Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Aprilli teine pool peaks juba selline aeg olema, mil talvitumise võib lõppenuks lugeda ja võimalikele talvekadudele joone alla tõmmata. Kuigi veel kuu alguses rõõmustasin, et kaod puuduvad, siis nüüd enam nii suurejooneline olla ei saa, nimelt on vahemikus sügisest kevadeni läinud kaduma üks mesilasema. Väga suur vahe on taru avamisel kostuvatel helidel emaga ja emata pere puhul. Kui emaga pere mesilased sumisevad tavapäraselt rahulikult, kärjetänavasse piilumisel tuleb nii mõnigi rahurikkujat uudistama, sõjakama pere mesilased isegi mesinikku karistama, siis pikalt emata olnud peres on olukord tunduvalt teine. Mesilased paiknevad kärgedel hõredamalt, osa on vahelaua ja isegi otsamati taga. need kes kärjel, ei näi raasugi tegutsevat, vaid seisavad niisama paigal lehvitades vaikselt tiibadega, sellest siis selline omapärane vaikne ja natuke kurblik heli. Ja vaat täpselt selline seis valitseski tarus numbriga 27. Üsna lootusetu ettevõtmine on arpilli keskel kusagilt ema ostma hakata, nii tuli kuidagi oma mesila piires hakkama saada. Ega kõik pered päris hindele 5+ muidugi ei talvitunud, üks oli suht nõrgaks jäänud. Mitte päris perspektiivitu, ilmselt oleks vaja läinud mingil ajal haudmeraami või paariga toetamist ning peakorjele oleks see pere juba täiesti töövõimelisena vastu läinud, aga pole sügavat mõtet mängida nõrga perega kui samas kõrval on kaheksaraamiline tihedalt mesilasi täis pere hukka saamas. Varakevadel on uut ema väga lihtne anda, nii püüdsingi selle nõrga pere ena kinni ja lasin ilma liigse tseremooniata emata pere raamide vahelt kärjele. Isegi vaatama ei hakanud, kuidas mesilased temasse suhtusid. Viis päeva hiljem oli asi selge - suhtumine väga heatahtlik ja üks kärg munadega tihedalt täidetud, keksosas juba vaglad toitepiimas suplemas. Korras!
Pajukorje algas 17 aprillil. Et kuidas ma seda nii täpselt tean? Jooginõud vaadates! Kui reedel olid mesilased kihina vett võtmas, siis järgmisel päeval külastati jooginõud silmnähtavalt tagasihoidlikumalt ja tihedam lend toimus kõrgepingeliini suunas, mille all rohkesti pajuvõsa kasvab. Puhuti lõõtsuv tugev tuul teeb mesilaste töö üksjagu raskemaks, aga midagi nad sealt võserikust ikka toovad.
Päikeselist ja sooja kevadet!      
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.