Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Täiesti põhjendatult võib küsida, et mis aastaaeg väljas siis tegelikult on. Kalendri järgi peaks justkui talv olema, avanev vaade ja parimatel päevadel kaheksa soojapügalani kerkiv termomeetrinäit vihjaksid seevastu pigem sügisele. Kuidas mesilaspered sellisele talvitumisele reageerivad, on mulle üsna teadmata. Paar nädalat tagasi stetoskoobi abil tehtud kontroll kinnitas, et kõigis talvituma pandud peredes on eluvaim sees. Millega mesilased tarus täpsemalt tegelevad, ei ole riskinud kontrollima hakatagi, sellise soojaga lendaksid nad kindlasti rahurikkujat karistama. Loodetavasti pole keegi peredest tulnud mõttele hauet kasvatama hakata, jaanuaris on natuke varavõitu hakata tegelema toiduvarude täiendamisega.
Üks probleem veel, mis sooja talvega kaasneb, ja seda mitte ainult mesinduses. Talvekülmad on meie laiuskraadidel looduse puhkamiseks, samuti piiravad need üksjagu kahjurite levikut. Seda ka mesilasperedes, mil külma perioodiga hukkub veidi rohkem vanemaid ja/või viirustega nakatunuid mesilasi, samuti ka märkimisvääral varroalesti. Koos langetisega viib mesinik kevadel põhjade puhastamisega kogu selle kahjuliku kraami tarudest välja, nii on lihtsate looduslike vahenditega mesilaspere haigustekitajatest puhtamaks saanud. Sooja talvega on lestade varisemine tagasihoidlikum, aktiivsematel mesilasperedel jääb isegi haudmepaus väga lühikeseks, kõik see aga loob suurepärased eeldused varroalestaga edasikanduvate haiguste levikuks. Eks kevadeks paistab...
Paavlipäeva, 25 jaanuari ilma järgi võib teha järeldusi eesootavaks suveks: päike – päikseline ja soe; sombune ja sajune ilm – haigused ja vihmane suvi.
Minul on kasutada üks matemaatiline tabel, mis enam kui sajandipikkuste ilmavaatluste põhjal jagab suved kolme kategooriasse: kuiv; keskmine; vihmane. Väga jämedakoeline jaotus ja piirkonniti võib olla äärmiselt erinev, aga tänavuseks pakub pigem kuiva suve.
Edukat talvitumist mesilastele, mesinikele aga puhkuse lõppu ja valmistumist hooajaks!    
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.