Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik. Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema.
Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.


  Ei ole kaht sarnast mesindusaastat, mitte ei ole. Kevad algas üsna vara ja päris tempokalt, pohlavarred metsa all lausa liikusid neli askeldavate mesilaste tõttu. Juunis metsvaarikakorje täielikult ikaldus, põdrakanep tegi puudujäägi kenasti tasa andes saaki augusti teise pooleni. Ka järgnenud soojal perioodil ei jäänud korjelend soiku, millelt iganes nektarit korjati on mulle teadmata, aga päeva teisel poolel kärgi välja võtta ei saanud - mesilaste maharaputamisel pritsis lahtine mesi kahte lehte! Vastavalt korjele oli tarudes ka hauet, päris mitmel perel lausa kümnekonnal raamil. Võib oletada, et vastavalt hilissuvisele haudmehulgale proportsionaalselt on tarudes ka varroalesta. Kaks tõrjeringi tehtud, esialgu väga suurt varisemist ei paista, aga ega ei saagi olla, sest suur jagu lesta veel haudmes. Reas esimeses tarus oli söötmiseelse oblikhappe tilgutamise tulemus selgemalt näha, seal visati järgmise päeva hommikuks mitukümmend surnud mesilast tarust välja. Tegu nimelt selliste mesilastega, kes lesta poolt juba vaglaeas tugevalt kannatada saanud, äkiline happesuse tõus tarus mõjus nüüd neile hukutavalt. Ja nagu mainitud, siis tegu reas äärmise taruga, ilmselt kogunes sinna korjelt naasvaid väsinud mesilasi, kes kaugemale lennata ei jaksanud. Miks nad olid nii väsinud? Võib-olla kehvapoolsest ilmast, aga võib-olla ka lestakahjustuse tõttu. Tõid loomulikule foonile lesta lisaks, seepärast ka tugevam kahjustus.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et varroos on tulnud, et jääda! Sellega võitlemist ei tohi jätta unarusse ning kasutada tuleks kaasaegsemaid ravimeid ja tõrjevahendeid. Kõik tuntud ja tundmatute nimetustega ribad, mida poest ei leia aga internetis üsna avalikult müüakse, võtavad ka lesta maha. Justnimelt "võtavad ka...", ainult et efekt kipub ebameeldivalt sageli üsna tagasihoidlik olema, sest ikka ja jälle süüdistavad mesinikud tarude tühjenemisest kurje naabermesilasi, tarudesse tunginud herilasi ja veel tont teab keda. Kui aga kärgedel viimased haudmekannud avada vaatab igast vastu päris mitu lesta.
Edukat perede talvitumapanekut!
   
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.