Kui ootamatult jääb silma minihinnaga UAI (ultra all inclusive) pakkumine viibida 3 pikka päeva Türgis, oleks säherduse võimaluse kasutamatajätmine inimsusevastane kuritegu. Nii pakkisime aprilli lõpus kotid ja asusime virmaliste sähvides kesköise lennujaama poole teele.
Unisevõitu varahommik tervitab meid juba Antalya lennujaamas. Göynük-i hotellidesse suundub bussitäis rahvast, näod loetakse üle ja algab sõit läbi ärkava linna.
Kirja järgi oleksime pidanud oma toa Loxia Comfort Resort’is kätte saama alles pealelõunal, hommikusööki võib aga kohe nautima minna. Erinevate toitudega täidetud vitriinide hulk on selline, et sinna vahele võib ära eksida. Osa laudu on terrassil, võtame päikesepaistel kohad sisse ning käies korduvalt taldrikuid täitmas proovime võimalikult paljudest erinevatest suupistetest osa saada.
Pealelõunani söömine oleks ilmselgelt figuurile hävitavalt mõjunud, seega otsustame vahepealset aega sisustada kohaliku kaubandusega tutvudes. Esimesest ettejuhtunud poekesest kargab välja noormees pakkudes meile soodushindadega suveniire ja muud turistikaupa. Minu pilk jääb aga peatuma suurel sildil, kuhu oli kõige muu reklaamile lisaks “Car rental” kirjutatud. Veidi hinna üle kauplemist, noormees teeb kiire telefonikõne ja poole tunni pärast lubatakse meile auto tuua.
Vaadanud ka teised teeserva jäävad poekesed üle astume veel korraks hotelli, et restoranist klaas mahla haarata. Registratuurist möödudes viipab leti taga olev näitsik: “Mister, Your room is ready!”. Nagu maa alt ilmub krapsakas noormees, haarab meie kotid ning sõidame liftiga 4 korrusele. Tuba on avar ja hubane, parim osa muidugi merevaade ja rõdu, kust seda nautida.
Olukorraga tutvunud seame sammud hotelli vastas oleva poekese poole, kus ongi ootel säravvalge ja üsna uus Fiat. Rendiauto puhul nagu ikka, mõned kriimud, mis hilisemate arusaamatuste vältimiseks hoolikalt üles pildistan.
Liiklus on tempokas. Kui märgi järgi peaks sõitma justkui 50km/h, mina hiilin vaikselt 70-ga, siis kipuvad teised masinad mööduma nagu seisvast postist! Sellega harjub muidugi ruttu, ühtlasesse liiklusvoogu sulandumiseks tuleb vaid tõsta survet parema jala all asuvale pedaalile.
Esimese peatuse teeme Kemeri linnas külastamaks rannaäärsele kaljuservale rajatud etnograafilist vabaõhumuuseumi nimega “Yörük Park”. Peamisteks atraktsioonideks on seal erinevas suuruses nukud kujutatuna tegemas tavalisi vana-aja tegemisi. Suuremad, inimese mõõtkavas, on toimekas asendis ajalooliselt sisustatud majakestes, väiksemad eraldi vitriinidel. Ei saa kiitmata jätta kujude meisterdaja suurepärast tööd – kõik näeb välja selline, nagu oleks aeg ootamatult peatunud, ühele kujule oleksin äärepealt õlale koputanud et küsida, mida ta teeb.
Hiline pealelõuna kõhu kaudu märku andmas suundume hotelli poole tagasi lootes veel lõunasöögist osa saada. Restoranis on hommikune valik asendunud rohke sooja toiduga, mida me isukalt manustama hakkame.
Kuigi reisipakett võimaldaks kasvõi hiliste õhtutundideni restoranis ja baarides erinevaid tahkemaid ja vedelamaid hõrgutisi nautida, istume turgutava eine järel hoopis autosse võttes suuna Lüükia Teele. Selle enam kui 500km pikkuse matkatee läbimiseks jääb meie käsutuses olevast ajast muidugi väheks, aga vähemalt jupike nimega Göynük Canyon on plaan üle vaadata küll.
Esimene katse sihtpunkti jõudmiseks ei õnnestu, keset teed seisab ekskavaator, mis parajasti sinna kallatud kruusahunnikut laiali ajab. Kaardirakendus kinnitab, et teine ligipääs on ka olemas, paraku tundub türklastel ekskavaatoreid hulgi olema – ka seal tegeleb üks masin tee-ehitusega. Tegelikult kanjon juba paistab ning lõunasöögi järel tulebki veidi kaloreid kulutada.
Jätame masina teeserva lootes, et kopamehel lähimate tundide jooksul nii kaugele veel asja ei ole.
Valgete kividega täidetud kanjonit ääristavad järsud taevasse ulatuvad mäed, ühele väheldasele tasandikule on sirgetesse ridadesse sätitud hulk mesipuid. Mesilased askeldavad usinalt tööd teha, omanikku tarude juures näha pole. Maas vedelevate padrunikestade järgi otsustades ei pruugi pikemaajaline mesila külastus tervisele hästi mõjuda, seega turnime mööda kivist rada edasi.
Kanjoni põhjas niriseva ojakese voolu takistamiseks on rajatud mitu kividest ja pinnasest valli, millede taha on tekkinud kristallselge veega järvekesed. Viimase paisu järel läheb kanjon nii kitsaks, et edasi saaks vaid paadiga ja otse loomulikult sellist teenust seal ka pakutakse. Paraku on kellaaeg juba selline, et paadireisid said tänaseks läbi, nii võtame suuna tagasi. Tee on vahepeal valmis saanud ja ekskavaatoridki kuhugi kadunud.
Järgmine hommik tervitab meid hotelli nurga tagant sirava päikese ja eriti värskena tunduva õhuga. Sööma minnes saab värskuse põhjus selgeks – usin saalitöötaja kuivatab õues laudu-toole, järelikult on öösel vihma sadanud.
Tänase pikema rännupäeva eel varustame end mitme veepudeliga ja keerame auto nina poolsaare tipu poole. Tee ronib aina kõrgemale mägedesse ning läheb üha kitsamaks. Tunnike pildistamispeatustega sõitu ja taamal orus hakkavad paistma kasvuhooned. Ja mitte niisama mõned, vaid hektarite kaupa! Tundub, et linn nimega Kumluca on tõeline tomatipealinn.
Jätame auto tagasihoidliku põllumajandustehnikat müüva poe parklasse seades sammud lõputuna näivate kilemajade poole.
Sisse piilumine meid eriti targemaks ei tee, mis iganes taimed need seal on, tomatitega sarnasus puudub. Lõunatundi pidavad töötajad piirdlevad meid üllatunud ilmel, tõenäoliselt satub turiste siiakanti üsna harva. Pärimise järel saan isegi kasvuhoones vohavate taimede nime teada, paraku jääb see nimetus väljapoole minu inglise keele teadmisi, noogutades teen hästi targa näo pähe justkui oleks ma millestki aru saanud.
Teisel pool teed oleva istandiku tunneme ilma küsimatagi ära – vihje annab viimasest korjet puu otsa jäänud üksik apelsin. Muidugi tuli see viga parandada, ja siis veel mõned vead, nii et suurele teele tagsi jõudes on meil lausa viis hiigelsuurt üliküpset apelsini. Viime saagi autosse ja proovime ühe kohe ära ka. Oi-oi, nii head apelsini pole ma elu sees söönud ja see ülivõrdes hinnang pole teps mitte seepärast, et tasuta saime.
Taamal paistab sügavsinise taeva poole sirutuvate minarettidega pühakoda. Seame sammud sinnapoole, apelsiniraksus käimise patt oleks ju vaja kuidagi lunastada. Paraku on palvemaja suletud ja võib-olla ka hea, sest mine tea mitmeks päevaks Issanda päike meiesuguste jumalavallatute tõttu looja oleks läinud.
Tänane peamine eesmärk, Gelidonya tuletorn, on veel võtmata, seega jätkame teekonda. Asfalt läheb üle kruusaks, pikalt seda pole ja jääb vaid punaka mullaga kaetud tee. Kui lõpuks suhteliselt sile muldkate jämedate ja teravate kividega asendub, otsustame rehvide säilimise huvides masina hüljata ning jala edasi minna.
Mõned kilomeetrid hiljem seisame valiku ees, kas usaldada viitasid või Google kaarti. Valime viimase, sest viitadele maalitud numbrid näitavad kahekohaliste kilomeetrite pikkust teekonda. Esialgne ilus matkarada muutub tasahilju kitsamaks kuni lõpuks kaob hoopis. Tagasi ka enam minna ei taha, pealegi kinnitab kaart, et tuletorn on vaevu 150 meetri kaugusel. Ka siin on keegi jahipüssiga paugutanud, vist enesekaitseks, maas vedelevad padrunikestad ja mingi ürgkiskja poolik kolju. Ei saa öelda, et oleks väga julgustav vaatepilt…
Pool tundi kivisesse mäkke rühkimist läbi okkalise võseriku ja üle murdunud puutüvede ning jõuame rajale, mida tundub üsna usinalt kasutatud olevat. Veel natuke serpentiinitaolist järsku tõusu ja olemegi torni jalamil. Gelidonya tuletorn on ranniku kõrgeim asudes 227 meetri peal, nime on saanud Caledoniast, mis tähendab lüükia keeles pääsukest.
Vaade on ilus, puhkame, joome ära peaaegu kogu kaasavõetud vee ning asume tagasiteele. Igaks juhuks seekord mööda tähistatud rada!
Auto juurde tagasi jõudes avaneb lõbus vaatepilt – ühe valge Fiati asemel on neid seal lausa 4, lisaks üks Honda. Paistab et nii mõnelgi on masinast kahju hakanud.
Tagasi Kemerisse sõidame otseteed üle mägede põigates korraks läbi ka 2,5 aastatuhande vanusest, nüüdseks paraku juba lagunenud Phaselis Ancient City’st. Aega varemete vahel kondamiseks ülearu palju ei ole, jõudsime ju napp tund aega enne sulgemist. Hämariku saabudes hakkavad valvurid hõikuma ruuporisse türgikeelseid hoiatusi. Aru me neist muidugi ei saa, aga ilmselt soovitatakse kõigil lahkuda enne kui väravad suletakse ja lahkumisega hilinenuil tuleb koidikuni iidsete müüride vahel kummitustega rinda pista.
Viimase päeva programm näeb ette veel ühe kindluse, mägedes asuva Gedelme Castle külastamist. Kui meie sõidame serpentiine mööda pigem tagasihoidlikus tempos, siis kohalikud kimavad nii üles kui alla üsnagi surmapõlgliku kiirusega.
Vaated on muidugi võimsad, püstloodis valgetesse kaljudesse lõikuvad sügavad kanjonid, mäenõlvadel kulgevad hiiglaslikel teraskonstruktsioonidel elektriliinid.
Kindluse varemed on üsna unarusse jäänud ning võssa kasvanud. Koguni sedavõrd, et ligipääsu leidmine pole just lihtsamate killast ülesanne. Kui padrikust välja murrame, kohtame veel seljakotituriste, kes meie käest varemete vahele parimat teed küsivad. Kuigi kindlus olla ehitatud 9 sajandil, siis selle jalamil kasvab 4,5 meetri jämedune puu nimega plaatan, mille vanuseks hinnatakse vähemalt 2 aastatuhandet. Oi milliseid aegu see rauk kõik näinud on!
Tagasiteel teeme pidurite jahutamiseks mõned pildistamispeatused ja ostame külapoest jäätist, kuigi mägede jahedapoolne ja kerge pilvisusega ilm selle maiuse tarbimiseks kõige sobivaim ei tundu. All jõe ääres trehvame üht sakslasest jalgratturit, kel plaan terve Lüükia tee läbida. Tema räägib inglise keeles saksa sugemetega, meie pikime oma kõnesse eesti sõnu. Veidi aktiivset žestikuleerimist juurde ja kokkuvõttes mõistame teineteist suurepäraselt.
Vastiku järjepidavusega tiksub aeg edasi ja läheneb aeg otsad siin riigis kokku tõmmata. Sõidame tagasi hotelli, sööme ja korjame autost ära kõik tühjaksjoodud veepudelid. Masina tagastamine käib kähku, võtmed vastu võtnud noormees ei viitsi autot isegi üle vaadata, kutsun ta spetsiaalselt ligi, et hiljem mingeid pretensioone ei oleks.
Lennujaama viiv buss jääb veidi hiljaks. Ajakao tagasitegemiseks kihutab nagu kurjast vaimust vaevatud, alles Antalya tipptunni ummikud võtavad tempo veidi maha.
Lennule registreerimisel pakutakse lahkelt tasuta kohavahetust rohkema jalaruumiga istme vastu. Võtame rõõmuga pakkumise vastu ning sätime end värava lähedale pardaleminekut ootama. Värav avatakse, mõned inimesed lähevad, jääme rahulikult paigale, sest kitsas lennukis on ilmselgelt ebamugavam kui avaras ootesaalis. Värav jääb tühjaks, lennufirma töötaja uurib üllatunud ilmel oma pabereid, misjärel hõikab kõlava häälega meie nimesid.
Kartes maha jääda sibame kiiresti kohale, saame pardakaardid ja meid juhatatakse kitsast treppi mööda alla, kus ootab väheldane mikorbuss. Avaldan murelikul toonil kahtlust selle aparaadi lennuomaduste kohta.
Tõesti ei avane bussi külgedelt tiivad, nagu mõnes Bondi filmis, meid sõidutatakse ooterajal seisva lennuki juurde ning sammume trepist üles pardale. Lennuk tundub kuidagi tühjavõitu, ainult 8 inimest. Küsin mööduvalt stjuardessilt, kas esimesse klassi ei võiks ümber istuda. Naerab ja vastab eitavalt.
Vist esimene kord, kus lennuks rahumeeli magada saan.
Aitäh Reisidiilid igati mõnusa paketi ja Turkish Airlines privaatlennu eest!
