Viimati lisatud

Vältimaks korduvkülastajate ekslemist kodulehel jõuavad kõik uuendused esialgu siia.
 

 
Pean endale vist terve ämbritäie tuhka pähe raputama, sest kuigi Ukraina külastamine toimus mesinikel juba rohkem kui 2 aastat tagasi, siis reisikiri sai alles nüüd lõplikult valmis…
Aga parem hilja, kui mitte kunagi!
 
Ukraina vol2 – tõelised seiklused.
 
Kuues päev, 25 september, teisipäev.

Tõusen kell seitse, et peale hommikusi toimetusi kaheksaks sööma jõuda. All koridori diivanil istub Marianne ja küsib, et mis ma siin nii vara teen, süüa saab alles pool üheksa. Oskamata selle peale midagi põhjapanevat kosta teen näo, et nii peabki olema ja lähen õue, et mõned pildid klõpsida. Ilm on vahelduvalt pilves, kuus soojakraadi pole just ülearu palju, samas korvab rõskevõitu jaheduse kaunis vaade sügisvärvides mägedele, mida päikesekiirtes tekkiv vikerkaar omakorda kirevamaks muudab.
Küllaltki kesine hommikusöök koosneb tükikesest omletist, küsitava konsistentsiga pudrust ja tilgast kohvist sõrmkübara mõõtu tassi põhjas. Olles sellega lõpetanud pakime asjad ja koguneme õue vaatamaks, kuidas juhid bussi kitsast hoovist välja manööverdavad. Kusagilt on toodud redel, üks juhtidest teeb selle tipus akrobaatilisi liigutusi püüdes antenni alla suruda, et see väljasõidu käigus väravate kohal asuva põikpuu taha kinni ei jääks.
Kui buss peale üheksat hoovist ühes tükis ja tervelt kätte saadud, asume teele Vutškovo poole, kuhu 2006 aastal panid kohalikud aktivistid püsti mesilaste ausamba. Otse loomulikult on monument tubli ja teeneka mesiniku aia taga, niisiis loodame ka tema endaga kohtuda.
Meil veab, sest kuigi saabume ette teatamata on peremees kodus ja pühendab meiega suhtlemisele tubli tunnikese. Millest seal räägiti siinkirjutajal selget ülevaadet pole. Probleem nimelt selles, et juba mitu päeva pole enesetunne just parimate killast olnud, lisaks olen seda mesilat juba eelmise Ukraina sõidu ajal näinud, nii ei hakka ma jahedas õues külmetamisega riskima ja jään bussi tunnikeseks tukkuma.
Sõidame edasi, termomeetrinäit on roninud roninud kahekohalisele numbrile. Kuna vene keelest arusaamisega on mitmel reisilisel raskusi, siis aitäh Jaagule ja Ehale, kes teineteist oskuslikult täiendades mesiniku jutu refereerivad. Lühidalt rääkis siis Vasil Pliska, et tema peamine tegevusala on Karpaatia mesilasemade kasvatamine, koguseliselt umbes 3 – 5 tuhat aastas. Ajad on raskemaks läinud, kui enne sõda võis paarunud emast saada isegi 30 dollarit, siis nüüd naljalt enam üle 15 ei anta, Venemaa suunal kraanid ju kinni. Meetootmisega olevat lood nadid, viimased kolm aastat pole peaaegu midagi vurri pista olnud, muidu on ikka paar-kolmkümmend kilo taru kohta õnnestunud saada. Peale mee ja mesilasemade müüb ta ka pakettperesid, aga jällegi konflikt Venega, mis selleltki tuluallikalt suure osa maha on rappinud. Kuidagi väga pessimistlikult kõlab, üks äri ei lähe ja teine ei lähe ja kolmas…
Vastuvõtt Khustis on võimas, meid tervitavad Ukraina Mesinike Liidu president Vladimir Nikolajevitš Stretovitš , kes on kahtlaselt Juri Andropovi nägu, kohaliku mesindusorganisatsiooni juht, kelle nimi mul meelde ei jäänud ja üks piirkonna üks tuntumaid mesinikke, Viktor Papp. Meid juhatatakse avarasse saali, kus Liidu president tervitab meid sissejuhatava kõnega rääkides laiemalt Ukraina mesindusest. Järgneb mõnus lõunasöök misjärel annab keegi meesterahvas, kelle nimi mul samuti märkamata jäi, ülevaate piirkonna ajaloost. Täis kõht ja soe ruum hakkavad pikapeale üsna ühemõttelist mõju avaldama ning ikka ja jälle taban end suletud silmil kõigele nõustuvalt kaasa noogutamast. Olukorra päästab Viktor Papp, sest tema ettekande ajaks keeldub arvuti koostööst ja slaide tuleb klahvivajutusega vahetada. Nõustun meeledi aitama, sest nüüd tuleb hoolikalt kõnelejat jälgida ja iga „dalše“ juures nuppu klõpsata, nii on tukkumajäämise võimalused üsnagi välistatud.
Ringutame kergendunult, kui teaduslikud loengud lõpuks läbi saavad. Õues on ilm ilusamaks läinud ja päevale punkti panekuks põikame läbi ka Viktori kodumesilast, kus ta tutvustab oma toodangut ja räägib mõne sõnaga müügitööst laiemalt. Lõpetuseks teeme mõned ühispildid misjärel võtab buss suuna Mukatševe poole. Kui küladevahelisel teel pole veel väga viga, siis asulasisesed lõigud koosnevad küngastest ja lohkudest, millede vahele on veidi asfalti sattunud. Marianne kasseerib igaühelt 250 rubla lõunasöögi eest üritades seejärel rahatähtedes mingitki süsteemi luua, mis rappuva bussi tõttu eriti edukalt ei õnnestuda ei taha.
Päike hakkab juba horisondile lähenema, teel Ly’le kiirkursuse ja algab üksteise võidu horisondil vonklevate punakate pilvevöötide pildistamine. Kuna juht ei soostu bussi sobivas kohas peatama püüame head fotot seeriarežiimis sõidu pealt tabada, kaadrisse jäävad post-puu-post-rekka… Digifotograafia on hea, ei taha mõeldagi mitu meetrit filmirulli oleks kulunud paari enam-vähem mõistliku pildi saamiseks…
End unele sättivasse Termal Spa Hotelli jõuame sügava pimeduse katte all. Registratuuris võtavad meid vastu pikajuukselised näitsikud ning konfiskeerivad passid, et neist koopiad teha. Ei tea kas mõtlevad dublikaate vorpima hakata või…? Kogu tšek-in protseduur võtab aega tugeva pooltunni misjärel saabub käbe mammike, kes vehkides kätega nagu tuuleveski üritab selgitada, kes kuhu minema peaks. Pärast kolmandat sama juttu kordamist rehmab tädi käega ja võtab meie grupi sappa, et hiiglaslikul territooriumil kõik isiklikult õigetesse majakestesse juhatada. Arvestades ala suurust on see ilmselgelt parim lahendus, vastasel juhul poleks mitte teada, kes millises majakeses ja kelle kaisus hommikul ärkaks. Turvalisusele pööratakse siin asutuses kõrgendatud tähelepanu, iga mõnesaja meetri järel on valvuriputka koos paari laigulises vormis sportliku meesterahvaga. Karmi välimuse järgi otsustades võivad meestel ka laskevalmis automaadid putkades ootamas olla.
Elamine on avar ja mugav, dušširuum koguni nii suur, et seal võiks kergemat laadi diskoõhtuid korraldada. Selleks, et külastajad midagi sisse vehkida ei julgeks, on seinal meetri pikkune nimekiri toas olevatest asjadest ja esemetest. Üles on loetletud kõik alates mööblist lõpetades seebitükkidega. Tõsi küll, viimaste kaal on märkimata, seega järeldame, et seep võib sihtotstarbelise kasutuse käigus veidi õhemaks muutuda. Õues korda pidavatele karmiilmelistele turvameestele mõeldes kasutame igaks juhuks siiski enda kaasavõetud hügieenitarbeid.
Õhtusöögi saamise võimalused jäid meil Jaaniga veidi arusaamatuteks, niisiis manustame kiiresti mõned kohvrist leitud produktid, misjärel jätan toanaabri kaeblikult kääksuva voodi mõnusid nautima ja haaran fotoka, et õue minna. Kuna kesköine jahedus ei ole mitte päris minu teema täiendan seljariideid kapist leitud hommikumantliga. Ikkagi spahotell ja kusagil pole kirjas, et see riideese vaid päeva esimesel poolel selga panna sünnib. Turvamees valveputka ees jälgib mind mikskipärast kõrgendatud tähelepanuga…
 
Seitsmes päev, 26 september, kolmapäev.

Rõõmus hommik, päike sirab kõrgel taevas, täielik tuulevaikus, järvekese peegelsiledalt pinnalt vaatavad vastu kirjuks tõmbuvate puude siluetid. Igahommikuse jalutuskäigu järel kohvitermose ja fotoaparaadi saatel suundun peamajja, seal peaks antama midagi hamba alla. Uksel oleva sildi järgi otsustades saab teine vahetus süüa alates kella üheksast, ometi on läbipääs kindlalt lukustatud ja valgete linadega kaetud laudade vahel askeldavad koristajatädid. Kiiret pole, teen ringi ümber maja avastades tagahoovis õitsva õunapuuaia. Mnjah, ilm on hukas, mõtlen pildistades oksakest, mille küljes korraga nii õied kui ka üksik valminud ubin. Kusjuures kontrollisin – õied on päris, mitte turistidele imetlemiseks liimiga kinnitatud. Õun muide on jube hapu…
Peale meie grupi on hommikueine ootele veel hulk rahvast kogunenud, kümmekond minutit peale üheksat avab käreda ilmega tädi uksed ning toidutalongidega lehvitav näljane mass valgub kiiresti sisse.
Üldiselt pole ma väga pretensioonikas, aga tükk aega pole midagi nii viletsat süüa saanud. Taldrikul võdisevad kaks pooltoorest muna, ilmne energia kokkuhoid, nende täielikuks praadimiseks oleks jupp jagu rohkem aega vaja olnud. Ma tõesti ei söö pooltoorest toitu, seega vahetan munad hapukoorega ülevalatud kohupiimavormi vastu. Mitte et mul oleks kustumatu kirg hapukoore vastu – tegelikult ei söö ma ka seda, aga kohupiima söön ja visuaalselt hinnates peaks õnnestuma need toiduained üksteisest eraldada. Õnnestub, paraku maitseb kohupiim vaid veidi paremini kui saepuru, rosinaid ja vanilli ei ole keegi taibanud sinna lisada. Samas vaadates heas toitumuses sööklatädisid tekivad teatud kahtlused osade toiduainete teekonna seaduslikkuse üle. Kohvi siin asutuses ei tunnistata, tagasihoidlikku mõõtu tassides vahutab kakao, mis maitse järgi otsustades on valmistatud mitte rohkem kui 0,5%-lise rasvasisaldusega piimast.
Kasina hommikusöögi järel üritavad juhid veidi bussi pesta. Vaevalt saavad nad ämbri ja harja välja võetud, kui nagu maa alt ilmub laiguline mehike, kes selle tegevuse vastuvaidlemist mittetunnistaval toonil keelab. Mis seal siis ikka, pole meie sõiduk nii must midagi, kobime sisse ja vurame avaneva tõkkepuu alt välja justkui põgeneks militaartsoonist. Ristmikult peateele pööramise manöövrit jälgivad kullipilgul kolm kollastes eraldusmärkidega vestides politseinikku. Manööver õnnestub perfektselt, seega võetakse rajalt maha hoopis meie taga sõitnud kütuseveok.
Tunnike aknast paistva päikese ja tee ääres laiuvate tubakapõldude nautimist, ning oleme jõudnud Mukatševesse. Muidugi mõista on tähtsaim külastusobjekt Jaroslav Targa nimelisel tänaval asuv mesinduspood. Laon kotti mitme aasta tagavara lestatõrjeravimeid ja kuigi teoreetiliselt peaks maksta saama ka pangakaardiga, siis praktilise poole pealt oleksin võinud sinna masinasse kasvõi Selveri kliendikaarti toppida, ei mingit rahade liikumist. Õnneks on samal ajal poes ka liikuv rahakott nimega Marianne, kes on meeleldi nõus paartuhat grivnat laenama, tagasimakse palub siiski eurodes teha.
Kiiremad jõuavad teha veel väikese jalutuskäigu kesklinna kivistel tänavatel, kui juba on aeg bussi istuda, sest ees ootab kohtumine mesinikuga. Suur osa tema töökast kollektiivist asub teiste majade vahel kõrge planguga piiratud sisehoovis. Kõik 240 peret sinna mõistagi ei mahtund, aga oma 30 mesipuud seisavad sirgetes ridades küll, lisaks nii mõnedki omapärase kujuga disaintarud. Peamiselt tegeleb mesinik emadekasvatuse ja pakettperede tootmisega, mesi on pigem kõrvalprodukt.
Tark jutt kuulatud, on plaanis teha söögipaus. Ammu oleks aeg! Valgume linna peale laiali ja kuigi bussi juurde naasmiseks antakse minutipealt aeg ette, siis viimased laekuvad tugeva veerandtunni jagu hiljem. Nimelt olevat uhkes söögikohas nimega „Big Ben“ kogu aeg ära kulunud, õlle laudatoomist tuli oodata 20 minutit, supi sai kätte alles pooletunnise ootamise järel. Praadi enam tellima ei hakatudki, tõenäoliselt oleks personal siis alles püsse puhastama hakanud. Üksmeelselt ristime söögikoha uueks nimeks „Big Time“ ja juba läheb lahti sõit Oksana juurde.
Oksana on nimelt järjekordne mesinik. Naiseliku osavusega on tema suutnud kitsukesse õue ära mahutada veel rohkem tarusid, neljas paarimeetrise vahega reas on neid koguni 132! Vaat see on tõeline linnamesinduse meisterklass! Säärase asustustihduse juures saame iseenesestki mõista põhjaliku koolituse teemal: kuidas sööta mesilasperesid. Kui eelmine mesinik sai veel mõned kilod mett, siis siinne tegevus on orienteeritud vaid emadekasvatusele. Paarunud karpaatia emamesilasi läheb siit plangu tagant igal aastal müügiks vähemalt 2,5 tuhat tükki hinnaga 8 – 10 dollarit. Ei saa salata, emadekasvatus tuleb naisel hästi välja, vaatamata ringilendavate mesilaste suurele hulgale ei õnnestu kellelgi nõelravi saada.
Terve nahaga mesilasteparvede vahelt pääsenutena planeerime veel ühe peatuse kaubanduskeskuses, et siis edasi meemaja uudistama minna. Liikluspilt on kirju, vaheldumisi vuravad nii arhailised Zigulid kui hobuveokid, sekka ka viimase viie aasta maailma autotehaste toodangut. Hädise sireeni piuksumise ja kohutava kolina saatel kihutab mööda nõukogude maasturilaadne mikrobuss nimega UAZ. Küljele maalitud punase risti järgi otsustades on tegu kiirabimasinaga. Mnjah… meditsiiniteenuste kvaliteeti selle sõiduki järgi üle hinnata on enam kui raske.
Kell neli peaksime hakkama edasi sõitma, aga rahvaloenduse andmetel selguvad olulised puudujäägid – Ülle ja Liia on kadunud. Telefonikõne järel selgub, et muidu on kõik korras välja arvatud see, et neil pole õrna aimugi kuskohas nad on ja kuidas bussi juurde saada. Kulub tubli paarkümmend minutit, et eksinud maailmarändurid õigele teele juhatada.
Meemajas on lauakesed juba degustatsiooniks kaetud ja Ljudmilla ootab meid naerulsui ilmselgelt lootes ka head läbimüüki. Nii mõnedki on siin majas juba teist korda ja tunnevad end justkui kodus. Siiski on ka neile uudiseid, vahepeal on ekspositsioon täienenud klaasseintega mesitaru näol, kus vaatamata sügisele toimub vilgas tegevus. Kuulame loengut, maitseme viisakalt pakutavat mett ning tühjendame kibekähku kandikul teises reas olevad joogitopsid. Suuremaks äriks seekord ei lähe, vaatamata heale reklaamile suudab perenaine vaid mõned väikesed meepurgid maha müüa. Iga näo pealt kasseeritakse 80 grivnat sissepääsu ja degustatsiooni eest. Abiks ikka!
Sõites mööda sirget teed otse veripunaselt loojuva päikese suunas jõuame poole kaheksaks Termal Spa sõjaväelisse keskusesse tagasi. Vaadates reisikohvris olevaid toidutagavarasid otsustame Jaaniga, et neid oleks tobe koju tagasi viia, niisiis katame õhusöögilaua oma tuppa. Jaan paneb suurejoonelisel ilmel lauale linnast hangitud delikatessvorsti lubades minulgi sealt jupikese kaksata, kui õige hinna ära arvan. Paarikordse alapakkumise järel jõuan õige, ehk siis 15-eurose kilohinnani, mis on siinset elatustaset arvestades tagasihoidlik nädalapalk. Vorst ise on vintske nagu saapatald ja viilutamisel oleks kirvest kõvasti abi. Pole ka ime – sellise hinna puhul on see jupp ilmselgelt kuude kaupa letil vedelenud. Jaan püüab kesise mängu juures head nägu teha kiites võrratuid maitseomadusi, mis siinkirjutajale millegipärast märkamata jäävad. Olgu kuidas on, lõpuks on ka tema sunnitud tõdema, et õhtuse menüü rikastamine ei tulnud seekord just kõige paremini välja.
Peale hambaidmurdvate ja ka natuke pehmemate produktide manustamist helistan Ly-le, tehes talle ettepaneku kuud ja luiki pildistama minna. Päevased tagasihoidlikud soojakraadid on asendunud hilisõhtuste ja veel tagasihoidlikumatega, nii haaran taas kapist tuttava hommikumantli. Ly on sellist riietusstiili nähes veidi hämmeldunud aga ma ei lase end sellisest pisiasjast segada. Oma teekonnal satume ka restoranimajja, kus leiame eest väikese osa meie grupist õlleklaaside taga aega veetmas. Söögiga olevat nigelad lood olnud, ka nemad said mingid köögist kokkukogutud riismed, mida laual olevate üsnagi puhaste taldrikute järgi otsustades just ülearu palju ei olnud.
Jätkame õues oma jalutuskäiku saatjaks laiguliste mehikeste valvsad pilgud. Tahan juba minna ühe käest küsima, et mida ta ometi jõllitab, kas pole enne hommikumantlis meesterahvast näinud või mis, aga Ly ei luba. Olgu pealegi, naiselik enesealalhoiuinstinkt jääb seekord võitjaks. Pildid tehtud saadan daami viisakalt oma majani ja suundun „koju“ magama.
Tänane läbisõit on vaid 88km
 
Kaheksas päev, 27 september, neljapäev.

Bioloogiline kell töötab suurepäraselt – ilma igasuguste elektrooniliste abivahenditeta ärkan mõni minut enne seitset. Jaanil pole samuti und, vaatamata sellele, et hiilin vaikselt nagu kummitus vähkreb ta voodis, seejärel ajab end istukile ja nuriseb valjuhäälselt madala toatemperatuuri üle. Ma ei pannud nagu tähelegi, kuigi olen üsnagi külmavares. Probleemi olemus selgub siis, kui hakkame voodeid viisakamasse seisukorda panema. Mina tõmban sirgu paksu, Jaan aga imeõhukese teki. Asja lähemalt uurides ilmneb, et tegelikult on ka Jaanil paks tekk olemas, aga pidades seda kattemadratsiks on ta kaks ööd piirdunud vaid päevateki all magamisega.
Treenime lõualihaseid eilsest järgijäänud vinske vorsti kallal, pakime asjad ja suundume uurima, mis üllatused tänahommikusel menüül meile varuks on. Ei midagi erilist – kolm poolikut sardelli läägelt mageda ülekeenud riisiga, magustoiduks kohupiim moosiga. Nagu eilegi, kohvi selles asutuses ei tunnistata või on see vaid andministratsiooni privileeg. Ülle on ettenägelikult võtnud kaasa peotäie 3in1 lahustuva kohvi pakikesi ja jagab neid suurimatele hädalistele.
Pool üheksa oleme juba teel Užgorodi suunas, taevas on pilves ja väljas valitseb sügisene 10-kraadine jahedus. Vastu sõidab itta suunduv militaarmasinate kolonn. Mõned on rikke tõttu tee äärde seisma jäänud ning sõdurid jalutavad plärud hambus murelike nägudega nende ümber. Veel kilomeeter edasi on üks soomuk teisele tagant otsa põrutanud ning sõitvate autode vahel eluga riskides üritab sensatsiooni jahtiv paparatšo toimunust head kaadrit püüda.
Užgorodis on plaan minna mäenõlval asuvat lossi vaatama. Paraku veab siinkohal GPS meid ninapidi ja parklasse viima pidav lai tee muutub lõpuks bussile läbimatult kitsaks, lisaks sebib jalus lakkamatu sõiduautode voog. Juhid hindavad olukorda, võttes vastu ainuvõimaliku otsuse – tagurdada nii umbes 300 meetrit. Kesklinna tihedas liikluses tekitab see manööver totaalse kaose, mida kohalik liikluspolitsei veel tunde peale meie lahkumist harutama peab.
Kes vaatab kindlust, kes jalutab linna peal ja turul, igatahes keskpäevaks oleme kõik bussis suundudes edasi juba kodu poole. Tee ääres laiuvad põllud vahelduvad metsaribadega, pea igas veidigi kurvilisemas kohas on näha riste mälestuseks neile, kes liigeldes füüsikaseadustega arvestada pole suutnud. Küladesse sissesõidul on tee ääres kaitsepühakute kujud, tänavad ise palistatud lehmakookidega. Palju on omaloomingulisi turge, maantee serva paigutatud riiulitele on ostjatele välja pandud hoidiseid, seeni, kõrvitsaid ja muid aiasaadusi. Nende kõrval ripuvad tihedas reas saunavihad.
Kella kahe paiku teeme teeäärses söögikohas tunnise peatuse. Sealsamas kõrval asuvad ka kaks suveniiride ja muu trääniga täidetud putkat. Mõningate eranditega on kaup äravahetamiseni sarnane, ainult et söögimajale lähemas on hinnad tunduvalt kõrgemad.
Enne Poola piiri kohtume veel ühe sõjaväekolonniga, siingi on üks väheldasemat mõõtu maastur avarii suutnud teha. Seekord vist tõsisemalt, kohal on hulk politseinikke ja kaks meditsiiniteenistuse masinat.
Peale kella kuut jõuame piirile. Meiega asub tegelema üks naisterahvas, kes asjaajamise kiiruse järgi otsustades vist esimest päeva tööl on. Küll ei leia ta bussi numbreid, küll on teadmata kohas mingid dokumendid ja üleüldse olevat meie sõiduvahendiga mingi jama. Arusaamatu sekeldamine võtab aega neli tundi, siis toob tädi dokumendid tagasi, vabandab, et tema viga lubades meid edasi Poola tolliametnike hambusse. Kui siin ka nüüd tundide kaupa aega läheb…
Õnneks osutuvad kartused asjatuks, meid kupatatakse bussist välja ja võtame oma pagasi, et see röntgenimasinast läbi lasta. Põen natuke oma kohvrisse peidetud rikkaliku mesindusravimite valiku pärast, aga keegi ei küsi midagi ning pool tunnikest hiljem veereme juba rõõmsalt Euroliidu teedel.
Täpselt keskööl jõuame kesklinna esinduslikku Best Western Plus-nimelisse hotelli, näksime mõne suutäie kotipõhjast leitud toidutagavarasid ja kobime magama.
Tänane läbisõit 534 km.
 
Üheksas päev, 28 september, reede.

Toa aknad on tänava poole ja kuigi need said õhtul hoolikalt kinni pandud, ei lase väljast kostuv lakkamatu automüra rohkem kui kella seitsmeni magada. Päike, 12 sooja ning olematu tuul loovad eeldused heaks päevaks. Kuigi kahju, et suur osa sellest bussis tuleb veeta.
Süüa juba antakse, nii käime kähku pesemas ja suundume väiksesse söögituppa. Buffee on rikkalik, viimase kahe hommikuga ei anna mitte võrreldagi. Kummaline, et sellise uhke hotelli kohta on söögisaal nõnda väike, kes laudade taha ei mahu, söövad baarileti ääres.
Väljasõiduni on tublisti aega, täidan kohvitermose, viskan fotoka õlale ja kiirustan linna peale ilusat ilma nautima. Georgi lintidele on siin väga omapärane kasutusviis – nendega kinnitatakse toestusvaiade külge värskelt istutatud puid. Pandimaju on rohkesti, pea igal tänaval, ühel isegi kaks asudes teine teiselpool trellitatud akendega erootikapoodi. Kas omanikud kardavad sisse või väljamurdmist pole kelleltki küsida, tervet ust katva puna-valge plakati järgi otsustades pääseb kaubavalikut imetlema alles kella üheksast. Nii kaua mul aega oodata pole, sestap jääb kohalike seksikate fantaasiatega tutvumine ära, sean sammud hotelli poole, et kodu ärasõiduks asjad kokku pakkida.
Kui kohvriga bussi juurde jõuan seisab seal grupp reisilisi elavalt arutledes, justkui ei lubataks neid mingil põhjusel siseneda. Muidu võiks ju isegi bussi minna, aga vaat sõita ei tohi – öö varjus on keegi liiklusgeenius parema esinurga ära mõlkinud, uksepost on lömmis ja aknanurgas praod. Poole tunni pärast saabuvad politseinikud, kalkuleerivad olukorda… ja hindavad masina sõidukõlbmatuks! Ei pea just kõrgema mehhaanikaalase haridusega olema mõistmaks, et kümnekonna sentimeetrine pragu aknas ja veidi muljutud plekk sellise suure masina sõiduomadusi raasugi ei mõjuta. Seadusesilmad on aga vankumatud – tuleb viia remonti ja kõik! Alles seejärel, kui saatkonnast abi saab palutud, nõustuvad politseinikud, et vist tõesti see buss teepeal laiali ei varise ja meil lubatakse ettevaatlikult koduteed jätkata. Parkimistasu 100 zlotti tuleb sellegipoolest maksta ja Marianne läheb lähedalasuva turismibüroo kontorisse teemaga tegelema. Loogika ütleb, et sellisel kohal töötav inimene võiks ju vähemalt mõnda võõrkeelt osata, aga seekord veab loogika alt. Kuna tõlki pole kusagilt võtta, kulub paari lihtsa protseduuri teostamiseks ligi pooltund. Lisaks tuleb eelnevalt kokkulepitud 100 zloti asemel 180 maksta – parkimine olevat tugevalt üle aja läinud. Kviitungit täites uurib töötaja igaks juhuks veel üle, et kas Eesti on ikka Euroopa Liit…
Veidi enne keskpäeva oleme katastroofipiirkonnast põgenenud ja sunnitud kahetsusega nentima, et Lublinisse plaanivälise ajakulu tõttu me mitte ei jõua. Mesiniku juurde aga küll ning peagi keeramegi suure kaasaegse hoone juurde. Päikeselise ja 19 soojakraadiga ilmale vaatamata kiirustame sisse, ikkagi mesindustarvikute pood ja äkki õnnestub midagi odavat ja head osta. Ruumid on tõesti uhked, allkorrusel kaubandus, teisel suurte seinamaalingutega seminariruumid, kontor ja spetsiaalse sisustusega töötoad tootefotode tegemiseks. Mesinik ütleb oma staaži päris pika olevat, mõned aastad tagasi oli perede arv juba 300 ületamas, aga siis tekkis poe plaan ja kuna kõike ei jõua, on meetootmist kahe kolmandiku jagu koomale tõmmatud.
Ümber uhke mesindusmaja laiutab silmapiirini ulatuv kikkis tõlvikutega maisipõld. Ly pätsab varre küljest ühe, et seemnete valmidusastet hinnata. Kus tegijaid seal nägijaid, poeomanik on samuti välja päikest nautima tulnud. Otse loomulikult jääb Ly oma saagiga talle vahele ning on sunnitud kõrvuni punastades vabandama. „Pole viga, see on minu venna põld“ lohutab mees paljutähenduslikult.
Kaks ja pool tundi hiljem on kõik huvilised saanud ostuhuvi enam-vähem rahuldatud ja kuigi juttu oleks kauemakski jätkunud seab hommikune ajakadu piirid ette. Nii annab Marianne karmi korralduse bussi minna, et jätkata teed Amber Bay poole, kus peaks asuma meie reisi viimane ööbimiskoht. Et sõidul aeg kiiremini läheks, võtame taas teemaks erinevad mesindusprobleemid.
Pool 11 hilisõhtul jõuame kivikatusega kompleksi juurde, mis ilmselt on olnud nõukaaegne puhkekeskus ja nüüd hotelliks kohandatud. Toimub väike segadus tubadega misjärel saan teada, et kahekohalistega on veidi kitsas käes ja pean ööbima koos Urmase ja Toomasega kolmeses. Mitte et see mind häiriks, mõlemad on toredad reisisellid. Koridori põrand on laotud kivist nagu oleks tegu terrassiga, tubli meetrilaiuse ukse taga avaneb lihtne tuba koos kolme kiiskavalt valge voodiga. Hilise kellaaja tõttu ei soovi keegi enam välja kolama minna, lisaks pole majutusasutuse veidi eraldatuma koha tõttu ka eriti kuhugi suunduda, seega soovime vastastikku head und.
Tänane läbisõit 573km
 
Kümnespäev, 29 september, laupäev.

Õhtuks saab koju!
Päike särab pilvitus taevas, Urmas vaatab aknast välja ning kommenteerib – karastav! Ja mis seal salata, lähedalasuva järve vaateid pildistama minnes tuleb jopehõlmu koomale tirides selle hinnanguga nõustuda.
Söögisaali leidmine on tõsine väljakutse. Peale mõningaid eksirännakuid püüame registratuuris istuva kuti käest täpsemaid juhtnööre saada. Esimesel korrusel, kohmab telefonisse süvenenud noormees vastuseks sukeldudes tagasi interneti avarustesse ilmel, et vaid mõne suurriigi eriteenistuse karmide võtetega võib temalt täiendavat teavet välja pinnida. Läheb vist juba kolmas ring selsamal esimesel korrusel, kui ühe koridori lõpus nurga tagant leiame õige suuna kätte.
Hommikuieinet pakutakse omapärase ehitusega ruumis, mis oleks justkui hiljem kivihoonele juurde ehitatud, lisaks veel kardinaalselt erineva nägemusega disaineri poolt projekteeritud. Kogu söögiala on õhukeste puitseintega väiksemateks tubadeks eraldatud, üles vaadates jääb mulje vana talumaja rehealusest, kus sarikad ja pilpad on puhta väljanägemise huvides valgeks värvitud. Tervikliku ruumi muljet üritavad jätta vaheseintes olevad suured aknad, mis samuti veidi vanaaegse konstruktsiooniga on. Ka treitud jalgadega toolid ning massiivsed puidust söögilauad rõhutavad antiiksust. Omapärane lahendus, kusjuures raasugi mitte häiriv.
Väljasõit on kell 9. Viimasena tuleb jooksujalu Ülle, endal silmad veekalkvel. Ei ole hullu juhtunud midagi kui välja arvata see, et tal olevat toas kraanikausist öö otsa kirbet peldikuhaisu imbunud. No sellest siis ka märjad silmad.
Väljas on jätkuvalt karastav – bussi termomeeter kinnitab õhus napid 7 soojakraadi olevat. Poola-Leedu piirini on 50 kilomeetrit.
Pool tundi peale keskpäeva astume välja Wilara mesinduspoe ees. Marianne annab karmi korralduse kiiresti teha ja kel ostlemisega liiga kaua läheb, peab kojujõudmiseks taksoteenuseid kasutama. Me ei lase end sellisest hirmutamisest häirida ja etteantud poole tunni asemel kulutame tugeva tunnikese, ega ta üksinda ikka minema ei sõida…
Viimased sajad kilomeetrid kulgevad keskmiselt vaiksemalt, saatjaks vaid ühtlane mootorimürin. Akende taga vilksatavad mööda metsatukkadega vahelduvad rapsipõllud, milledest nii mõnigi õitsema kipub. Kella viieks jõuame Lätti, poole kaheksaks Eestisse. Edasisel teekonnal mõned nõudepeatused, kus osad reisilised maha lähevad ning punktipealt keskööl oleme tagasi kohas, kust 10 päeva tagasi rõõmsa elevusega alustasime – Jüris.
Veidi pikast sõidust väsinud, aga hea meel, et peagi kodus, samas natuke kahju ka, et reis läbi sai.
 
Aitäh Marianne, aitäh toredad Hansaliinide bussijuhid, aitäh mõnusad reisikaaslased!
 

 
Tagasi ülesse