Ukraina reis 2018

Ukraina vol2 – tõelised seiklused.

Kui eelmisel korral algas peale meie Ukrainas käiku seal sõda, siis loodetavasti läheb neil seekord veidi paremini. Igatahes oleme varasel hommikutunnil positiivselt meelestatud, pressime end väheldasse Hansaliinide bussi ja alustame teekonda Taga-Karpaatia poole. Viljandis on ette nähtud pikem peatus pisikese hõbehalli suure pruunikat karva reisibussi vastu vahetamiseks. Eks muidu võiks ka selle väikesega minna, aga pakiruum tundub natuke napivõitu olevat. Peale kõige muu on ju plaanis kahe mesinduskaupluse külastamine ja iial pole teada, mitu meevurri mesindushuvilised kaasa osta kavatsevad.

Mõned minutid peale kaheksat sõidame Viljandist edasi Pärnu poole, et sealt võtta peale viimased reisilised. Ilm on sombune aga termomeeter näitab igati mõnusad 16 plusskraadi. Rõõmsameelsed pärnakad toovad endaga ka päikese kaasa, linnast välja sõites tõmbub taevas klaarimaks ja läbi vine pistab sügisene kollane tegelane nina välja. Näib tulevat mõnus vananaistesuvine päev, kahju kohe kodumaalt lahkuda.
Peale kümmet teeme Iklas kerge söögipeatuse. Taas bussis soovitab Marianne kõigil üle kontrollida, kas passid ikka kaasas, ID-kaardiga Ukrainasse ei saa. Algab üleüldine sahmimine, vaid Urmas nendib külmavereliselt, et kui pole, siis piiri peal kelleltki ostame.

Järgneb vabatahtlikult kohustuslik tutvumisring, mille käigus igaüks paari lausega endast räägib. Ilmselt pole reisilised varajasest ärkamisest veel üle saanud ning enesekiitus sujub kuidagi uniselt. Viimasena antakse sõna siinkirjutajale, aga ei suuda ka mina miskit väga vaimukat välja pigistada, tõenäoliselt on inspiratsiooni nappuses oma osa ka kergelt haiglases enesetundes.
Bussireiside puudusena peab märkima ohtu figuurile korralik põnts panna, iga paari tunni järel on kusagil benuskas vetsupeatus, tankimispeatus või niisama seljasirutus. Muidugi mõista ei jää ka tanklapood tähelepanuta ja ikka kipub mingi näks näppu jääma. Lisaks veel pikemad söögipausid, nagu näiteks Leedu 19-ndal kilomeetril, kuhu kella kahe paiku jõuame. Raskelt ohates ühinen enamusega. Tõe huvides peab muidugi märkima, et valdav enamus läheb järjekordselt sööma.

Et minu ülesanne on peale reisil külastatavate kohtadega suhtlemise püüda ka bussis mesindusteemalist vestlusringi vedada, siis lõunapausi järel avan spikerdamiseks arvuti ning algab diskussioon mee kvaliteedi teemal. Annat seekord meiega ei ole, muidu oleks läinud suuremaks vaidlemiseks diastaasiarvude ja muude näitajate üle. Loeng kulgeb sujuvalt, ilmselt on oma osa ka eelnevalt manustatud toidul, mistõttu nii mõnigi silmapaar kinni vajub ja pea kõigega nõustuvalt noogutama hakkab.
Mõned minutid peale kuut jõuame Poola, bussijuhid tangivad teemaksuboksi järjekordsete eurodega ja keeravad kella tunni võrra tagasi. Kui enamik telefonidest sätivad end ise kehtivale ajale, siis käekellasid tuleb manuaalselt häälestada. Lõpptulemuseks on terve õhtupoolik sisustatud, sest keegi peale Marianne enam päris täpselt ei tea, mis kell tegelikult on.

Pool seitse peatume Arbo juures. Ei-ei, tegu pole
siiski Eesti tuntud režissööri, vaid järjekordse söögikohaga. Seekord ma enam tõesti ei jaksa ning lähen hoopis vaimutoitu hankima ehk siis arusaadavamalt väljendudes kaunist päikeseloojangut pildistama.
Selleks ajaks kui edasi sõitma hakkame, on väljas juba üsna hämaraks muutunud. Järgnevad kilomeetrid mööduvadki peamiselt ühtlase mootorimürina saatel, kuni pool tundi peale südaööd (või tont teab, mis see kell siis tegelikult on) hotelli nimega Impressa ette jõuame olles päevaga läbinud igati kiiduväärt 1200km.

Astume Jaaniga kenasse puhtasse tuppa jäädes nõutult voodeid silmitsema. Muidu igati korras ja ootel, ainult et üks on ilmselgelt kahele inimesele mõeldud, isegi kahed rätikud kenasti ootel. Jaan valib tagasihoidlikult ühekohalise lubades mitte piiluda, kui mõni külaline mulle kaissu peaks pugema. Möönan, et mine tea, reisil võib kõike juhtuda ja astun vannituppa. Paberirulli kõrval hakkab silma mingi väike sildike ja lüliti selle all, mis justkui kutsub end vajutama. Muljun veidi – ilus nupuke, mõnusalt kergelt liigub. Seepeale vajutan kohe päris mitu korda. Muidu ei juhtu nagu midagi, ainult et kusagil hakkab mingi siren huilgama, vist kellegi auto. Ruumist väljudes ei ole ma selles enam mitte nii kindel, sest ilmselgelt kostab heli koridorist ning auto sinna sattumine tundub veidi ebausutav. Toauksest välja vaadates näib koridor sama tühi nagu poissmehe külmkapp. Seisatan, saamata aru kummale poole evakueeruma peaks hakkama, kui kohale tormab näost kaame hotelliteenindaja ja kädistab kiiresti miskit poola keeles. Iseenesest mõista ei tõuse minu informeerituse tase grammivõrdki ja et seda talle üheselt mõista anda vastan sulaselges eesti keeles. Tädi säutsatab veel midagi, tõukab mind ukseavast kõrvale ja astub tuppa. Jaan on lubaduse mitte piiluda ammu unustanud ja jälgib toimuvat huviga. Voodi poole suundumise asemel astub sissetungija aga hoopis vannituppa, teeb näpu vahel oleva kiipkaardiga tuttava lüliti juures mõned kaunikujulised žestid nagu üritaks sõidukaarti valideerida ja ennäe – sireen jääb vait. Jõuame järeldusele, et ilmselt oli tegu hädaabinupuga.

Muide, lüliteid on toas rohkesti ja selleks et tuli enne uinumist kustu panna peame Jaaniga mõnda aega nõu. Pole ju teada kas kustub valgus või juhtub midagi märksa hullemat…
 
Teine päev, 21 september, reede.

Kella seitsmene äratus tundub igati ok ja kui toakaaslane veel toimetama jääb, suundun mina juba fotoaparaat käes õue. Päike paistab, tuulevaikus, igati positiivne ilm reisiks. Hotelli tagahoovis on mõned trenasöörid, mis hommikusööki ootavate mesinike poolt peagi hõivatud saavad.

Mõni minut enne kümmet sõidame edasi. Marianne tutvustab päeva, mis vähemalt tema jaoks algas pesuruumis purustuste tekitamisega. Nimelt õnnestus tal jõulise võttega eraldada seina küljest kogu duššisüsteemi paigal hoidev konstruktsioon.
Akna tagant libisevad mööda ülesharitud põllud, sekka ka mõni esimesi õisi näitav talirapsi oma. Bussi termomeeter kinnitab, et õues valitseb sügise kohta harjumatu 27-kraadine leitsak.
Poolsada kilomeetrit enne Ukraina piiri jõuame Zamoski linna. See väike asula äratab tähelepanu oma tohutu hulga fooride olemasoluga. Kuna peaaegu kõik need vahetavad meie lähenedes rohelise tule punase vastu, läbime linnakest nagu oma territooriumi märgistav kutsikas, kes iga posti juures peatudes jalga tõstab.

Veidi peale ühte jõuame piirile, protseduurid võtavad aega ainult kolm tundi ja olemegi Ukrainas! Nüüd veel rahavahetuspunktist läbi, kus ühe euro eest antakse 32 grivnat ja reisi sihtpunktid tunduvad juba käegakatsutavas läheduses olevat. Kilomeetreid tuleb neelata veel üksjagu palju ning peale kaubanduskeskuse külastamist astume alles kella kaheksa paiku hotelli „Dnistr“ ees bussist välja.
Kohtumine kohaliku mesindustegelase Mikola Gribok’iga, kelle Eha kohe Seenemikuks ümber nimetab, on plaanis veel samal õhtul. Vanemapoolne osava jutuga härrasmees räägib teise korruse kohvikusse kogunenud väiksearvulisele huviliste grupile veidi Ukraina mesindusest, peamiselt aga oma projektist teha koostööd Poola ja Baltimaade mesinikega ning käivitada ulatuslik temaatiline festival. Tema ettekujutuses peaks see koondama enamiku piirkonna mesinikke ja inventaritootjaid, kes augustis mitmepäevase ürituse ajal siis oma kaupa reklaamiks ja müüks. Ligi neljatunnise kohtumise järel oleme siiski sunnitud tõdema, et Eesti jääb Poolast natuke kaugele, pealegi pole üldse kindel, kas suudaksime pakutava kauba hindadega piisavalt konkurentsis püsida. Meie entusiasmi ei suuda märgatavalt tõsta ka Seenemiku poolt kaasatoodud kraadidega meejook, mille tarbimise peale kohviku töötajad vägagi viltu vaatavad.

Kolmas päev, 22 september, laupäev.

Eilne päev lõppes Gribokiga, tänane algab. Koguneme kella üheksaks bussi, et teha kiire tutvumisring linnaga. Marianne teatab, et olgu me valmis kirikute ja pühakodade hulgikülastuseks, sest eelmisel korral oli Mikola just sellise ringi teinud.
Peale mõningast ekslemist munakivisillutisega tänavatel leiavad juhid bussile parkimiskoha ja alustame ringkäiku.
Ei ole Seenemikk öö jooksul oma energiat sugugi minetanud ja enam-vähem nii, nagu Marianne hoiatas, ka läheb. Ennastsalgaval ilmel sombust ilma ja ajuti piserdavat vihma trotsides marsime ühe kiriku juurest teise juurde, kusagil kuuenda juures hakkab vaikselt sassi minema. Mingil hetkel ilmneb, et jumalik paiste on Peepu kaasa viies teinud saatanlikke korrektiive meie ridades. Arutelu käigus ilmneb, et keegi peale Marianne ei suuda päris täpselt meenutada, milline Peep ikkagi välja nägi. Järgneb tulihingeline vaidlus kadunukese välimuse üle mille käigus üritab Marianne teda telefoni teel tabada teatades mõne aja pärast kergendatud ilmel, et vaatamata pühalikule miljööle on Peep igati adekvaatne ja ootab meid bussi juures.

Keskpäevaks saab linnaga tutvumine läbi, kergendatult ohates täname teejuhti ja võtame suuna Ivano-Frankivski poole. Külades vohab teeäärne kaubandus, õunad, pirnid, kapsad ja kaalikad, aedadest on kõikvõimalikud saadused paigutatud väravate juurde lettidele. Samuti toimub usin põldude korrastamine, põhu ja kartulipealsete hunnikutele on tuli otsa pistetud. Ilusat leeki see materjal mõistagi üles ei võta, see-eest on tossu sama ohtralt, nagu Vesuuvi viimase purske ajal.
Kui linnade liikluspilti vaadata, siis suuremates asulates märgatavat erinevust Euroopaga polegi, ainult maapiirkonnas vuravad rõõmsalt ringi eelmise aastatuhande VAZ-id ja Moskvichid, sekka mõni Ford Sierra ja hobuveok.
Järgmise peatuse teeme turul. Müüakse praktiliselt kõike, eriti rikkaliku valikuga on esindatud pehmed nokamütsid kirjadega Nike, FBI, Boss ja nii edasi. Meemüüjaid on päris mitu, purgid tunduvad vaid kuidagi räpase väljanägemisega. Ülle uurib, kas pakutavat linnumagusat enne ostu mekkida ka saaks. Otse loomulikult, kinnitab heatujuline tädike ja haarab leti alt pussnoa, millega pikkuse järgi otsustades võiks elevanti rünnata, torkab selle meepurki ja sirutab kohkunult taganeva Ülle poole. Järgneb muidugi jupp aega selgitamist, et väitsa ei tehtud seepärast mesiseks, et libedam susata oleks, vaid selle otsa pealt oleks tulnud näpuga proovimiseks mett napsata. Kuigi arusaamatus leiab rahumeelse lahenduse, jääb kaup seekord siiski katki.

Hoolimata sellest, et suundume lõuna poole, läheb väljas aina külmemaks ning Yaremche’st läbisõidul näitab termomeeter vaid napid 10 soojapügalat. Hakkab juba kergelt hämarduma kui mäest üles viiva kitsavõitu teeotsa juurde jõuame, mille lõpus peaks asuma tänane ööbimispaik. Vaatamata hotellist saadud kinnitusele, et suur buss saab otse maja juurde sõita, osutub tegelikkus veidi nigelamaks ning juhid keelduvad jalgraja mõõtu järsule mägiteele pööramast. Et isegi Marianne ei tea täpselt, kas öömajani on pool või kaks ja pool kilomeetrit, võtame kahekesi raske väljakutse vastu ning läheme jalgsi vaatama. Mäkketõus muutub peagi vaid maasturile jõukohaseks, seda enam, et tee alguses olev suhteliselt sile asfalt asendub esialgu osaliselt purunenud betoonplaatidega, edasi savika kruusaga, millest suured munakivid välja turritavad. Hing paelaga kaelas jõuame kenade palkmajade juurde. Registratuuris võtavad meid vastu kaks näitsikut, kellele me ütleme otse ja sulaselges Eesti keeles, mis tekkinud olukorrast arvame. Et probleemi tõsiduse üle otsustamine vaid meie näoilmete järgi ei toimuks, tõlgime eelnevalt öeldust sündsama osa lõpuks ka Vene keelde. Kiire ja temperamentse sõnavaraga vürtsitatud kauplemise järel leitakse lahendus – tuleb mikrobuss, mis reisilised ja pagasi üles toob.

Üha tihenevas hämaruses laskume mäest alla ootajatele rõõmusõnumit viima. Jäid nad ju maha täielikus teadmatuses, üks variantidest oli koguni see, et meil tuleb uus öömaja otsida.
Päevinäinud Volkswageni mikrobuss kolistab kolm korda üles-alla, enne kui viimased kohvrid ja kotid hotelli fuajeesse jõuavad. Ilmselt oleks tal paar otsa veel tulnud teha, aga energilised mesinikud ei malda oodata ja rühivad tihenevas vihmasajus kondiauru toel mäest üles.
Määrdunud vaibaga tuba on üsna väike ja ühe laia voodiga, kuhu me Jaaniga end ära peame mahutama. Dušširuumi kraanist sooja vee väljavõlumine tundub lootusetu üritus, lisaks puudub lubatud internetiühendus, mis teeservas mööda maad vedelenud kaablit meenutades pole üldse ime. Püüan koridori peal ühe kohaliku tšiki kinni, et talle oma probleemid üles lugeda. Lühikese vestluse järel olen sunnitud lahkuma sama targalt kui enne. Kahe voodiga tuba netu, töömeest netu, sest nädalavahetus ja internetti kah netu, võib-olla alles esmaspäeval hakatakse parandama. Võib-olla…
Koguneme alumise korruse söögisaali, mida valgustavad juhtmete otsas rippuvad pirnid, ilmselt ka elektrikku netu või on ta pikema puhkuse võtnud. Toit on maitsev ja et libedamalt alla läheks, on võimalik 15 grivna eest tellida pitsitäis kohalikku jooki, mis degusteerimisel osutub hästi tehtud samakaks. Ei saa öelda, et ruum ülearu soe oleks, ilmselt on selles oma osa klaasi asemel ühekordse kilega kaetud akendel, seega tellime kohe päris mitu pitsitäit.

Neljas päev, 23 september, pühapäev.

Hommikusöök on sealsamas kileakendega ruumis, kus eilegi. Pakutakse omletti, lisaks jupike juustu, killuke kurki ja tomatimahl, mida ma ei joo ning tulutult tassitäie kohvi vastu püüan vahetada. Seejärel tuleb takso, ikka seesama Volkswagen, viies juhid kuhugi mitme kilomeetri kaugusele parklasse bussi juurde. Meie kõmbime ise mäest alla ikka ja jälle imestades, kuidas oli mõeldud reisibussi siit ülessaamine. Ilm on välitingimuste nautimiseks üsnagi vilets, tagasihoidliku kümne soojakraadi ja kerge uduvihmaga. Maantee ääres ootavad meid buss ja teeremontijate pigiauto, mis on peatatud selleks, et saaksime üle minna enne kui ta oma kleepuva laadungi maha laotab.

Võtame suuna Kamennõi-Podõlski kindluse poole, möödaminnes põikame läbi Kolomõja muna juurest. Tegu niisiis munakujulise majaga, kuhu on kogutud tuhandetesse ulatuv kollektsioon värvilistest lihavõttemunadest. Loodetavasti mitte päris, sest iial ei või teada, millal mõni kogemata katki läheb ja oi seda aroomi siis. Kuna pühapäeviti saavad sisse vaid koristajad, siis peale kirju hoone välisilme ja lähedalasuvate tehiskivikestest ehteid müüvate putkade väljapanekuga tutvumist istume taas edasisõiduks bussi.
Ilm on soojemaks läinud, kahvatu sügispäike paistab mõnusalt aga konarlikuvõitu tee ei lase tukkuma jääda. Kui asulate vahel saab veel kuidagi sõita, siis külasisesed teed on ilmselt mingi teise ettevõtte rajatud ja asfalt sinna labidaga maha pandud, sedagi vaegnägijate brigaadi poolt. Muidugi võib sellisel kattel olla omaette taotluslik eesmärk, sest nii tee ääres kui selle peal jalutab kõikvõimalikus mõõtkavas koduloomi ja linde, kes kiirema liikluse korral massiliselt autode alla jääma hakkaksid. Samuti segaksid kihutavad sõidukid rohkearvuliste müügipunktide tegevust, kus nii auto pagasiruumist kui ka käepärastest vahenditest kokkuklopsitud putkades erineva aiakraamiga kaubeldakse. Üks huvitav müügiartikkel on metallist aiaväravad. Kui maja aia sees näeb välja nagu Baba-Jaga onnike erinedes viimasest vaid kanajalgade puudumise poolest, siis väravad peavad olema uhked, rohkete kaunistuste ning viguritega. Nii on väga paljudes kohtades näha teadaandeid, et just sellelt või teiselt telefoninumbrit saab omale hindamatu šedöövri tellida.

Ainsal veidi sirgemal ja siledamal teelõigul mõõdab üks politseinik kiirust, teised kaks ametnikku tegelevad traktoristiga, kel masina haagise peal koorem õunu. Ei tea kas tuli vormikandjatel isu värske ampsu järele või kihutas juht tõesti liiga kiiresti.
Kella üheks jõuame Kamennõi-Podõlski kindluse juurde. Vaade üle oru on suurepärane ja sajanditevanused müürid näevad sinise taeva taustal välja nagu tasemel kunstniku joonistatud postkaart. Ainuke vaatepilti häiriv asi on üle oru kindluse juurde viiva silla kõrvale ehitatud kaasaegse välimusega korrusmaja. Klõpsutame rohkelt pilte ja Mariannel kulub terve igavik ning sadu närvirakke, et reisiliste seltskond piletikassa juurde kokku koguda. Kindluse siseõuel on võimalik vermida münte, proovida kätt vibulaskmises, rohked tornid ja käigud kindlusemüürides lubavad uudistada vanaaegse kaitseehitise valmimisel teostatud keerukat inseneritööd. Ühes ruumis näidatakse päris ehtsat jahukulli, julgemad saavad kinda, et pildistamiseks poseerides lindu käevarrel hoida. Huvitav millega see kull on uimastatud, et ta läbi lahtise ukse ajaviiteks minema ei lenda?

Kindluse tagumine osa on veel restaureerimata, seal asuvatel järskudel küngastel harjutab üks surmapõlglik jalgrattur kiirlaskumist.
Kolmetunnise turnimise järel on kõik üle vaadatud, isegi need kohad, kuhu siltide või piirete järgi otsustades turistidel minna pole lubatud. Loojuma sättiv päike on pilvevinasse pugenud ja tagasiteel üle silla pole kindlusele vaade enam veeranditki nii ilus kui tulles.
Tagasisõit möödub rahulikult. Teeäärsed külad on kottpimedad ja inimasustuse olemasolust annavad tunnistust vaid üksikud valgustatud aknad. Samuti kinnitavad tsivilisatsiooni olemasolu surmapõlglikud jalakäijad ja jalgratturid, kes kesk teed koperdades ootamatult bussitulede valgusvihku satuvad. Poole üheksaks oleme taas tuttava mägitee ees ning tihenevas pimeduses rühime vapralt üles hotelli poole.

Taevasse tõusev täiskuu tõotab huvitavat valgust, seega söön kiiresti, haaran fotoaparaadi ja lähen pildistama. Esimene mõte on ronida mäe tippu. Kahjuks läheb see plaan veidi vett vedama, sest kusagil poole peal on tormimurd kitsa rajakese nii tihedalt sulgenud, et edasiminek on mõeldav vaid mootorsaagi või vähemalt habemenoana teravat kirvest kasutades. Muidu võiks ju ka kõrvalt läbi metsa tungida, aga enesealalhoiuinstinkt rakendub tööle keelitades tagasi keerama. Võib-olla öeldakse päästeteenistuse kohta kah, et netu, kui mind hommikuks tagasi pole.
 
Viies päev, 24 september, esmaspäev.

Äratus on kell seitse, kiire hommikusöök ja valmistume mägihotellist lahkuma. Tumedad pilverüngad ripuvad madalal peade kohal ning vahelduva eduga pihustab sealt jahedat vihma. Tuttav mikrobuss viib pagasi mäest alla, meie peame minema jala. Lahkudes soovitame hotelli omadel kaaluda ATV-de hankimist, mille peale nad üsna mõistmatul ilmel meile järele vaatavad. Ilmselgelt on kohalikud kõrguste ületamisega rohkem harjunud ja ei pea seda poolekilomeetrilist tõusu mingiks ekstreemsuseks.
Et rahakoti vahelt väljapääsu otsivatele grivnadele veidigi rakendust leida peatume ühe teeäärse turistilõksu juures. Pikas reas asuvates väheldastes poodides müüakse Ukraina sümboolikaga suveniire, erinevatest taimedest kokkumiksitud raviteesid ja muud säärast nänni. Meis äratavad suuremat huvi valged lambavillased joped. Vist on tulemas üle aegade külmem talv, sest päris mitu pehmet pakki rändab bussi pagasiruumi.

Plaan on veel üht kaunist koske kaema minna, aga teeotsas peatudes tekib bussijuhtidel põhjendatud kahtlusi selle läbitavuse suhtes, pealegi pole keegi teadmata pikkusega jalgsimatkast eriti huvitatud. Kose poolt tulevast mudaga kaetud sõiduautost vupsab välja nooremapoolne naisterahvas, vaatab hindava pilguga bussi ja kinnitab, et peaksime läbi saama küll. Juhid ei riski blondiini tšiki juttu puhta kullana võtta ja pärast lühikest kaalumist lepime kokku, et koske külastame kunagi hiljem, no näiteks sõidame Jägala-Joale.
Täna jääb silma teeäärsete suusalaenutuste rohkus. Vaadates kuidas väljas tihedat seenevihma tibab, jääb vaid kommenteerida, et vara alustavad. Muidugi mine tea, võib-olla laenutavad ka vee- ja mudasuuski.
Marianne teab rääkida, et siin piirkonnas on peamiseks tegevusharuks loomakasvatus. Karjak kogub kevadel küla pealt mäletsejad kokku ja suundub nendega mägedesse. Sügisel toob need, keda hundid nahka ei ole pannud, jälle alla tagasi. Ühe looma suvine karjatamine läheb omanikule maksma umbes 10 dollarit, nii ei saa öelda, et karjaku teenistus midagi erilist oleks. See paistab välja ka teeäärsetest elamutest, need on kas uhked, rikkalike väljaehitustega ja suurejoonelised, või vastupidi, väga tagasihoidliku, et mitte öelda lausa poollagunenud välimusega. See-eest krunti ümbritsevad aiad on sellise konstruktsiooniga, mis peataksid isegi suuremat kaliibrit metsloomade rünnaku. Eks mägede värk, mine tea millised tegelased seal metsaga kaetud nõlvadel elutseda võivad, ime et karjakud üldse suurema osa karjast suve lõpul taas külasse suudavad tuua.

Tee sihtpunkti on muutunud aina kitsamaks ja kohe-kohe peaksime hutsuulide vabaõhumuuseumi juurde jõudma. Ühel ristmikul annab GPS alla ja peame intuitiivse tunnetuse toel otsustama, kas keerata vasakule laugemale teele või üritada järsust mäest üle suruda. Tõus on koguni nii äkiline ja kaob kurvi taha, et Heino läheb läbitavust jala kontrollima. Naastes teatab, et suund on õige ja mootori möirates pressib buss end viimasest tõusust üles jõudes avatud tõkkepuu juurde. Otsustades kahe megasuure piprakauna kujutise järgi, mis väravaposte asendavad, tõotab sealt sisenemine rohkelt teravaid elamusi. Kõrgendatud kaitsetahtega mesilasperede juures toimetamisest karastunud mesinikud ei lase end sellisest pisiasjast heidutada ja astuvad kõhklematult edasi. Hiiglaslikul territooriumil on mitmeid arhailise väljanägemisega hooneid, nende vahel püüavad pilku tolleaegset taluelu iseloomustavad inimeste ja loomade kujud. Samas ka midagi naljakamat, nagu näiteks neli pingil istuvat piprakauna, kes piipu tõmbavad ise samal ajal läpakast uudiseid vaadates. Veel lisab särtsakust puidust F1 mudel, mis küljel asuva kirja järgi otsustades kõrgekvaliteedilise raketikütuse asemel hoopis piima neelab.

Pika bussisistumise tõttu pole hommikukohvi järelmõjudega mahti tegeleda olnud, seega püüavad suuremad hädalised kohemaid kergendustoa asukohta leida. Meil vastu tulnud daam vehib usinalt kätega nagu püüaks ta lendu minna ja selgitab tualeti paiknemist kiires ukraina-vene segakeeles. Pikapeale saame aru, et tuleb minna kuhugi kaugele allamäge ja keerata seal aia taha. Kui mehed plangu taga asuvast peldikust end kohutada ei lase, siis naispere võtab selline asjade käik natuke nõutuks.
Kuigi vihmasadu on peaaegu lakanud pole ilm raasugi soojemaks läinud. Seda tunnistavad ka vastuvõtjad kutsudes meid kohalikku külmarohtu mekkima. Ühe topka eest nõutakse 25 grivnat ja südikamad moodustavad kiiresti lootusrikkalt sumiseva järjekorra. Hägust eliksiiri on tembitud erinevate maitsetaimedega, nii kulub tujutõstev tunnike, et kõigest sellest ettekujutus saada.

Piisava koguse söögialuse mekkimise järel on aeg asuda põhiroa kallale, mis avarasse varjualusesse valmis on pandud. Et lõunaeinest täielik elamus kätte saada astuvad püünele kolm vatijopedes vanameest esitades akordioni, flöödi ja trummipõrina saatel rea tempokaid rahvalaule. Kuigi esinejate kostüümide ajastukohasus jätab tugevalt soovida on etteaste vaieldamatult lõbus teenides iga pala järel välja tormilise aplausi. On nüüd põhjus jahedas ilmas või eelnevalt tarbitud eliksiirides, igatahes kaovad plekk-kaussidesse tõstetud kuum supp ja karaskid laualt nagu nõiaväel. Head tuju aitab tekitada ka päike, mis üha enam nina hallide pilvede vahelt välja pistab.
Pildistame üksteise võidu kaugeid udusse mähkunud mäetippe, astume bussi ning asutame end edasi sõitma. Tee on piirkonnale kohasel käänuline, ainsa sirge lõigu peale on üles seatud stoppmärk ja sealt veidi edasi loomulikult ei midagi muud, kui politseiputka, millest väljatormav vormis tegelane meid käskival ilmel seisma viipab. Veerandtunnise vestluse järel saame edasi sõita, mil moel lahendus saabus, ei ole siinkirjutajal õigust avalikustada.

Ühelt poolt palistavad teed mäed, teiselt poolt sogase veega kärestikuline jõgi kuhu sulistama minekut takistab okastraat. Informeeritumad teavad siiski kinnitada, et teispoolt jõge paistavad Rumeenia mäed, mistõttu ka riigipiiri kaitsev aed.
Sõidame läbi külast, mis on selgepiiriliselt jaotatud jõukaks ja vaesemaks. Ühes servas asuvad kõrgete aedade taga suurejoonelised ja uhked elamud, mõni lausa lossi mõõtu. Küla teises otsas on samuti ehitustegevust alustatud, aga tunduvalt tagasihoidlikuma büdžetiga omanike poolt. Enamik ehitajaid pole seintest kaugemale jõudnud, vaid mõnel üksikul on õnnestunud ka katus peale saada. Nii ongi terve kilomeetri jagu haigutavate aknaavadega kummituslikke ehitisi, millede loodetud hiilgust võib vaid hoone mõõtude põhjal aimata.
Kui juba reisile tulles oli mul natuke haiglasevõitu enesetunne, siis külmetamine piprakülas ei teinud olukorda raasugi paremaks. Nii tirin jope selga ja loobun vaatamata tungivatele palvetele isegi anekdootide lugemisest. Kõik naised on emalikult varmad abi pakkuma, kes lubab kaelasooni masseerida, kes pakub sooja salli. Liil hakkab sellise heatahtlikkuse tulva peale kade meel ja hüüab vahele, et ei-ei. No on tegelane, teistel ei luba aga ise ka soojendama ei tule!

Mesilase ausammas ja selle taga elutsev mesinik on mul juba eelmise reisi ajal nähtud, nii tukun sel ajal bussis, kui ülejäänud mäenõlvale ülesrivistatud mesipuid uudistavad.
Väikeses külakeses asuva hotelli juurde jõuame alles hilisõhtul. Asula on koguni nii pime, et esialgu ei leia me öömaja üles ja buss põrutab mitusada meetrit õigest teeotsast mööda, enne kui GPS-seade vastakaid juhiseid hakkab saatma. Tee on täpselt nii lai, et kaks hobuvankrit teineteisest riivamata mööduda saaksid, seega ei jää muud üle, kui tagumine ots ees taas läbi küla sõita, memmekesed kardinate vahelt suuril silmil piilumas.
Hotell „Trembita“ on ilus ärklikorrusega hoone ja just sinna kolmandale me Jaaniga satumegi. Nii väikest tuba pole ammu näinud. Pärast kahe kitsa voodi ja ühe nukumaja mõõtkavas lauakese sinna mahutamist on vaba põrandapinda jäänud tagasihoidlik poolteise ruutmeetri jagu, nii et isegi reisikotid on mõistlik voodite alla toppida. Seegi vähene pind, kus liikuda võimalik, ei tundu väga turvaline, sest mõne koha peal kipub põrand vedrutama justkui oleks pehastunud.

Ilma aknata dušširuum on sama suur kui tuba. Ja nagu ikka on projekteerija olnud lühemat kasvu ega osanud viimase korruse plaani joonistades sihvakamate inimestega arvestada. Kui toa kaldlae talumisega pole väga probleeme, siis tualettruumis on vetsupott sedavõrd seina äärde monteeritud, et meesterahva kehaehitusele iseloomulikult osa hädasid püsti ära ajada ei ole head sanitaarset olukorda säilitades sugugi võimalik. Hea vähemalt see, et duššinurk teise, kõrgema seina ääres on, kükakil pesta oleks ilmselgelt veel häirivam.
Olukorraga tutvumise järel kiirustame alla sööma, sest täpselt kell kümme pidi restoran oma uksed sulgema. Toit tuuakse kiiresti ja on enam-vähem soe. Saali ühes otsas vehib koristaja juba lapiga nagu püüaks märku anda, et me ei ole oodatud seal pikemalt istuma. Õhtueine järel pole kellelgi ei siseruumides ega ka õues mingit põnevat tegevust plaanis, seega mahutan end kitsasse koikusse lootes, et see hommikuks läbi põranda ei pudene ja jään und ootama.
 
 
Järgneb… 🙂
 
Tagasi ülesse