Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Kuigi juunis oli ilusaid korjeilmu piisavalt sai korje metsvaarikalt natuke liiga ruttu otsa, eks kuumus tegi oma töö. Ise lootsin salamisi peale Jaanipäeva vurri pöörlema panna, aga väga nagu põhjust ei olnud ka. Kevadine korje on siinkandis reeglina olematu ja kuigi võilille pealt üht-teist tarru jõudis, olid kärjed enne peakorjet üpriski tühjad. Kahe kuuma nädalaga see viga muidugi parandati, samas ei ole kesk korjeaega hea mõte kohe kogu kaanetatud mett välja võtma hakata, nii venitasin ja venitasin esimese meevõtuga, siis aga ilmastik muutus ning jälle lükkus vurritamise algus edasi. 10 juulil, mis teadupärast on seitsmevennapäev, aastal 2020 kell 20.20 tegin aga esimesed nupuvajutused ja vurr hakkas pöörlema.
Seitsmevennapäevast veel niipalju, et kui sel päeval laussadu on, pidavat 7 nädalat jutti sadama. Ilus päikseline ilm oli! 🙂 Sülemlemisega läks sel aastal võrdlemisi lihtsalt, kokku "saak" 6 püüdmist ja põhitegevus langes vaid kolmele päevale. Samas on see lihtsus natuke nüanssidega, sest kahest perest tuli sülemeid püüda kummastki kaks korda. Põhjus lihtne - mesinik ei soovinud uut peret ja pistis sülemi samasse tarru tagasi, paraku treisid agarad mesilased kiiresti uued kupud ja panid taas tarust putku.
Esimene üllataja puu otsas oli puhastverd Buckfasti tõugu pere, mille just paar nädalat tagasi katsetusteks ostnud olin. Läbivaatusel selgus tõsiasi - pere oli juba minu kätte jõudnuna sülemlemismeeleolus, sest vanimast kupust puges ema välja lausa vaatluse käigus.
Järgmiseks hakkas trikitama üks suurematest Krailaadsete tõutunnustega peredest ehitades võrdse innuga nii minu antud kärjepõhjasid kui emakupualgeid. Oleks tegu vaid algetega poleks väga vigagi, paraku kippus mesilasema nendest möödumisel sinna aeg-ajalt ka muna poetama. Peab tunnistama, et üsna tüütu oli nii kord nädalas põhjalikku kontrolli teha ja neid munaga kupukesi ära nokkida. Mesilased olid õnneks väga rahulikud, haudmeväli ulatuslik ja tihe, nii ei kiirustanud ma ka emavahetusega ja Jaanipäevaks lõpetas ta ka kupualgete külastamise. Nüüd on juba ammu kõik pered "olukorraga leppinud" ja iga ilusa ilmaga toimub tihe korjelend.
Mõnusat vurrikeerlemist kõigile mesinikele ja head meemaitsmist magusasõpradele!    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.