Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Kuigi novembri lõpus võiks olla suur sügis juba saabunud, vast isegi talv algamas, siis suhteliselt soojade ilmade tõttu see päris nii ei ole. Möödunud kuul oli päris mitu sooja päeva mil termomeetrinäit küündis 10 soojapügala ligi ja tuulevaikset ilma ära kasutades otsisid mesilased sambla pealt vett ning tegid sügisest puhastuslendu. Samuti oli nende huviorbiidis kompostihunnik, kuhu aiast kokkuriisutud lehtede alla on peidetud vahasulatusjäätmed. Mis tarudes sees tegelikult toimub ei ole ma täpsemalt uurima hakanud. Jääb vaid loota, et mesilased haudme kasvatamisega siiski ei tegele, vastasel juhul ei pruugi söödavarud kevadeni vastu pidada. Kaalul asuv taru küll eriti kiiresti kergemaks ei muutu, jääb loota, et ka teised pered enesehävitusliku toidutarbimisega ei tegele ja kõik kenasti kevadeni elu ja tervise juures püsivad.
Tänavu tundus lesta üsna palju olevat, sama muljet kinnitavad ka paljud teised mesinikud. Mesilaste seljas ma neid muidugi ei näinud, isegi prillidega vaadates. Samuti polnud näha ka tiivutuid mesilasi, mis oleks olnud viimane hoiatus lestaga levivast deformeerunud tiiva viirusest. Aga augustis peale meevõttu tehtud esimene ravikuur tõi enamikes peredes tiheda kihi punakaid täpikesi tarupõhja maha. Kuigi püüdsin analüüsida suve jooksul toimunut, kõrvutada puhtamate perede arengut lestarikkamate omadega, siis mingit kindlat erinevust ei tabanud. Ju on siis mõned pered lihtsalt parema puhastuskäitumisega või varroosiga kaasnevate viiruste suhtes veidi vähem vastuvõtlikumad. Kui veel viis aastat tagasi sain piirduda ühekordse tõrjega, siis enam nii ei õnnestu ja oktoobri algupoole lasksin kõigisse tarudesse portsu oblikhappe gaasi. Loodetavasti on tõrje olnud piisav enamiku varroalestade hävitamiseks, aga eks lõplik tõde selgub alles kevadel.    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.