Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Lõppemas on aasta viimane kuu ja loodetavasti saabub mingil ajal ka talv, mitte selline "talvelaadne toode", nagu eelmine oli. Ma tõesti ei fänna kõrgeid lumehangesid ja krõbedaid miinuseid, täiesti piisaks, kui temperatuur jääks viie kuni kümne külmakraadi piiresse. Sellises vahemikus õhutemperatuur oleks piisav, et mesinikul poleks külm ja mesilastel on tarudes piisavalt kuiv ja rahulik. Just niiskus ongi perede talvitumisel suurim kurja juur. Näiteks süües ära kilo talvesööta tekib umbes 600 grammi niiskust. Arvestades sellega, et detsembris-jaanuaris keskmise pere söödakulu sinna kilo kanti jääbki, pole justkui ületamatu iga päev tarust umbes 20grammi veeauru välja juhtida. Kui aga tarul on kinnine põhi ja lennuava liiga väike, kondenseerub suur osa sellest niiskusest kobarast väljapoole jäävatele külmadele pindadele, nagu taruseinad, lamavtaru vahelauad ja mesilastest katmata kärjed. Viimased tuleks tarudest välja võtta, kevadeks on need üldjuhul niiskuse tõttu roiskunud ja kasutuskõlbmatud. Enam-vähemgi kuiva kärjehoidla korral aga säilivad hästi, sobides järgmisel aastal lisasöödaks ja/või saab kasutada uute perede tegemisel. Ülejäänud kondensaate koguvate pindade temperatuuri võiks justkui pesaruumi soojustamisega tõsta, aga sedajagu soojem hakkab ka mesilaskobaral. Ülearu soojustatud tarus pole mesilased enam nii tihedalt koondunud, kobarasisese õhuvahetuse suurenemise tõttu langeb seal süsihappegaasi tase, see oleks aga rahulikuks talvitumiseks vägagi vajalik. Samuti võib üldiselt kõrgem temperatuur aktiveerida mesilasi hauet kasvatama, eriti sügisel peale koondamist ei kiirusta hoolikalt soojustatud pere haudmetegevust lõpetama. Tulemuseks suur hulk ärasöödud talvesööta ja mitte nii suur hulk noori mesilasi, kes külma ilma tõttu enam puhastuslennule ei lähe ja roojavad tarusse. Ilmade jahenemisel kobarduvad mesilased viimase haudme kohale, aga need kärjed on juba pooltühjad...
Millal siis soojustusmatid tarru panna? Viimaste talvede kogemused näitavad, et kevadel veebruari lõpus on päris paras, mesilasema hakkab munema, iga lisakraad pesaruumis on vajalik.
Rahulikku talvitumist nii mesilastele kui ka mesinikele!    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.