Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  
  Maikuus minu mesila piirkonnas pole kunagi erilist korjet olnud. Nokitakse küll üht-teist siit ja sealt, ilusama ilmaga näitab tarukaal sadakond grammi plussi, kehvematega pannakse lisandunud nektar pintslisse. Tänavune viimane kevadkuu oli aga täielik üllatus. Niipea kui ilmad soojemaks läksid, algas usin korje ning viljapuudelt ja marjapõõsastelt tassiti viimne kui nektaritilk tarudesse. Kui võilille õitsemise aegu on mõnikord olnud sedavõrd külm, et mesilased korjel õie peal lausa surnuks külmuvad, siis mai lõpu kuumade ilmadega toodi ka neil taimedelt korralik saak tarudesse. Lisaks veel mustikas ja pohl, mida siin küll massiliselt ei ole, aga vahelduseks ikkagi. Kaalurekordeid ei ole tehtud, eks pered ole ju ka arengujärgus ning tippvõimsus veel saavutamata. Samas maikuu kohta stabiilne paar kilo ja vahel rohkemgi päevas ning seda umbes kolme nädala vältel on siinkandis täiest uskumatu saavutus. Tõsi küll, üksjagu seda kaaluiivet läheb mesilaspere kasvu arvele, aga tarudes on juba praegu mett rohkesti, nagu oleks juba jaanipäev käes.
Sülemite hooaeg on ka juba käes, Lõuna-Eestis olevat esimesed mesilased olevat puu otsast alla toodud juba mai algupoole. Mul siiani läinud veel lihtsalt, paar peret on, kes veidi jukerdavad, valdav enamus on puu otsa vaatamise asemel õnneks keskendunud nektarikorjele.
Ilmaennustus lubas jahedat perioodi, eks selle järel paistab, kuidas mesila üldine suundumus kujuneb.


Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.