Talv

Novembris valitseb mesilas juba talverahu, mesilased üldjuhul enam tarust välja ei kipu ja seepärast on ka aeg keerata lennulauad talveasendisse. Tarude ümber tiirutavate tihaste vastu aitab taru esiseina külge kinnitatud võrk, mis ripub pikalt üle talveasendis lennulaua. Külmaga otsivad omale mugavamat eluaset ka hiired, nende tarrutungimise vältimiseks ei tohiks lennuava kõrgus olla rohkem kui 1cm, on aga hiir juba mesipuus, tuleb ta lõksuga kinni püüda.
Detsembris on vaja veelkord veenduda, et hiired pole talvituvaid peresid rünnanud, teha kokkuvõtvaid analüüse möödunud mesindusaasta kohta ja asuda täiendama või kohendama inventari.
Jaanuaris talvituvad mesilased veel rahulikult, siiski poleks paha korra vaadata kahe AAA patareiga töötavat taskulampi kasutades õhtupimeduses lennuavast sisse, nii näeb ära rippuva mesilaskobara asetuse kui ka tarupõhja pudenenud langetise hulga.
Veebruar on mesilastele kõige raskem periood, kuu lõpupoole võib ema juba munema hakata, tekib vajadus säilitada kobaras kõrgemat temperatuuri ning sellega seoses suureneb söödakulu. Kui pered talvitusid nii, et otsamatid olid tarupõhjast veidi kõrgemal, siis kuu lõpus on paras aeg need alla lasta. Samuti tuleb kerge alumiintraadist roobikesega eemaldada lennuavast ja selle lähimast ümbrusest taru põhja langenud surnud mesilased.
Ja otse loomulikult on talvine aeg sobivaim teha kokkuvõtteid möödunud mesindushooajast ning valmistuda uueks kohendades olemasolevat inventari.
 
Millist ilma on oodata
Näljas pere abistamine talvel
Mesila talvitub
 

Millist ilma on oodata.
Udune nigulapäev (6.12) ennustab jõuluks sooja, külm kestab kestab aga kuu aega.
Jääb talv hiljaks jääb ka kevad hiljaks.
Kui talvel vähe tuisku siis suvel vähe vihma.
On puud talvel härmas, pole niipea lund oodata.
Jõulukuu salatuisk puhub ilma sulale.
On talvel palju härmatist, tuleb hea heina- ja vilja-aasta.
Kui toomapäev (21.12) on tuisune tuiskab terve talve läbi.
On talvisel pööripäeval põhjatuuled, tuleb külm talv.
Mida pehmem on detsember seda soojem on juuni.
On detsember vihmane ja tuuline ei tulegi õiget talve.
On detsember külm ja selge tuleb jaanuar sajune.
Sajab peent lund, tuleb pikemat külma. Sajab laia lund, tuleb parajat külma.
Mida lähemal noorele kuule jõulud saabuvad, seda parem aasta tuleb, kahanev kuu jõulud ennustavad rasket aastat.

Jõulud külmad – lihavõtted soojad.
Kui jõulude ajal on rohkesti lund siis jaanipäeval palju vihma.
Külmad jõulud toovad kuuma jaani.
Pole talvel külma, pole suvel sooja.
Selge ja vaikne aastavahetus toob hea uue aasta.
Jaanuari udused ilmad toovad vesise kevade.
Nii nagu on ilm kuu loomise ajal, läheb selles kuus ka edasi.
Selge paavlipäev (10.01) ennustab head aastat, tuuline vihmast.
Kui jaanuaris on vähe külma ja lund, tulevad need märtsis ja aprillis.
Jaanuari tuulevaiksed ilmad kuulutavad head kevadet.
Tõnisepäeva (17.01) udu toob vihmase suve.
Tormine, tuisune ja sügava lumega jaanuar toob vihmase suve ja sügise.
Kui jaanuar külm siis veebruar soe ja vastupidi.
On jaanuaris head ilmad, saab veebruari alguseski kena ilma.
Mida leebemad on jaanuar ja veebruar, seda palavamad juuli ja august.
Teeb vares enne küünlapäeva (02.02) pesa, sulab lumi enne maarjapäeva (25.03) ära.
Mida tuulisem on küünlapäev, seda varajasem ja ilusam kevad.
Kui kuuseokkad hakkavad veebruaris pudenema, tuleb veel rohkesti lund.
On kuul ka teine, must pool näha, jätkuvad selged ja külmad ilmad.
Tõuseb jõevesi talvel ilma sulata jää peale, on varsti sadu ja sooja oodata.
Kui talvel tähed liiguvad ja virvendavad, kestab külm pikka aega.
Veebruari udud ennustavad vihmast suve.
Kui veebruaris sula siis märtsis külm.
Kuidas on küünlakuu, nõnda ka lõikuskuu.
Kui veebruari viimane nädal külm, jääb sarnane ilm veel pikalt püsima.
Veebruari lõpu salatuisk toob varase kevade.
Mida tuulisem veebruar, seda kenamad märts ja aprill.
Kui veebruaris polnud külmi põhjatuuli, tulevad need märtsis.
 
Tagasi ülesse

Näljas pere abistamine talvel.
Kui mesilaspered on sügisel õigeaegselt ja piisavas koguses söödetud, pole talvitumisel muret, toitu jätkub ka kevade hilinemise korral. Kanarbikukorje puhul jääb lisasöötmine paraku tavalisest hilisemale ajale, ning kui külmad saabuvad vara (nagu 2002 aastal), ei jõua mesilased neile vajalikku kogust tarusse paigutada ning kevad-talveks on nälg majas. Kahjulik on ka talveks tarusse jäänud ristõieliste taimede mesi, suure glükoosisisalduse tõttu kristalliseerub see väga kiiresti ja muutub mesilastele kättesaamatuks.
Näljas pere toru abil lennuava kaudu kuulamisel kostab nõrka kahinat, justkui liigutaks tuul puulehti, taru esiseinale koputamisel heli eriti ei tugevne. Sel juhul on vaja avada taru kontrollimaks kobara asukohta raamidel, kui see on üleval tagaseina lähedal, on ilmselt sööt otsas. Veidi kindlama ülevaate söödavarude olukorrast saab, kui kergitada mõnda keskmist raamivaheliistu sedavõrd, et mesilased veel välja ei pääse ja tekkinud pilust lükata poolviltu kärje sisse õhuke lauanuga. On väljatõmmatud nuga mesine, võib järeldada, et raami ülaservas veel esialgu mett on.
Hädasöötmiseks tuleb eemaldada kobara kohalt kõik raamivaheliistud, raamide peale aga asetada tagurpidi meega täidetud magasinikärjed, seejärel pöörata sinna kummuli ka magasinikast. Tühja osa saab sulgeda täpsete mõõtudega penoplastitükiga, magasin katta vineeriga ja korralikult soojustada. Mesilased ületavad hõlpsalt kahest raami ülaliistust tekkinud “puitsilla” ning suunduvad meega raamidele. Isegi kui need pole täielikult meega täidetud, veab pere ilmade soojenemiseni välja, kui saab juba söödanõuga lisa anda või tühjaks söödud kärgi täitega asendada.
Samuti võib raamide peale asetada täis meekärje. Eemaldada kobara kohalt neli – viis raamivaheliistu ja asetada need risti raamide peale, nende peale omakorda lapiti mett täis kärg. Mõistagi vajab selline konstruktsioon hoolikat katmist, esimese tihenduskattena on parim kasutada sobivat riidetükki.
Kui ilmad ei ole väga külmad, saab luua mesilastele võimaluse liikuda tühjenevatelt raamidelt serva poole, kus veel mett on. Selleks tuleb lõigata soome papist talvepesa pikkune ja laiune tükk, servadesse naelutada raamivaheliistudest lõigatud jupid, kõmmeldumise vältimiseks lisaks risti raame üks keskele, saame madalate servadega kasti. Nüüd avada taru, eemaldada raamivaheliistud ja tõsta kiiresti üks raam ühest servast teise, nii suureneb ühes kobara ääres söödakogus, sest isegi nälja korral on servmises raamis veel toitu. Lõpuks pöörata eelnevalt valmistatud kast kummuli raamidele. Kuigi mesilastele teie talvine kolistamine pesa kallal ei meeldi, on kobaral nüüd võimalus liikuda rohkema meega raamidele.
Loomulikult jääb veel vana hea kandi andmise meetod. 4 osa tuhksuhkrut segatakse väga hoolikalt 1 osa meega, saadud mass peab olema nii paks, et sellest saaks voolida talvepesa kohalt äravõetud raamivaheliistude asemele sobivad “vorstikesed”. Talvel antav kandi võiks olla veidi vedelapoolsem, tarru valgumise vältimiseks asetada raamid peale marli ning selle peale lisasööt. Kandiga võib täita ka eespool kirjeldatud madala raamide peale asetatava kasti.
Mesilaskobar liigub toiduvarusid süües pesaruumi ees servas alt üles, seejärel eest taha. Nii jääb tagaseina lähedale veel hulk mett, kobar ülevalt alla enam ei liigu ja mesilased surevad nälga. Kui toiduvarude lõppemise korral nihutada taru ettepoole 45-kraadise nurga alla kaldu, muutub söödavarude asukoht kobara suhtes ning näljaoht on mõneks ajaks edasi lükatud. Kõige lihtsam on taru selliselt paigutada maasse löödud vaiade korral, mesipuu nihutada veidi tahapoole ja kallutada seejärel vaiade vahele. Tasapinnalisel alusel asuvate tarude puhul on vaja teha lisatoestus.

Eelpool kirjeldatud tegevused on siiski vaid hädaabinõu ja pere talverahu olulise häirimise tõttu ei saa õnnestumist garanteerida, seega on kindlam teha kõik võimalik selleks, et juba sügisel saaksid tarusse piisavad toiduvarud.
 
Tagasi ülesse

Mesila talvitub.
Mesilasperet segavateks teguriteks talvel on linnud ja väikeloomad, tuul ning äkilised temperatuurikõikumised. Neist viimase faktori vastu võidelda on üsna võimatu, mõningaseks abiks on karmi külmaga, kui termomeeter juba kolmekümnele miinusele läheneb, piirata külma õhu sissevoolu lennuavast. Kuna talvel taru kallal kolistada kolistada ei tohi, pole lennuava kitsendamine pulkade või siibriga mõeldav, käepärane on aga lõigata ajalehest ribad ja riputada need üle taru esiseina vastu toetuva lennulaua. Kui lamavtarus on otsamatid põhjast kõrgemale tõstetud, võib suurte külmade korral lennuava paariks päevaks üsna kinni katta, pealegi täiesti tihedalt see ajaleheriba nagunii õhu juurdepääsu ei sulge.
Tõsine talverahu häirija on tuul, kui tarusid pole püsivalt võimalik paigaldada tuule eest kaitstud kohtadesse, võib nad ringi tõsta mõne ehitise lõunapoolsesse külge, nii väljuvad mesilased kevadel puhastuslennule varem ja oht kõhulahtisuse või nosematoosipuhanguks on väiksem. Siiski peab sellise variandi puhul varakevadel päikeselise kuid külma ilmaga varjutama lennuavad, et vältida liiga varajast väljalendu ja sellega seoses mesilaste massilist hukkumist.
Hiirte rünnaku vältimiseks peaksid lennuavad olema kas sobiliku liistu või võrgu abil kaitstud. Võrgusilma suurus peab võimaldama üksikutel kobarast lahkunud mesilastel soovi korral lennuavast välja pääseda, vastasel juhul jäävad nad sinna taha pinisema ärritades teisi mesilasi. Lõpuks ummistavad alajahtumise tõttu hukkunud mesilased lennuava ning talvitumiseks vajalik ventilatsioon saab rikutud.
Ühed tüütumad mesilasperede talverahu häirijad on tihased. Mesilale teevad nad ringi peale kaks korda päevas, hommikul kui valgeks läheb ja õhtul enne pimenemist. Lennuava piirkonnas kopsides meelitavad nad mesilasi tarust välja lendama. Et tihased ei pääseks lennuavale ligi võib tarude esiseinte külge riputada võrgud.
Võrkpõhjaga korpustarude korral tuleb kaitsta ka tarualuseid, ka siin saab kasutada võrku, mis lindude, traatvõrgu korral ka näriliste ligipääsu tõkestab. Lindude rünnakuid aitab vältida ka tarude ümber kuuseokste asetamine. Vastu taru esiseina tuulevarjuks asetatud eterniiditahvel või muu plaat tihaseid ei häiri. Esialgu ettevaatlikult, edaspidi aina julgemalt poevad nad selle taha krõbistama.
Korra kuus peaks mesilaspere olukorda kontrollima, seda on lihtne teha pistes kummivooliku ühe otsa lennuavast sisse ja teise kõrva, ühtlane tasane sumin annab märku rahulikust talvitumisest. Kui kuulatledes korra taru esiseinale koputada, tugevneb sumin hetkeks, kuid raugeb üsna kiiresti. Üksikute mesilaste pirin viitab enamasti puudulikule ventilatsioonile. Kui tarust kostab väga nõrka kahinat, meenutab veidi kuivade puulehtede liikumist, ning kerge koputamine mesipuu seinale seda märkimisväärselt ei elavda, on pere näljas ning tõenäoliselt abi hilinenud. Enne päris nälga jäämist kobar elavneb, mitmed söödavarude poole püüdlevad mesilased pirisevad erutunult, samuti on kogu kobara toon mõnevõrra tugevam.
Väga lihtne on talvitumist kontrollida otsese vaatlemise teel, selleks vaadatakse väikese pliiatsitaolise taskulambi abil lennuavast sisse, nii on hästi näha kobara asukoht raamidel, langetise koostis ja hulk ning muud võimalikud ebakõlad.

Talvitumise teisel poolel tuleb paaril korral traadist konksuga ettevaatlikult ja vaikselt puhastada lennuava lähim ümbrus langetisest. Tarust väljaroogitud prahi koostise järgi võib samuti otsustada talvitumise üle, rohke vahapuru annab tunnistust suurest söödakulust, katkised mesilased on kindel tunnusmärk tarus tegutsevatest hiirtest, rohke langetise hulk võib olla tingitud sellest, et linnud on peret tihedalt häirinud.
 
Tagasi ülesse