Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  

---

  Üllatavalt hea korjega maikuule on järgnenud tunduvalt tagasihoidlikum juuni. Metsvaarikas, mis on siin piirkonnas tavaliselt hea saagi andnud, õitses kuumaga ära kuidagi nii märkamatult, et tarukaal häid korjenumbreid ei näidanudki. Pärnaõisi käisin juuni lõpus vaatamas, olid veel kinni. Pajulillelised on vaikselt alustanud, aga tahavad palju niiskust ja palju sooja. Juuli algusesse vihma nüüd ikkagi lubab, temperatuurid kipuvad kahjuks veidi tagasihoidlikuks jääma. Muidugi on see vaid ennustus, kuu lõpus paistab, kuidas tegelikult oli.
Sülemlemisperiood kujunes suhteliselt rahulikuks. Mesilastel puu otsas järgi käia polnud palju vaja, 3 sülemit 40 pere kohta on minu meelest täitsa hea tulemus. Ja ka teistel mesinikel polnud vist pereheitmisega palju vaeva. Näiteks eelmisel aastal helistasid inimesed vähemalt paar korda nädalas, et sülem kusagil puu otsas ja tule võta ära, siis tänavu on selliseid pakkumisi väga üksikuid. Muidugi on ka see võimalik, et mesinikud on õppinud paremini sülemlemist vältima.
Hoiatav tähelepanek tänavusest suve esimesest poolest - lesta tundub eelnevatest aastatest üksjagu rohkem olevat. Kui üldjuhul olen lesehauet uurides leidnud vaid üksikuid kahjureid üksikutes peredes, siis tänavu võib tavaliselt nähtu vähemalt viiega, kui mitte isegi 10-ga korrutada. Soojapoolne talv võimaldas lisaks mesilasperede heale talvitumisele ka lestal külm periood paremini üle elada? Või on varane kevad nende arvukust tavapärasest enam suurendanud? Oli eelmise aasta tõrje tõhusus veidi tagasihoidlik? Ei oska öelda, tõenäoliselt nende kolma ja võib-olla veel mõne põhjuse sümbioos. Mõju peredele pole veel näha olnud, aga selge on see, et sügisene varroatõrje plaan tuleb väga hoolikalt läbi mõelda.
Suminarohket suve jätku!