Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Mesinduses kiired ajad läbi, töödest jäänud vaid vanade kärgede sulatamine, nüüd on paras aeg möödunud hooajale korraks tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha.
Kevadesse tulid kõik pered. Ei saa öelda, et talvitumine just parim oleks olnud,nii mõnigi pere vajas puhastuslennujärgselt raami või isegi paari tarust eemaldamist. Eks peasüüdlaseks ikka see varroalest, kelle hoogsale arengule ma nüüd eelmisel aastal ilmselt jala ette sain pandud. Vähemalt jäid kõik pered ellu ja kuigi mõni päris visalt, hakkasid pisitasa arenema.
Kevadine korje oli üsna tavaline, natukene nokiti mett pajudelt, natuke õunapuudelt, veidi võilillelt, minu mesila piirkonnas lihtsalt puudub selline õistaimede pind, et maikuus vurritamisele põhjust mõeldagi oleks. Soe ja päikeseline juuni suunas kõik mesilased vaarikale ja tarukaal hakkas kiiresti tõusma. Mingeid erilisi rekordeid ei tehtud, põhjus tõin juba eespool välja. Tabasin end veel mõttelt, et väikese perega on hea lihtne - lähed taru juurde, kergitad katust, vaatad et kärgi pole vaja juurde panna, ja võib edasi astuda. Ajakulu 1 minut taru kohta! Sügiseks kosub muidugi ka selline pere, ainult et ega sealt vurritamiseks just väga palju võtta pole, nii on see pisikese pere jutt nagu rohkem enesekriitiline muigamine.
Aga jätkan tagasivaatega - kompenseerimaks nigelapoolset talvitumist ja muidugi ka katsetamiseks sai ostetud neli Buckfasti tõugu mesilasperet. Ja siis tuli sülemlemisperiood. Minu 40-st krainilaasest segaverelisest putkas puu otsa kolm peret. Buck-ide 4-st samuti kolm! Kõrgemat matemaatilist haridust omamata saab öelda, et proportsioonid on vägagi paigast ära ja enam ma seda ei tee! Buckidega katsetamist siis. Võib-olla ei oska ma selle mesilasrassiga ümber käia või oli mingi muu probleem, igatahes kõik need kolm ema on vahetatud Krainilaadsete vastu, kes loodetavasti rohkem tarus püsivad.
Jaanipäeva järel keerati soojakraanid koomale ja pajulille korje magusaim osa jäi seetõttu saamata. Õitsemise lõpupoole üht-teist veel tarudesse toodi, aga arvestades neid sadu hektareid, mis mesila lennuraadiuses põdrakanepit on, ei saanud sellelt taimelt korjega kiidelda. Natuke nokiti isegi kanarbikku ja kokkuvõtlikult võib öelda, et meesaak jäi pigem natuke tagasihoidlikuks.
Kesise meesaagi üle kurtmist on nii mitmeltki poolt kosta olnud, see on tõstnud kodumaise kvaliteetmee hinda, samuti võib karta ka meeärikate, kes suuremates kogustes importtoodangut sisse veavad, tegevuse hoogustumist. Kui see mujalt pärit mesi oleks rikkalikult õitsevatelt looduslikelt korjemaadelt ja tarbijale ausalt öeldaks, et pärit Leedust-Lätist jne, poleks veel väga vigagi, paraku see sageli päris nii ei ole. Ega ka lätlane rumal pole, ilmselgelt jätab ta parima mee oma klientidele müües hulgi maha vaid kultuurtaimedelt pärit monofloorse mee. Teine tänavune probleem on veel see, et ka lõunanaabrid kurdavad pigem tagasihoidliku saagi üle, nii tekib sissetoodava mee päritolus veel lisaküsimusi. Et kas see "mesi" üleüldse mesilasi näinud on... Minule isiklikult on siiani jäänud natuke selgusetuks, mis otstarbel üleüldse meekuivatit kasutatakse...
Edukat ja ausat turustamist!    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.