Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Kui perede kevadine areng venis nagu oleksid kõik mesilased kas laisad või raskelt haiged, siis mai lõpust alates on olukord kardinaalselt muutunud. Mõne pere juures jäi mulje, et lausa iga paari-kolme päeva järel tuleks üks meekorjeks sobilik poolkorpus lisada, muidu pole mesilastel kusagil olla ega tegutseda. Lisaks aktiveeris jahe periood sülemlemisinstinkti ja kui ilm võimaldas tarudes toimuva täpsemat uurimist, siis selleks ajaks olid nii mõnedki tegelased ehitanud valmis nimekirja jagu kupualgeid, pahatihti ka ema sinna munema suunanud. Kui munadega kupud võib välja lõigata ja samal ajal pesaruumi kärjepõhjadega laiendades loota, et tagasihoidlik sülemlemishimu korje olemasolul unustatakse ning mesilased pöörduvad tagasi selle tegevuse juurde, mida mesinik neilt ootab, siis juba vaglaga emakuppude eemaldamine vaevalt soovitud tulemust annab. Üldiselt tundub mulle endale, et jõudsin üsna viimasel momendil jaole ja põhjaliku kontrolli tehtud ning suurema puu otsa lendamise ära hoitud. Kolme kaheaastase ema käitumises ma siiski nii kindel polnud ja kuna kuppudesse oli juba munetud, jätsin need alles ning konfiskeerisin hoopis emamesilase. Eks edasise arengu ja tegevuse järgi otsustades paistab, kas talveks jäävad nende isekasvatatud emad või tuleb suve teises pooles uued ja sellised anda, kes puu otsa vaatamise asemel rohkem tarus püsivad.
Minult on korduvalt küsitud, et kas tuleb ka hea meeaasta. Ennustamine on üks tänamatu tegevus, aga juuni keskpaiga seis ja pikem ilmaprognoos annavad lootust, et jaanipäeva paiku peab vurriruum töökorras olema. Täiesti arvestatava saagi andsid viljapuud ja marjapõõsad, võililli oli massiliselt ning pohlaõitel kohtas samuti rohkesti mesilasi. Kui veel maikuu keskel tuli päris mitmeid mesilasperesid veidi sööta, et kärjed päris "tolmama" ei hakkaks, siis nüüd on olukord päris hea ning magasinide ning korpuste ülemisi servade kinnikaanetamine on alanud.      
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.