Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Päris talv on sel aastal siiski saabunud, paaril ööl langes termomeetrinäit lausa 20 miinuse ligidale ja ilmaennustusi uskudes tuleb selliseid aegu enne kevadet veel. Nendest näitudest ei tasu end väga häirida lasta, vana mesinike tarkus kinnitab, et külma ei karda mitte mesilased, vaid mesinik. Muidugi kehtib see tõetera juhul, kui talvekobaral ikka toitu jätkub. Liigne soojustamine on perele tunduvalt kahjulikum kui natuke krõbedam külm. Õpikunäide sellest oli veebruari alguses, mil üks mesinik küsis nõu väga ärritunud pere teemal. Kohapeal avanes järgmine pilt: pesaruum oli kaetud nii, nagu oleks karta Kaug-Ida 50-kraadist pakast, lennuava suletud mesilasekindla võrguga. Lisaks lennulaud suveasendis, mis andis tihastele suurepärase pinna seal ringi kepselda üritades väheldaste võrguavade kaudu omale suupärast toitu hankida. Vaatamata sellele, et õues oli 10 külma polnud talvekobarast juttugi, mesilased olid raamidel laiali, massiliselt isegi vahelaua taga. Lennuava vabastamise käigus tekkis muidugi mõningane mesilaste kadu, väljalendajatest ei pöördunud kedagi tagasi. Ventilatsiooni tunduva parandamise tulemusena hakkas pere siiski rahunema ja kuna pesaruumi keskel sööta oli, siis loodetavasti suudavad mesilased uuesti talvekobara moodustada.
Talvitumisel ongi olulisim piisava ventilatsiooni tagamine. Ülevalt pesaruumi kohalt õhk vabalt välja pääseda ei tohiks, see viiks liiga palju soojust endaga kaasa. Nii on asjakohane võimaldada õhuvahetus lamavtarudes põhjast veidi kõrgemale tõstetud otsamattide alt või panna need oma kohale alles enne esimese haudme tekkimist, samuti jätta lennuava piisavalt avatuks. Korpustarudes kasutatakse kõikvõimaliku suuruse ja konstruktsiooniga võrkpõhjasid. Väiksemate, vaid tagaseina läheduses asuvate kahe ava puhul võib ventilatsioon siiski napiks jääda, eriti kui need kevadepoole langetisest ummistuma hakkavad ning niiskus suurte külmadega sinna ära jäätub. Kui pere talvitub mitmel madalamal korpusel, saab hea ventilatsiooni tagada tikkude pistmisega korpuste vahele. Külma ilmaga jäätub kondenseerunud niiskus ära ja suleb pilud. Soojaga sulab jälle üles ning ventilatsioon paraneb. Samuti võib tikud asetada kinnise põhjaga korpustarude põhja ja korpuse vahele. Tavalistest peenetest tikkudest jääb ilmselt väheks ja kasutada tuleks jämedamaid.
Rahulikku talvitumise jätku nii mesilastele kui ka mesinikele!    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.