Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  
  Kui möödunud aasta juuni keskpaiku toimus juba tõhus korje, siis tänavu seda rõõmu pole veel kätte jõudnud. Isegi aedvaarikas pole õitsema hakanud, metsa oma aga alustab veel hiljem. Midagi need pered siiski toovad ja kui veel paar nädalat tagasi hulkusid mesilased tarus tühjadel kärgedel, siis nüüd on juba magasinidesse-korpustesse nii mõndagi siginenud.
Paraku kaasneb kevadsuvise kesise korjega selline probleem, et mesilased kipuvad usinalt emakuppe vorpima. Kuigi sagedase kärjepõhjade tarudesse lisamisega olen suurema sülemlemistungi maha suutnud suruda, siis ikkagi päris paljudes peredes võib vähemalt kupualgeid leida. Igaks juhuks katsun need siiski ära korjata, pole ju teada, millal tuleb mesilastel idee ema sinna munema suunata. Natuke tüütu, aga mesila "õhku lendamist" on siiani õnnestunud vältida. Mitte küll 100% - 16-ndal juunil otsustasid vaatamata tuulisevõitu ilmale kaks peret mõneminutiliste vahedega ikkagi sülemleda. No näe, jõudsid mesinikust ette, sest just sel päeval oli mul plaan neisse sisse piiluda. Mis seal ikka, sülem siis sülem, kui puu otsa lendamine perede arvust 10% piiresse jääb, pole ma sellest väga suurt numbrit teinud. Seekord maandusid mesilased mõistlikku kõrgusse, kahe lähestikku asuva oksa külge ning eeldades, et üks suur on parem kui kaks keskmist raputasin need pundid ühte kasti. Kaks ema küll, aga küll nad omavahel klaarivad. No neid tegelasi seal ikka oli, jagus nii kasti peale kui külgedele, kokku 7,5 kilo mesilasi! Selline sülem peaks kohe kohe algava vaarikakorje käigus päris tõhusa töö tegema! Kui ikka ilm annab mingeid võimalusi korjeks...


Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.