Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  15 august. Kuigi nende ridade kirjutamise ajal on väljas ilus päikesepaiste ja päevasooja lubatakse tugevalt 25 ja rohkemgi, on mesinduslikus mõttes sügis käes. Kanarbikult veel midagi tuuakse, aga kauaks sedagi jätkub. Mesilaspered on suured ja täis energiat, kuna seda enam kuhugi mujale rakendada ei ole, siis uuritakse hoolikalt kõike, mis vähegi mee järele lõhnab. Erilise uudishimu osaliseks saavad muidugi nõrgemate perede lennuavad, aga ka lao ja meekäitlusruumi uste vahelt immitseb magusat lõhna. Sisse nad muidugi ei saa, selleks on pilud liiga väikesed, aga kontrollima ju peab! Omaette teema on mõlema ruumi venitlatsiooniavad. Kui mul meeruumis tekib tahtmine sundventilatsioon sisse lülitada, siis on õues päris naljakas vaadata, kuidas väljapuhuva õhuvooluga võitlev mesilastesumm tulutult magusale ligipääsu otsib. Laoruumi ventilatsiooniava on peidus katuse all, seda mesilased üles ei leia. Seevastu herilased on jupp jagu kavalamad ja suudavad augu üles leida ning pooleteistmeetrisest torust sisse tungida. Eks minu viga muidugi - kohe ehituse ajal oleks tulnud ava ette võrk panna, lihtsalt ei osanud ette näha herilaste sellist osavust. Nüüd ei aita muud kui laoruumist seest klapp kinni keerata.
Aga siis tarude lennuavad ja mistahes muud pilud, näiteks lamavtaru katustel. Need viimased PEAVAD olema sedavõrd kitsad, et sealt keegi sisse ei mahu, neid ju oma pere mesilased võõraste eest ei kaitse. Lennuava aga valvatakse ning võõrad saavad halastamatult kere peale. Seda suudab mesilaspere teha siiski vaid juhul, kui lennuava vastab mesilaste arvukusele tarus. Tegelikult suudab ka kolmel-neljal raamil olev abipere end kaitsta, ainult et lennuava laius ei tohiks selle näite varal olla mitte rohkem kui mõned sentimeetrid. Kuipalju peaks mingil perel lennuava lahti olema on nö. kõhutunde küsimus, suve lõpu korjevaesel ajal on soovitav siiski veidi väiksem kui laiem ava.
Muidugi on käes ka aeg varrolestadega võitlemiseks. Olen mööduva hooaja jooksul näinud kahte! varroalesta, aga see ei tähenda mitte, et neid kahjureid tarudes ei ole. Esimese tõrje oblikhappe suitsuga plaanin teha vahetult peale meevõttu ja teise peale söötmist, kolmanda igaks juhuks veel kusagil oktoobri alguses.
Mesinike hulgas tundub tänavu olevat suuremat sorti paanika, et lestaribasid ei ole saada. On see põhjustatud koroonast või ajutistest tarneraskustest, tegelikult päris hea, et need tasapisi teisejärguliseks hakkavad muutuma, efekt lesta resistentsuse tõttu pole ju eriti kiita. Mesinik teeb oma arust ribadega tõrje ära, kui aga need võtavad maha mitte rohkem kui poole kahjuritest, siis on suur oht, et tarus valitseb järgmisel kevadel vaikus. Praegu on ikka kõige kättesaadavamad ja toimivamad oblik- ja sipelghape, antagu neid siis tarudesse mis iganes võtetega. Sipelghape on veidi mõjusam, samas üledoseerimise ja emadele kahjuliku mõju oht natuke suurem. Oblikhappe toime jääb eelnevale napilt alla, ülemäärase annuse saavutamiseks peab ikka väga palju üle pingutama.    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.