Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.
  Aktiivne tegevus mesilasperede juures läbi saanud, paras aeg alustada tagasivaadete ja kokkuvõtete tegemist.
Suvest jääb muidugi meelde juunikuine kuumus ja intensiivne korje. Tarukaal ei näidanud mingeid päevarekordeid, samas oli väga hea korje päris pikka aega ning Jaanipäeva paiku jäi mulje, et meeaasta tuleb üle aegade parim. Siiski tegi kuivus oma töö ning kui juulis oleks pidanud järgnema usin korje põdrakanepilt, tõid mesilased koju vaevu sedajagu nektarit, kui omatarbeks vaja läks. Tarukaalu näit kõikus mõnesaja grammi plussi ja miinuse kandis pea 5 augustini, mil algas kanarbiku massiline õitsemine muutes väljalennu märgatavalt tihedamaks.
Kokkuvõtlikult oli meesuvi parem kui eelmine, samas 2006 aasta rekordi purustamine jäi veel ikka väga kättesaamatusse kaugusesse.
Pered nüüdseks siis talvekorda pandud, ravitud ja söödetud. Enamik, ma mõtlen... Välja arvatud taru number 35 asukad, kes on ilmselt arvamusel, et talv jääb vahele. Viimast meekorpust ei saa sealt maha võtta, kuna mesilasema on leidnud, et sinna on märksa mõnusam muneda, kui alla pesaraamidele. Septembri alguses oli pilt nagu õpikunäide - 12-st poolraamist äärmistes mesi ja suir, ülejäänud 10 haudmega. Ja mitte niisama väikesed laigukesed, vaid ikka servast serva! Huvitav kuhu mesilased mee on pannud, alla pesaraamidele? Mina kahtlustan küll, et mingil ajal tuleb ka tänavu talv, niisiis suunasin kuulipildujana mune tulistava ema võre abil alumisse korpusesse. Töölishaue peaks kolme nädalaga välja kooruma, eks siis septembri teises pooles saab meekorpuse pealt kätte.
Söötmiseelne lestatõrje kinnitas, et selle kahjuriga väga suuri probleeme hetkel pole. Rõhk oli sõnal väga... Kogu mesila näisid olevat kogunenud kokku kahte tarru! Oblikhappe suits võttis küll suurema osa neist maha, lisaks tuleb peagi teine tõrjekuur veel, aga kuidas need pered talve üle elavad, paistab alles kevadel.
Edukat hooaja lõppu mesinikele ja magusaid purgitäisi meesõpradele!

Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.