Viimati lisatud

Vältimaks korduvkülastajate ekslemist kodulehel jõuavad kõik uuendused esialgu siia.
 
Karu mesilas.
 
Karul on üheksa mehe jaks ja ühe mehe aru, teab vanarahvas rääkida, nii on ütlematagi selge, et kui ta mesindama hakkab, tõusevad mesinikul endal juukrekarvad turri ning käed tõmbuvad rusikasse. Teatud abinõusid rakendades õnnestub enamasti mesikäpad tarudest eemal hoida, kuigi täielikku garantiid ei anna ükski meede. Korrektselt paigaldatud elektritara alt võib ta end läbi kaevata, kõiksugu peletusvahendite mõju on lühiajaline ja nagu minu praktika näitab, ei pelga ta isegi elumaja hoovi tulla.

Ametlikel andmetel küünib karude arvukus Eestis 700 isendini, neljasilmavestlustes jahimeestega aga ilmneb, et see number on tõenäoliselt märksa suurem. Iga loomaliigi eduka paljunemise aluseks on rikkalik toidulaud, karu sööb heameelega ka kõik ettesattunud raiped ära, seega “tänu” seakatkule pole mõmmikud toidunappuse üle kurtma pidanud. Kui sellele lisada veel elupaiku kahandav ohjeldamatu rüüsteraie, on selge, et karude ja inimeste, sealhulgas mesinike teed kipuvad aina sagedamini ristuma.
Tõhusaim on mesilagrupi kaitseks rajada elektritara, pealegi hüvitab Keskkonnaamet 50% ulatuses ka kahjustuste vältimiseks tehtud kulutused kuni 3200€ aastas. Karutõkkeaiaks loetakse vähemalt 5-traadilist ja vähemalt 4500 V pingega elektrikarjust, mille alumine traat on maapinnast kuni 20 cm kõrgusel ning ülemine vähemalt 1,2 m kõrgusel. Aiapostid olgu korralikult maasse löödud ja nurgatugedega. Kõrgepingegeneraatori puhul tasuks valida pigem võimsam mudel, selle särts lööb karu karvkattest läbi, lisaks kõrvetab ära üksikud rohukõrred, mis niitmisega hilinedes vastu alumist traati on kasvanud. Voolu saab elektrikarjus akult, sobib diiselsõiduki oma, mis talvekülmadega juba lahjaks kippus jääma, peaasi et sel poleks kommet isetühjenemisele. Aku laadimiseks ühendada päikesepaneel, mille minimaalsest veidi võimsama ost samuti end õigustab. Aku ja paneeli vahele tuleb ühendada kontroller, see ei lase akut üle laadida.
Kui mesinik siiski elektritara rajamist vajalikuks ei pea, siis midagi võiks ju ikka ette võtta. Parim peleti on liikumisanduriga ühendatud signalisatsioonipasun. Meetme suurim puudus on see, et anduritega tuleb katta terve perimeeter ja paraku võib selline installatsioon asustamata kohast mõne kurja inimese käe läbi lihtsalt “minema kõndida”. Kui signalisatsioonile lisada rajakaamera, mis igast liikumisest pildi telefoni saadab, kipub kogu komplekti hind taraehituse oma ületama.

Palju on abi raadiost, mis mõnda tühja tarusse mängima jäetakse. Kõne alla tulevad ka kõiksugu puude otsa riputatud peletised, mis peaksid olema võimalikult kerged, et vähimgi tuulehoog neid liigutaks. Sobivad näiteks valged penoplasti tükid, pahempidi helkiv pool väljapoole pööratud krõpsupakid, fooliumiribad ja muu säärane. Üsna omapäraste, praktikute kinnitusel ka päris tõhusate võtete hulka kuuluvad inimese juuksed. Need seotakse võrgu sisse umbes tihase söödapalli mõõtu pundikesteks ja jäetakse mõnekümne meetri kaugusele tarudest maapinnale, sealt eralduv lõhn pidavat karule päris hästi ninna hakkama andes teada, justkui oleks inimene läheduses. Urineerimisega märgistavad loomad oma territooriumi, ka mesinik võib oma tegevuspiirkonda metsas niimoodi märgistada.
Paraku harjub magusahimuline karu ajapikku nii raadio hääle, lehvivate vidinate kui ka juuksetuustidega, seega abi nesit kindlasti on, aga iseasi, kui kauaks.
Kui nüüd karurünnak on toimunud, mesinik ära kasutanud kogu eesti-, vene- ja ingliskeelse vandesõnade tagavara, tuleb asuda tegutsema. Esimene tegevus on teavitamine! Kontaktd on leitavad siin, kerida veidi allapoole, kus on kirjas: “Jahinduse ja vee-elustiku büroo”.
Järgmiseks on pildid. Erinevalt kauguselt, erineva nurga alt, purustatud raamidest, kindlasti paar üldvaadet, kui karu poolt on mingi rada, jalajäljed või muu iseloomulik märk maha jäänud, siis nendest samuti. Sündmuskoht tuleb hoida puutumatuna välja arvatud juhul, kui kohene tegutsemine aitab ära hoida suurema kahju tekke, näiteks algavas vihmasajus kokku tõstetud mesilaspere võib ellu jääda. Vältimaks hilisemaid arusaamatusi tasub päästetöödeks siiski saada kahjustust menetlema asuvalt inspektorilt ühemõtteline nõusolek.

Karukahjud hüvitatakse kuni 300€ taru kohta lahutades kogusummast omavastutuse määra, milleks on 64 – 128€ kalendriaastas, vastav otsus tehakse hiljemalt järgmise aasta 31 märtsiks. Hüvitamiskõlbulikeks loetakse kahjustused siis, kui tarude omanik on võtnud kasutusele meetmed kahjustuste vältimiseks või asusid need lähemal kui 100 meetrit asustatud eluhoonest.
Riigi Teataja.
Looma tekitatud kahjude ennetamine.
 
Tagasi ülesse