Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Sülemlemishooaeg sai siinkandis hoo sisse päris varakult, juba maikuu viimasel nädalal anti mulle teada väheldasest sülemist, millega aiaomanik midagi peale hakata ei osanud. Kuna talvitumise järel oli üks päris hea emaga pere üsna väetiks jäänud, kulusid noore kuuse tüve küljest võetud mesilased sinna tarusse marjaks ära. Kuigi sülem oli vägagi rahulik ei riskinud ma sealolevat mesilasema kasutada jättes alles enda oma, ikkagi justkui kindlam.
Muidugi vaatasin sellise varajase üllatuse puhul veidi põhjalikumalt ka enda tegelased üle ja ennäe - üks pere ei tegelenudki sellega, mida mina neilt ootasin, vaid oli valmis nokitsenud terve rea kupualgeid, paaris isegi muna sees. Mesilased ise toimetasid veel aktiivselt, seega korjasin kõik alged ära, lisasin hulgaliselt kärjepõhja lootes parimat, ehk siis seda, et puu otsa vaatamise isu üle läheb. Garantiid selline tegevus muidugi ei anna, aga vaadates tihedat lendu ja õitsevaid õunapuid ning võililli võib sülemlemishimu siiski üle minna. Kindlasti ei tasu kellelgi hakata maha murdma vanemaid sülemikuppe, kui juba nn. sülemlemispalavik nii kaugele on arenenud, siis selline tegevus enam kindlasti ei aita. Mesilased treivad hävitatute asemele kibekähku uued ja putkavad puu otsa nagunii.
Kui mesilaspered juba arenevad tõstatub ka tavapärane varroalesta teema. Paar päeva tagasi jäi FB mesindusgrupis silma postitus, milles soovitati varroatõrjeks kasutada rabarberivarsi. Muidugi tore kui mesinik püüab oma hoolealuseid võimalikult ökoloogiliste vahenditega aidata, paraku ei tasuks nendele liiga lootma jääda, sest lest on kahjuks vägagi hästi meil kohanenud ja väga leebed võtted reeglina soovitud lõpptulemust ei taga. Üheks selliseks ülileebeks võtteks on tõesti ka rabarberivartest rebitud ribade raamide peale asetamine, võib-olla viskab ka mõni lest seetõttu "vedru välja", eriti kui ta juhtub rabarberivarreta pihta saama, aga mingist varroosiravist me selle tegevuse juures siiski rääkida ei saa. Põhjus on vägagi lihtne - paraku sisaldavad rabarberivarred ja lehed mingigi arvestatava efekti saamiseks oblikhapet liiga vähe! Kevadiseks tõrjeks sobib kärgedel olevatele mesilastele oblikhappe piserdamine. Kuna enamik lesti on turvaliselt haudme sees peidus, tuleks tõrjet nädal hiljem korrata, tugeva lestasuse korral veel kolmaski kord või kasutada hoopis sipelghappe aeglase aurustumise meetodit. Kindlasti tuleks tõrje teha teadmata päritolu sülemitele, enne tõrjet tuleb mesilastel lasta kolm-neli päeva uues elukohas kohaneda.
Edukat sülemitega võitlemist ja nende püüdmist!    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.