirasemad tükid viin sooja ruumi järelkuivatamisele, enne paari kuu möödumist pole nendega rohkem midagi peale hakata.
Piisavalt kuivanud kärjetükid viin talvel külma ilmaga õue ja hõõrun suurema pesukausi kohal puruks.

Madala temperatuuri käes rabedaks muutunud vaha pudeneb peeneks puruks, kõvaks kuivanud suiratükid jäävad aga enamasti terveks. Vahapuru saab suirast eraldada puhumisega, selleks tööks sobib hästi tolmuimeja, mille voolikut annab imemispoolelt väljapuhumispoolele kinnitada.
Mõningatel andmetel vähendab külmutamine suira kasulikke omadusi, seetõttu pole hea kärjetükkide purustamiseks väga külma ilma valida, vaha muutub piisavalt rabedaks juba mõne miinuskraaaadi juures ning kui kogu peenestamisele minevat kärjevaru korraga välja ei tooda ning kiiresti tegutsetakse, ei juhtu suiraga midagi halba.
 
Tagasi ülesse

Mesilasperede koondamine talvitumiseks.
Septembri algul on viimane aeg mesilaspered talvekorda panna. Ühest soovitust, kuipalju raame tarusse jätta ei ole, kõik sõltub mesilaspere tugevusest. Üldine hinnang on aga, et tugevale perele jääb raame 9 või rohkem, keskmistele 7 – 8, nõrkadele 5 – 6 raami. Alla selle on pere ilmselt nii pisike, et ei pruugi talve üle elada ja sellised on soovitav pigem ühendada mõne teise väiksevõitu perega või kui soovitakse tingimata ema säilitada, asetatakse teise tarusse põhjani ulatuva eralduslaua taha. Viimasel juhul moodustvad kaks peret vastu neid eraldavat vaheseina ühise talvekobara ning on kevadel täiesti arenguvõimelised. Siiski soovitaksin mina pigem ühendamist, seda enam, et suve lõpul ühinevad mesilaspered väga rahulikult ning mesilaste omavahelist kaklust pole karta.

Kõige keerukam on talvepessa jäetavate raamide arvu määramine, kui enne lõplikku koondamist oli tarus 15 – 20 kärge, siis soovides talveks jätta neist pooled, tundub et mesilased ei mahu mingi väega nii kitsastesse tingimustesse ära. Paraku on see mulje ekslik, sooja ilma ja koondamisest tekkinud ärrituse tõttu paiknevad mesilased suhteliselt hajali, mistõttu tundub neid ka väga palju olevat. Mõneti on raamide arvu võimalik hinnata augustikuise haudmehulga järgi, sest ületalve elavad valdavalt suve viimasel kuul koorunud mesilased. Isegi augusti lõpus munetud munadest ei pruugi napi väliskorje tõttu areneda nii elujõulisi mesilasi, kes kevadel suudaksid peret edasi arendada, muidugi juhul kui mesinik ergutussöödaga haudmetegevust ei toeta.
Üks mesinik käis välja idee, et jätta ikka talvepessa pigem mõni raam rohkem sisse ja sööta kõik need suhkrulahust täis, nii pidavat olema välistatud kevadine söödapuudus. Peab ütlema, et tegemist on äärmiselt nigela mõttega, talvekobarasse tõmbuvad mesilased ikka samamoodi kokku, liigsed raamid jäävad neist katmata, koguvad niiskust ja hakkavad nö: üle ajama ja hallitama. Liigsuure pesaruumi soojendamiseks vajab talvekobar tublisti rohkem sööta, mesilaste pärasool täitub kiiremini ja eeldused kõhulahtisuse või nosematoosi tekkeks on ideaalsed. Kui lisada siia juurde veel mõttetu mesilaste organismi kurnamine suurte söödakoguste tarrutassimisega, ongi kasu asemel tehtud tõsine karuteene. Väga üle pingutada koondamisega pole ka hea, talvekobar peaks raamidel mahtuma võtta ikkagi kera kuju. Jääb aga vahelaudade vahel ruumi tõesti napiks, ehitavad mesilased vahelaua taha kärje ning talvituvad sellel suurepäraselt.
Tihti ei õnnestu peret ühe korraga lõplikult koondada, sageli asub veidi hauet mett väga täis raamidel mida soovitakse välja võtta. Nii eemaldataksegi tarust pesamahu esmase vähendamise käigus magasinid ja mett täis kärjed. Need kus samuti palju mett aga osa hauet koorumata, tõstetakse pesa serva. Mõne aja jooksul kooruvad ka sealt mesilased ja needki raamid saab tarust kätte. Talvepessa ei tohiks jääda ristõielistelt korjatud meega kärgi, kuna see mesi kristalliseerub kiiresti ja mesilased jäävad nälga. Samuti ei sobi talvitumiseks rohke lehe- või kanarbikumega kärjed, need meed põhjustavad rohke mineraalainete sisalduse tõttu kevadeks kõhulahtisust.
Talvepesas raamide asetus on järgmine: kobara keskele jäävad suhteliselt tühjemad helepruunid kärjed, talvitumisel asub seal kõige rohkem mesilasi kes tarvitavad hulgaliselt sööta, kuna kärg oli üsna tühi, mahub sinna rohkem suhkrulahust mis ei jäta mesilaste organismi eriti seedejääke. Serva poole jäävates kärgedes võib mett olla veidi rohkem, samuti on hea kui neis on mõningal määral suira. Osa kirjandust soovitab jätta isegi 2 suiraraami, tegu on siiski ilmse liialdusega. Suira on mesilastel vaja just märtsi algul haudme toitmiseks, väliskorje on sel ajal paraku võimatu, ilmade soojenedes kogutakse aga lepalt ja pajult suured õietolmukogused.
Paar nädalat peale söötmist, kui ilmad on juba veidi jahenenud, peaks raamide kattuvust mesilastega veelkord kontrollima, nagu eespool juba mainisin, ei tohi pesaruum talveks liiga avar jääda. On kärgi mesilaste jaoks tarus siiski liiga palju, tuleb mõni ära võtta, soovitavalt eemaldada mõni äärmistest, soojema ilmaga võib valida ka keskemalt vähesema meega kärje.
 
Tagasi ülesse

Varroatoos ja selle tõrje.
Varroalestad teevad igal aastal mesilates tõsist kahju, võitle nendega kuidas tahad, päris lahti ikka ei saa.
Lestale sobivaim on tarus haudme piirkond, keskmiselt 35 kraadi sooja ning suhteline õhuniiskus 60 – 80%. Emaslest ronib kuni kaks päeva enne kaanetamist lesevaglaga haudmekannu pugedes toitepiima sisse peitu. Töölishaue lestale sedavõrd atraktiivne ei ole. Sobiva haudme vähesuse korral kõlbab ka see, töölishaudmesse läheb lest umbes pool päeva enne selle kaanetamist. Kui mesilased on haudmekannu kaanetanud ja vagel toitepiima ära söönud, hakkab ka lest tegutsema toitudes vagla hemolümfist. Peale seda, kui vagel on omale kookoni “kudunud”, muneb lest iga pooleteist päeva järel ühe muna, tööliskannu 3-4, lesekannu maksimaalselt isegi 7 muna. Esimesest munast koorub isaslest, ülejäänutest emaslestad, kes paaruvad sealsamas kärjekannus. Erinevatel põhjustel kõigist neist munadest elujõulisi järglasi ei arene, kui lesevalmik kärjekannust välja ronib võib temaga kaasas olla maksimaalselt 2 elujõulist emaslesta. Isased lestad väljaspool kaanetatud hauet elada ei suuda ning surevad mõne aja jooksul pärast paaritumist. Samuti surevad ka emaslestad, kes enne mesilase koorumist paaruda ei jõudnud. Emaslestad on parimal juhul võimelised suvega munema kuni 25 muna. Kuigi osadest munadest kooruvad isased, osad järglased hukkuvad või osutuvad sigimisvõimetuteks, võib meie oludes lestapopulatsioon sügiseks kasvada kuni kümnekordseks.
Isu on lestal hea, süüa tahab ta 5 korda ööpäevas tehes hemolümfi imemiseks iga kord mesilase kitiinkesta uue augu. Piltlikult öeldes augustavad 1000 lesta 10 päevaga ära kõik keskmise suurusega korjeperes olevad mesilased. Talvitumisel on olukord veel hullem, sama arv lesti teeb oktoobrist märtsi lõpuni igasse korraliku talvekobara mesilasesse vähemalt 40 auku. Kui proportsioone muuta, siis inimese mõõtkavas oleks lest tüsedamat laadi varblase suurune. Pole just meeldiv, kui iga 4 päeva järel sihuke elukas teie naha sisse augu teeb ja umbes 130 grammi verd imeb … Inimese nahk paraneb ära, mesilase kitiinkest paraku mitte ja vigastatud kohtades kaudu ründavad mesilasi viirushaigused. Tuntuim neist on deformeerunud tiiva viirus, mis avaldub tarust väljavisatud kärbunud tiibadega mesilaste näol.
Isegi kui suvel on lestade arvukuse piiramiseks meetmeid tarvitusele võetud, ei pääse mesinikud sügisesel haudmevabal tehtavast varroatõrjest. Peamiselt kasutatakse selleks mitmesuguseid ribasid, oblikhapet ja pipiini. Efektiivse sügisese lestatõre eelduseks on see, et tarudes enam hauet ei ole. Kui talvesööda andmine toimub septembri alguses ning etteantavad kogused on suured, nii et emadele munemisruumi ei jää, võib tõrje ette võtta isegi oktoobri alguses. Siiski, mida vähem on tarus lahtist mett/sööta, seda parem, sest see imab oblikaaurud endasse tõstes tunduvalt pere nosematoosiriski. Sooja sügise puhul eriti itaalia rassi peredele võiks lestatõrje jääda siiski pigem hilisemaks. Mingil juhul ei tohi raviribasid talveks tarusse jätta. Selle tulemusena langeb toimeaine efektiivsus järgmisel aastal kuni 70% ja kuni 2 nädala võrra hilineb kevadine haudmetegevuse algus.
Lihtsa ja tõhusa lestatõrje saab teha oblikhappega. 37g kristallilist hapet lahustada 0,5 liitris keedetud ja jahutatud vees, seejärel lahustada seal 0,5kg suhkrut. Saadud lahust tilgutada süstlaga 4 – 5ml igasse kärjetänavasse otse mesilastele. Ravimise ajaks on sobivaim ilusama ilma hommikupool, mesilased on peale jahedat ööd veel kobardunud ja ei sega mesinikku kile või raamivaheliistude äravõtmise ja tagasipaneku ajal. Kuiv ja päikeseline ilm võimaldavad aga neil vahetult peale ravi veidi ringi lennata, mis kirjanduse andmeil olevat peale oblikatõrjet lausa hädavajalik. Omadest kogemustest võin kinnitada, et kui ilm on sobiv, siis lendavad, kui lennuilma ei ole, siis ei lenda ka.

Tööks kasutatav süstal võiks mahutada sedajagu lahust, kui on vaja ühe pere ravimiseks. Nii saab ühe taru juures hakkama ühekordse süstla täitmisega. Veelgi parem on kasutada automaatsüstalt, see pumpab iga vajutusega etteantud koguse vedelikku.
Teine võimalus raviks on kasutada oblikhappe auru. Tööriista nimi on “Varrox”, selle pannikesele panna iga tarus oleva raami kohta 0,4g kristallilist oblikhapet, pannike lükatakse lennuavast sisse ja ühendatakse 12V aku või akulaadijaga, kahe minutiga on hape pannilt aurunud. Võrkpõhjaga korpustarude korral on hea seade asetada põhjavõrgu alla. Et kogu oblikaaur ikka tarusse jõuaks peab võrk olema sobiva plaadiga suletud, millel auk aurutaja jaoks. Lamavtarus on probleemiks see, et suitsutaja kohalt kipub tarupõhi kõrbema, halvemal juhul lausa hõõguma hakkama.
Varrox-i ostmisel tasub valida teraspanniga variant, alumiiniumkorpus kipub kiiresti purunema kuna töö kiiremaks jätkamiseks on seda vaja veeämbris jahutada.
Kindlasti on asjakohane meenutada, et happega ravimisel peab mesinik end mürgiste aurude eest kaitsma gaasimaski või respiraatoriga, eriti gaasitamise puhul, samuti on ravimi nahale sattumise vältimiseks vaja kasutada kummikindaid. Lesta organismi sattunud happe tulemusena rikutakse seal happe – leelise vahekord, toimub raua sidumine ja bioloogilise tasakaalu rikutuse tõttu ta sureb.
Oblikhappegaasiga ravi on ajaliselt veidi säästlikum kui tilgutamismeetod, samuti võib seda teha veidi madalamate õhutemperatuuride korral, vajalike seadmete hind paraku suhteliselt kõrge. Lihtsa oblikhappeaurustaja ehitamine pole tegelikult sugugi keerukas, vaja on kaks 6 – 7cm läbimõõduga õhukesest roostevabast plekist lõigatud ringi puupaku otsa peal haamriga nõgusaks taguda. Saadud kausikeste servadesse puurida 4 3,5mm auku, läbi millede saab need omavahel poltidega kokku ühendada. Nüüd asetada alumiseks jäävasse kausikesse õhuke kiht asbesti, sellele takistusega traadist kütteelement mis tuleb ka pealt elektriliseks isoleerimiseks katta asbesti või veel parem kondensaatori lammutamisel saadud vilgukivilehtedega. Kuna takistustraati ei saa tinutada, peab vooluallikasse minevad juhtmed küttekehaga ühendama poltidega või spetsiaalsete klambritega. Kõige lõpuks panna oma kohale pealmine kausike, kinnitada poltidega ning ühendada saadud termopannikese külge käepide, mis võimaldaks seadme lennuavast sisse lükata.
Küttekehana kasutatava traadi pikkust ma siin kirja panema ei hakka, see sõltub kasutatava traadi läbimõõdust, ehitatava seadme kriitiliseim tingimus on temperatuur, happe aurustumiseks sobivaim on 180 kraadi, alla selle on aurustumine aeglasevõitu, liiga suur kuumus kipub hapet pigem põletama.
Teine, isegi lihtsam võimalus on kuumutava elemendina kasutada diiselmootori eelsüüteküünalt. Samuti on vaja peilida pannike, soovitavalt piklik, kinnitada eelsüüteküünal võimalikult pannikese põhja lähedale ning varustada seade käepidemega.
Veel on lihtne tõrjuda lesta oblikhappe vesilahuse auruga. Vastav seade koosneb 1 – 2 liitrisest metallanumast, soovitavalt roostevaba, selle ülaosas on metallkorgiga suletav ava happelahuse sissevalamiseks, samuti auru väljumise toru, mille otsa saab kinnitada peene umbes meetripikkuse vooliku. Vooliku teise otsa käib auru tarusse suunaja mis meenutab lapikuks surutud lehtrit. Selle kõrgus peab võimaldama aurusuunaja piisavalt vaba mahtumise lennuavast sisse, laius võib olla 10 – 15cm. Aurutusanum on vaja kinnitada meetrise metallvarva külge mille alumine ots on teritatud, surudes teraviku maasse, püsib auruti taru juures kindlalt paigal. Lisades varustuse komplekti veel leeklambi või gaasipõleti, ongi aparatuur valmis.
Ravimine käib nii: lahustada 100ml keedetud vees 15g oblikhapet, valada aurustisse 3,5ml lahust iga tarus oleva raami kohta ja kuumutades aurustit leeklambiga suunata otsiku abil aur tarusse. Märgaurutamisel võiks õhusooja üle 10 plusskraadi olla.
Kuna lestal on võime oma hingamisavad kuni 42-ks, mõningatel andmetel isegi kuni 60 tunniks sulgeda, ei pruugi aurudega ühekordsel ravimisel saavutada parimat efekti ning nädal kuni 10 päeva hiljem võib teha ka teistkordne aurutamine.

Sellele vaatamata räägivad selle meetodi kasutajad veidi ebaühtlastest tulemustest. Tilgutamismeetod sobib suurema ajakulu tõttu väikemesinikele, ka lestade hävinemine on tõhusam, kuna peale aurude sissehingamise on ravimiga vahetu kontakti võimalus väga suur. Siiski hindavad spetsialistid oktoobri lõpus tehtava ühekordse lestaravi efektiivsuseks vaid umbes 60%. Isegi kui tõhusus on 85%, kasvab lestapopulatsioon aasta-aastalt. Kui arvestada, et talvitumisel hukkub umbes 20% lestadest, saabuks matemaatilise mudeli järgi mesilaspere hukk hiljemalt 7-ndal aastal, viirushaigusi arvestades ilmselt isegi varem.

1 jaanuar 1 märts 1 september 1 detsember
1 aasta 100 80 880 130
2 aasta 130 105 1155 175
3 aasta 175 140 1540 230
4 aasta 230 185 2035 305
5 aasta 305 245 2695 405
6 aasta 405 325 3575 535
7 aasta 535 430 4730 XXXX

Kuigi pipiin Eestis lubatavate ravimite hulgas ei ole, seda siiski kasutatakse. Ravimi toimeaine amitraas on ülimürgine ja lühendab mesilase eluiga 5-6 päeva võrra, samuti arenevad pikapeale resistentsed lestad. Pipiin on levinud 0,5 või 1ml ampullides. Segada 1ml ampulli sisu 2 liitri keedetud ja jahutatud veega, tekib piimjas emulsioon. Tilgutada süstla abil otse mesilastele arvestusega 10ml raamivahesse. Kuna toimeaine kipub kiiresti põhja settima, tuleks enne järjekordset süstla täitmist ravilahust veidi segada.
NB! Lahuse valmistamiseks purustada ampull vee all! Kui vesi piimjaks ei muutu, on ravim olnud mingil ajal miinuskraadide käes ja ei toimi.
Raviks kasutatavaid aineid on soovitav aeg – ajalt, nii 5 aasta järel vahetada vältimaks resistentsete populatsioonide teket, isegi orgaaniliste hapete toime vähenemisest on esimesi, tõsi küll mitteametlikke signaale.
 
Tagasi ülesse

Peredevaheline vargus ja selle vältimine.
Korjevaesel ja soojal ajal püüavad mesilased leida saaki igalt poolt, tikuvad vurritamisruumi ja teistesse tarudesse. Hoonetega on lihtsam, suletud uks ja aknad peavad mesilasi piisavalt tõhusalt, tarudega nii ühest võimalust ei ole. Igast mesipuust tuleb ju meelõhna ja kui tugeva pere mesilased avastavad ligipääsu mõnda teise tarru, on nad kohe varmad võimalust ära kasutama. Peamiselt tungitakse sisse lennuava kaudu, hoolikalt uuritakse üle katuseservad, et leida ligipääsu saagile. Rünnaku ohvriks langenud pere mesilased püüavad oma kodu kaitsta, röövleid kistakse karvust ja tiibadest püüdes neid lennuavast eemale tirida, samuti lähevad vaenlaste vastu käiku astlad. Nii on rünnatava pere lennulaual näha intensiivset kisklemist ja taru ees maas rohkesti surnuksnõelamisest kõverdunud kehaga mesilasi. Taru ees toimub usin tiirlemine, ründajad ei lasku erinevalt omadest lennulauale vaid püüavad kohe lennuavast sisse lennata. Varaste üheks ülesandeks on hävitada ka rünnatava pere ema, õnnestumisel on vastupanu täielikult murtud ning kui taru on meest tühjaks tassitud, kolivad ka viimased ellujäänud mesilased varaste tarru ümber. Rohkest kisklemisest on ründajatel karvkate tublisti kannatada saanud, seetõttu näivad nad teistest tumedamad.
Varguse ohvriks langeb nõrgem pere, kus raame on mesilastega võrreldes ülearu, lennuava liiga laialt lahti või on taru konstruktsioon vilets, mistõttu mesilased pääsevad sisse muudest pragudest, mida omad nii edukalt ei kaitse.
Varaste lend algab hommikul varem ja lõpeb õhtul hiljem, kui teiste perede mesilastel. Intensiivne sagimine, kuid ilma kisklemiseta, toimub ka varastava pere lennulaual. Võõrast tarust tulejatel on ju veidi teise pere lõhna küljes, seetõttu ka suurem uudishimu saabujate suhtes. Samuti erutab mesilasi tarru toodav rohke saak.
Vargusest hoidumine on tunduvalt lihtsam kui juba alanud ründega võitlemine. Korje puudumisel ei tohi mesilaste aktiivse lennu ajal tarusid avada ning vajalikud toimingud tuleb läbi viia hommikul või õhtul. Ennelõunase taru juures töötamise ajaks kui ka paari tunni jooksul peale seda võiks lennuava kolmandiku võrra kitsendada. Hommikuse taru läbivaatuse käigus ei tohi tarru asetada vurritatud kärgi, efekt on selline, nagu oleks perele antud ergutussööta ning mesilased tormavad väljast lisa otsima. Transporditavad kärjed peavad olema suletud kastides, samuti ei tohi kusagil vedeleda mingeid meeseid anumaid. Hoolimata soojast ilmast olgu lennuavad pigem kitsad, taru peab olema tihe ja raame sees niipalju, et mesilased neid katta jõuaksid. Kui korjevaesel ajal tekib vajadus anda lisasööta, tuleb seda teha hilja õhtul ja sellistes kogustes, et mesilased jõuaksid siirupi öö jooksul kärgedesse tassida.
Varguse tekkimise algstaadiumis annab seda lihtsalt lõpetada, kui ohvriks sattunud mesipuu lennuava kitsendada sedavõrd, et vaid kaks mesilast korraga läbi mahuksid. Hea oleks sulgeda katuse ventilatsiooniavad ja miks mitte maalriteibi abil tihendada katuse ja tarukorpuse vahe. Lennuava kohale võib liistude abil paigutada tervet lennulauda katva klaasitüki, omad leiavad ikka pääsu tarusse, võõrastele on klaas aga suureks takistuseks. Algstaadiumis varguse lõpetamiseks võib ründavaid mesilasi pritsida veega, tõsi küll, see eeldab vähemalt veerandtunnist pidevat taru juures seismist. Väljuvatele mesilastele võib puistada jahu või kriidipulbrit, jälgides kuhu mesipuusse sel moel “puuderdatud” vargad sisenevad, saab avastada varastava pere. Nüüd tuleb sellest tarust ema paariks tunniks ära võtta, orvuks jäänud mesilased lõpetavad üsna pea rüüsteretked ja ei alusta uut isegi peale ema tagasiandmist. Kuna reeglina suudab vargil käia vaid suur ja tugev pere, ei ole sealt isegi märgitud ema leidmine lihtne, nii on selle vanemas kirjanduses soovitatud meetme kasutamine üsna küsitav.
Kui vargust õigel ajal ei avastata, kasvab see kiiresti üle massiliseks röövimiseks, millega lähevad tihtipeale kaasa teisedki pered ning kui üks taru on meest tühjaks tehtud, võetakse ette järgmine kõige lähemal asuv mesipuu.

Näiteid vargusjuhtumitest:
sügisel peale koondamist ja täiendussöötmisega alustamist kasvas üks pere mingil saladuslikul hetkel nii suureks, et pidin sinna paar raami juurde panema, mesilased tõepoolest ei mahtunud enam ära.
Mitu korda on juhtunud nii, et kui mina plaanin talvesöödaks anda 20 liitrit siirupit, siis pere võtab vastu vaevalt 10l, kontrollimisel aga selgub, et kõik raamid on silmini täis.
Kesksuvel suutis üks pere jaheda ja vihmasevõitu nädala jooksul hankida peaaegu magasinitäie mett, samal ajal teised mesilased istusid enamasti tarudes.
Vahel pole pole ka aprillis soojade ilmadega mujalt saaki saada, kui teisest tarust, ulatuslikuma rüüste korral kistakse varastatava pere kärjedki puruks nii et vahapuru lennulaual vedeleb.
Oma mesilaste kiituseks pean tunnistama, et nad on väga solidaarsed, see tähendab, et omade tagant enamasti ei varastata. Siiski ühel kevadel märkasin, kuidas kahe lähestikkuasuva taru vahel toimus kummaliselt aktiivne askeldamine. Lähemal uurimisel selgus, et ühe taru omad käisid näppamas teisesest, teise omad aga esimesest, ning mis kõige üllatavam, tegevus toimus praktiliselt ilma kakluseta. Kahel perel korraga oli hea ja lõbus! Paraku mulle selline mee ringivedamine kahe taru vahel ei meeldinud ja pärast aktiivset sekkumist olid mesilased sunnitud rumalused lõpetama.
 
Tagasi ülesse