Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Sülemlemishooaeg hakkas tänavu üsna varakult. Avalöögi andis maikuu eelviimasel päeval mesilaspere, kes minu andmete kohaselt kindlasti puu otsa lendama ei oleks pidanud. Ilmselt polnud minu andmed seekord päris õiged ja redel tuli talvekorterist välja tuua. Järgmisel päeval aga helistasid kliendid, et neil maja esine pakult mesilasi täis. Kohapeal valitses korralik kaos, mesilasi oli maja ümbrus nii pakult täis, et suursündmust jälgima kogunenud inimesed hoidsid üsna aupaklikku kaugusse. Juba enne, kui pool madala männi okaste vahele pugenud pundist kasti oli kogunenud sai mulle selgeks, et siia need tegelased mingi jõuga ära ei mahu. Mitte kast ei olnud väike, vaid ilmselt oli tegu kahe samaaegse pereheitmise tõttu moodustunud liitsülemiga. Nii ma nad siis lahtiselt auto pagasiruumi paningi. Kojusõidul natuke lendasid salongi mööda ringi, aga üldiselt suht sõbralikud tegelased, sain vaid ühe nõela, kui mesilane näpu alla jäi. Esialgu tarusse pannes andsin neile elamiseks kaks täiskorpust, paari päeva pärast peale kärjepõhjade ülesehitamist paistis mesilastel jälle ruumipuudus käes olevat, panin pooleraamilise korpuse veel. Kui keskmiselt võiks igale sülemikilole anda tarru pannes kolm kärge, siis see sülem sai lausa 30. Kümnekilone punt või?
Tänavune juuni kipub vähemalt minul natuke keerukam tulema, sest kahjuks on suur hulk eelmise aasta Kraini mesilasemasid praagid. Paar peret ei taha kuidagi areneda ja ülejäänud vorbivad emakupu algeid ehitada. Nokin neid aeg-ajalt ikka ära, aga tõepoolest pole ma vaimustuses poole mesila korra nädalas raamhaaval läbi lappamisest. Kuigi siiani on mune sinna algetesse sokutanud vaid kolme pere emade poolt, siis ei saa sugugi kindel olla, et vaatamata ohtrale pesaruumi laiendamisele kärjepõhjadega veel mõned emad seda ei tee. Üldiselt suhtun sülemitesse üsna leplikult ja paar-kolm mind veel ei häiri, aga sellise kupualgete ehitamise korral ei saa mitte kindel olla, et nii vähese puu otsa ronimisega juunikuu piirdub.
   
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.