Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Pea pool suve juba möödas, möödunud on see kuidagi eriti tempokalt. Aga järjepannu siis algusest.
Sülemlemishooaeg kulges raskelt. Mitte et sülemite hulk oleks üle jõu ja mõistuse käinud, aga pered ei tahtnud kuidagi rahus püsida. Kupualgeid ehitas pea pool mesilat! Kui ma tavapäraselt väidan end rahul olevat sellega, et kuni 10% mesilast sülemleb, siis tänavu tuli palju tööd teha, et tegelik õhkulennanud perede arv 15% ei ületaks. Kuigi nagu juba mainitud, tehti kuppe palju rohkemates, siis võin öelda, et isegi hea tulemus. Samas ei saanud ju ka neid teisi kuputavaid mesilasperesid omapäi toimetama jätta ja ikka oli kerge risk, et suur kolmel ja poolel korpusel pere otsustab järgida loomulikku paljunemistungi. Vahemärkusena - kasutan 12-raamilisi korpuseid, seega 3,5 tähendab 42 Eesti raami, mis on igati tugev pere.
Niisiis natuke rohkemate pingutustega, aga minema keegi ei lennanud ja nüüdseks on töörahu kõigis peredes taastunud. Ja on ka aeg, sest põdrakanepilt toimuv korje võimaldab kõik eelnevad pausid tagasi teha. Ja pause oli, näiteks metsvaarika ajal, kui siinkandis üldjuhul tarukaal igapäevast plussi peaks näitama, ei toonud mesilased tarudesse peaaegu mitte midagi, lendki oli sama loid, nagu augusti lõpus. Tänavuseks üllatajaks oli aga pohl, mis õitses nii, et metsaalused valged ja mesilased kasutasid muidugi võimaluse usinalt ära.
Ja siis veel neljajalgne sürpriis! Esimese meeproovi võttis karuott metsagrupist pelgamata isegi õuel olevaid kahte suurt koera, no ilmselt olid nood rünnaku ajal toas. Muidugi polnud pääsu, tõin õhtul tarud ära. koorma laadimise ajal seisid koerad läheduses ja haukusid metsa poole, ilmselgelt tahtis mesikäpp taas öhtusööki saada. Kuigi karul olevat üheksa mehe jõu kõrval vaid ühe mehe aru, siis sellest piisas otsimaks kilomeeter eemal teist mesilat. Kuna oti vägiteod ei piirdunud vaid mesilate ründamisega vaid teda nähti ka jalgteel magamas, kastmisvee vannis ja ümber lasteaia jalutamas, taotles jahindusselts erakorralist laskmisluba. Muidugi on karu üks suursugune ja tore loom, aga nii julge tegelane, kes majade vahel asfaltteed mööda jalutab, võib ootamatus situatsioonis siiski inimesele ohtlik olla.
Ega ma seda muidugi ei uskunud, et mõmmik nii jultunuks muutub, et mul lausa koduõue tikub, kahjuks just nii läks ja 26. juuni õhtul murdis ta autoväravast sisse ning hävitas kaks tugevat mesilasperet! Seepeale said aeda üles kaamerad, liikumisanduritega prožektorid ja signalisatsioon. Karu enam ei tulnud, läks alevi teise otsa ja laamendas sealses väikemesilas kahel korral.
Eks magusaisu kätte ta ka oma otsa leidis olles loetud meetrite kaugusel järjekordsetest mesipuudest...
Niipalju siis tänavusest suvest.
Head korjeaega!
   
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.