Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Sügis on sujuvalt üle läinud kevadeks ja koos mesilastega hakkavad aktiviseeruma ka mesinikud. Kes pole veel jõudnud, peaks kiiresti ette võtma korpustarude põhjade vahetuse, lamavtarudes peavad mesilased veel mõnda aega ise hakkama saama, nende puhastamine jääb siiski tunduvalt soojemasse aega. Kindlasti on mesinike esmane mure, et kuidas nende hoolealused on talve üle elanud ja kas söödavaru on piisav. Kilega kaetud korpustaru korral on selguse saamine lihtne - kobara asukoht on näha. Läbipaistvat kattematerjali kasutamisel, samuti ka lamavtarus tuleks servast alates mõni raamivahe avada. Tõenäoliselt on mesilaskobar juba üsna üleval, kui pigem lennuavapoolses osas, siis söödapuudust niipea ei teki. Haudme olemasolu ja hulka saab umbkaudu hinnata pesalae soojuse järgi kas käega pealt katsudes või mis veel täpsem - kontaktivaba termomeetriga.
Talvitumiseks olen oma mesilas kasutanud erinevaid võtteid. Kunagi algajana kartsin, et mesilastel talvel külm, kõik pered said hoolega kõikvõimalikke katteid kasutades "sisse pakitud". Kui sügisel pesaruumi koondamisega veidigi mööda panna ja talvituv kobar kõiki tarusolevaid raame mõlemalt poolt tihedalt ei katnud, oli liigse niiskuse kondenseerumine külmadele pindadele garanteeritud.
Seejärel tõstsin kärjed talvepesa ette valmistades raamiõlgade alla pandud liistudele. Tarupõhja ja raamide vahele tekkinud õhupadi vähendas tublisti liigniiskuse kogunemise võimalusi, lisaks raamidele tõusid ju ka otsamatid ning ventilatsioon tarus oli üsna hea. Suurepärane võte, puuduseks ajakulu raamide sügisesel tõstmisel ja kevadel uuesti oma õigesse kohta panemisel.
Juba kolmandat talve olen otsamattide kasutamisest üldse loobunud. Ventilatsioon on hea, teiseks heaks omaduseks on see, et märtsi alguses soojustuse paigaldamisega saan ise otsustada millal kevadine haudme areng algab. Möödunud aastal said pered "sisse pakitud" 8 märtsil, tänavu tegin talvitumise kiirkontrolli ja soojustamise 6 päeva varem. Ja hea uudis on see, et lõputuna tunduv võitlus varroalestaga hakkab vilja kandma - kõik pered, mis sügisel talvituma said pandud on hetkeseisuga elus. Suurt kevadet peab veel ootama ja olukord võib muutuda, siiski tundub mulle, et tuleb üle mitme aasta parim talvitumine. Päikest! 🙂    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.