Kevad

Mesilaspere kevad algab juba veebruari lõpul, kui talvekobara temperatuur tõuseb ja ema muneb esimesed munad. Kuna meetagavarad hakkavad nüüd kiiremini vähenema, tuleb jälgida, et ei tekiks söödanappust. Tuulevaikse päikeselise ilmaga võib lamavtarudelt eemaldada katused, nii saab talve jooksul niiskunud taru kuivada.
Märtsis päikeselise tuulevaikse ilmaga toimub peredes puhastuslend. Lühiajaline ja hoogne lend annab tunnistust heast talvitumisest. Kui mesilased roojavad lennulauale ja taru esiseinale, lendavad loiult ning jäävad massiliselt lume peale maha, kus nad jahtudes hukkuvad, on peres probleeme kõhulahtisuse, noseematoosi või söödaga.
Aprillis koguvad mesilased juba tublisti õietolmu, pajude õitsemise ajal ka mett. Oma kohale tuleb panna jooginõu, vesi selles peab mesilaste jahtumise vältimiseks olema soe, mineraalainete vajaduse rahuldamiseks lisada teelusikatäis soola liitri vee kohta. Tugevatele peredele võib peale panna isegi koorimismagasini. Ilmad on enamasti juba nii soojad, et teha põhjalik kevadrevisjon. Varase kevade korral võib peredes tekkida ruumipuudus juba kuu algul.
Mai on mesilasperede kiire kasvu periood, laiendamisega hilinedes võib kuu lõpus isegi sülemlemist ette tulla. Nüüdseks on selgunud ka kehvemate emadega pered, need võiks kahekaupa ühendada samas andes ka uue paarunud ema. Varuema puudumisel võib jätta esialgu ühe olemasolevatest emadest ning vahetada ta hiljem. Suure hulga noorte mesilaste tõttu on kärjeehitus kiire ja korralik, mida peaks tingimata ära kasutama. Juhtub kevad olema jahedapoolne ja vihmane, võib tekkida vajadus anda peredele lisasööta.
 
Miks pere kevadeks välja on surnud
Kevadine puhastuslend
Männivõrsed kui C-vitamiini allikas
Kuidas mesilasi kevadel aidata
Mesila kevadrevisjon
Mesilasperede tugevuse ühtlustamine
Mesilasperede laiendamine
Millist ilma on oodata
 

Männivõrsed kui C-vitamiini allikas.

Varakevadel kui lumi metsa all juba madalaks on vajunud, on paras aeg külastada noort männikut, et mesilastele joogivee või ergutussööda valmistamiseks männikasve koguda. Sobilikud on noored eelmise aasta võrsed koos pungadega, mis peale kogumist tasuks kergelt veega üle loputada. Edasi on võimalikud mitu erinevat käitlemist, sõltuvalt sellest, kuipalju mesinikul viitsimist või aega on.
Lihtsaim meetod, mida isegi igal aastal kasutan, on suruda võrsed ämbrisse, peale panna raskus, et mass tihedam oleks ja valada peale keev vesi. Seejärel tuleb anum hoolikalt katta, et see kõik võimalikult kaua soe seisaks. Hea on näiteks ämber peale saunaskäiku lavale tõsta.
Paari päeva pärast on vesi täiesti jahtunud ja vedelik tuleks villida pudelitesse. Jahedas keldris säilib eliksiir korgini täidetud pudelites päris pikalt.
Mesilastele antavasse joogivette on sobiv lisada teeklaasitäis okkaleotist kolme-nelja liitri joogivee kohta täiendades lahuse igat liitrit triiki teelusikatäie soolaga. Tulemuseks on väga mokkamööda jook, männileotisest satub vette peamiselt C-vitamiini, aga ka muid kasulikke aineid, sool leevendab mesilaste vajadust mineraalainete järele. Kui aastaid tagasi tegin katse, pannes kõrvuti tavalise vee ja eelkirjeldatud veega jooginõud, siis puhast magedat võtsid vaid üksikud mesilased, maitsestatud jooki rünnati aga hulgakesi.
Teise retsepti okastest C-vitamiini kättesaamiseks leidsin ühest väga vanast põllumajandusajakirjast, sama meetodit on Lembit Sirge kajastanud ka oma raamatus “Mesilaste Maailm”, ilmselt ongi tegu ühe ja sama autori kirjeldustega.
Niisiis männivõrsed korjatakse samal ajal, pealevalatav vesi on aga toatemperatuuril ja happeliseks tehtud lisades iga 10l vee kohta 5g sidrunhapet. Lisaks tuleb vees lahustada 50g suhkrut ja käärimisprotsessi tekitamiseks 5g pärmi. Pealt katta anum nii, et käärimisel tekkivad gaasid pääseksid välja, õhku anumasse sisse eriti minna ei tohiks. Ilmselt oleks parim lahendus tihedalt suletav plastämber, mille kaane sisse puuritud auku on pandud veinipudeli mulksuja.
Toasoojas on nädalaga suurem kogus C-vitamiini käes ja võib vee läbi tiheda sõela pudelitesse valada. Mesilastele ergutussööda tegemiseks lahustada liitris vees kilo suhkrut ja anda peredele poole liitri kaupa ülepäeva. Ergutussöötmine võiks jääda aprilli lõppu – mai algusesse, siis on peredes piisavalt noori mesilasi, kes kogu tekkivat suurepinnalist hauet katta ja sööta suudavad. Samuti on oluline hea õietolmukorje või piisav suiravaru ergutatavates tarudes.
Veel saab männivõrsetest valmistada varroatoosivastast eliksiiri nimega KAC-81. Ka siin lähevad käiku kevadised männipungad, mida on vaja vaid 20 grammi, lisaks veel 180 grammi õitsemise ajal korjatud koirohtu. Kuivatatud taimeosad tuleks veidi peenestada, valada peale 2 liitrit tulist vett ning keeta kaane all väga vaiksel tulel 2-3 tundi. Keetmise lõpetamisel katta pott rätikuga, jätta toasooja aeglaselt jahtuma ja kümnekonna tunni pärast kurnata läbi tiheda sõela pudelitesse.
KAC-81 võib kevadel antavale ergutussöödale lisada 1 supilusikatäie liitri kohta, sügisel talvesööta andes 1spl 1,5 – 2 liitri siirupi kohta.
 
Tagasi ülesse

Kevadine puhastuslend.

Puhastuslennuks sobib tuulevaikne päikseline päev mil õhutemperatuur varjus on vähemalt 6 – 7 soojakraadi, kerge tuule või pilvevinas taeva korral rohkemgi. Mõni pere võib isegi veebruari lõpus tarust välja kippuda ning soodsa ilma korral ka kergeid lennuharjutusi teha, seda ei saa siiski päris puhastuslennuks nimetada.
Ettevalmistused peaks algama juba eeldatavalt sobiva päeva hommikul. Tarude esiseinad tuleb tuule- ja linnutõketest vabastada ning lennulauad suveasendisse keerata. Lume võiks taru eest paari meetri ulatuses kaugemale kühveldada, maapinna tahenemise huvides juba paar päeva enne puhastuslendu. Tõsi küll, sellest on kasu vaid siis, kui vahepeal juurde ei saja.
Lume kiiremaks sulamiseks võib mesilasse külvata tuhka või peenikest turbapuru, pealmine lumekiht muutub päikesepaistel kiiresti tihedamaks ja lumele maandunud mesilased ei jää sinna kinni. Pealegi ei näe mesilased valget värvi, pehmesse lumme sattununa püüavad sageli jalad püsti nö. allapoole lennata rabeledes aina sügavamale sisse.
Traadist konksuga puhastada tarupõhi lennuava piirkonnas, langetist ei tohi maha tõmmata, see meelitab kohale arvuka tihasteparve. Vanem kirjandus soovitab tarudelt katused maha tõsta ja kattematid eemaldada. Tegu pole parima ideega, taru kohal lendavad ja roojavad mesilased reostavad mesipuu lihtsalt ära. Küll aga peaks katustelt lume maha ajama, päikese käes soenenud puhas pind on mesilastele hea puhkamisplats.
On korpustarude põhjad veel vahetamata, tasuks puhastuslennu päeva hommikul see töö ette võtta. Mesilased on öise jaheduse tõttu veel kobaras ning vanale põhjale jäävad vahetuse ajal vaid üksikud. Puhas põhi asetada taru kõrvale alusele, korpus kangutada lahti ja tõsta uuele põhjale. Pärast talvitunud põhja kõrvaletõstmist saab taru juba koos uue põhjaga oma kohale tagasi panna.
Lend algab juba ennelõunal, esialgu vaid üksikud, mida edasi, seda rohkem mesilasi väljub tarust ja tiirleb selle läheduses. Teatud mõttes on tegu ka orienteerumisega, seega kui on tekkinud vajadus mesipuude teise kohta tõstmiseks tuleb seda teha enne puhastuslendu.

Aktiivne lend kestab kuni tund aega. Hästi talvitunud pere mesilased on energilised ja eriti lumele maha ei jää. Kui lend on loid võib kahtlustada nälga. Rahutu lennulaual ja taru esiseinal ronimine ja sinna roojamine võivad olla tingitud ema hukkumisest või kõhulahtisusest. Tagasihoidliku lennu põhjus võib olla ka selles, et pere on veel talveunes.
On mesilaste lend loid ja/või lennuava ümbrus täis roojatud, tuleks püüda selle põhjused välja selgitada. Varakevadine ilm põhjalikumaks uurimiseks ei sobi, seda polegi vajagi, piisab vaid pesaruumi servakärgede kontrollimisest. Kui korpustarus näeb kobara asukohta ja suurust läbi raame katva kile, siis liistudega lamavtarus on heaks abivahendiks kontaktivaba termomeeter. Sellega saab mesilasi häirimata kiiresti määrata kobara paiknemise raamidel. Sealtpoolt servast, kus temperatuurid madalamad, peaks mõnesse raamivahesse vaatama. On need mesilasi täis, paikneb haue ilmselt veidi teise serva pool. Kui aga raamivahedes mesilasi ei paista või jalutavad seal vaid üksikud, tuleks liigsed kärjed tarust eemaldada. Suure pesaruumi kütmiseks kulub palju energiat, pealegi koguvad sellised külmad kärjed niiskust ja hakkavad tilkuma ning hallitama. Eemaldatud meekärjed tähistada taru numbritega, pere kasvades saab need peale lahtikaanetamist tarusse haudmepesa kõrvale tagasi asetada. Haudmevälja laienedes kulutatakse talvesööt ära ja see ei sattu vurritatud mee hulka. On aga pesast võetud kärjed roojaplekilised, tuleb need hävitada. Näljaohu likvideerimiseks vedelsööta anda on vara, seega kasutada kandit või kaanetatud meekärge. Lisatav kärg panna kas vahetult kobara kõrvale, pooltäis kärje võib panna ka servast teiseks.
Sageli on söödapuudus põhjustatud sellest, et talvepessa on jäetud liiga palju raame. Kevadel on mesilased pesaruumi keskel näljas samas kui servakärjed nende poolt katmata ja sööta täis. Nüüd tuleks kobara poolt kaetud äärmised tühjavõitu kärjed välja võtta, servmised rohke söödaga kärjed jäävad peale pesaruumi kokkupanekut mesilastele tublisti ligemale.
Talvitumisel niiskeks muutunud kattematid tuleks vahetada kuivade vastu. Puidust tarudes panna pealmise kattemati alla vahtkile või mitu kihti ajalehti. See hoiab täiendavalt sooja ning haudmele vajalikku niiskust. Vineerist või „soome papist“ pesaruumiga tarude korral tasub kile panemisega oodata, need materjalid ei lase nagunii niiskust läbi.
Vajadusel tuleks pesaruumi kitsendada ka kahel korpusel oleval mesilasperel. Alumist ei tasu küll torkida, aga ülemisest tuleks niiskunud ja mesilaste poolt katmata kärjed ära võtta. Tühjaks jäänud ossa panna sobiva mõõduga penoplaadist lõigatud tükk.

Viimase tööna kitsendada lennuavasid, väiksema pere ning jahedapoolsete ilmade jätkumisel isegi kuni poole sentimeetrini raami kohta. Võrkpõhjaga korpustarudel on aeg sulgeda tarupõhjas olevad ventilatsiooniavad.
Vahetult peale puhastuslendu hakkavad mesilased tarupõhja koristama. Kui ilm lubab, viiakse praht kaugemale, jahedamaga tassitakse lennulauale. Kui mesilased on õhtuks rahunenud, tasub veelkord tarude lennuavad üle vaadata ja sinna veetud langetis konkuga välja tõmmata.
Energilise lennu teinud perede olukorraga tutvumine ei ole vajalik, mesilased on hästi talvitunud ja elujõulised ning tõenäoliselt piisab ka toiduvarusid kevadise põhjalikuma revisjonini.
 
Tagasi ülesse

Mesilasperede kevadine revisjon.
Kuigi kiirkontroll sai tehtud juba puhastuslennu ajal või vahetult peale seda ning pealiskaudne ülevaade mesilasperes toimuvast juba olemas on, jääb sellest informatsioonist enamasti väheks. Seetõttu on vaja esimeste tõeliselt soojade ilmadega, enamasti aprillis, viia läbi kevadrevisjon. Selle kohta, kuipalju õhusooja peaks olema, on erinevaid arvamusi, pakutakse temperatuure 10-st kuni 16 plusskraadini. Väga üheselt neid soovitusi võtta ei saa, näiteks 10 soojakraadi absoluutses tuulevaikuses särava päikese all on suhteliselt soojem kui vahelduva pilvisuse ning kerge jaheda põhjatuulega 16 kraadi. Kui kevadrevisjoni läbiviimise aega vähegi võimalik valida on, kehtib reegel, et mida soojem seda parem, siiski tuleks töö ära teha võimalikult vara.
Mesilaspere põhjalikku kontrolli on sobiv alustada lendluse vaatlemisega, hea tervise juures oleva tugeva pere mesilased lendavad aktiivselt sisse-välja, nad pole lennuava ümbrusesse roojanud ega ukerda taru ees maas. Peale tarukatuse ja soojustuskatete eemaldamist on korpustarudes läbi kile näha mesilaste paiknemine raamivahedes, lamavtarus on esimeseks liigutuseks raamide pealispinna katsumine peopesaga. Soe piirkond tähendab haudme olemasolu, on tarulagi pigem jahe, viitab see vähesele haudmele või veel hullem, ema ning seega ka haudme puudumisele. Väga mugav on temperatuuri kontrollida kontaktivaba termomeetriga, näidud haudme olemasolul on 20-st kraadist tunduvalt kõrgemad, täpsem väärtus sõltub haudmeala suurusest ning soojustuskatete tõhususest.

Korpustarudest on talve jooksul kogunenud langetis juba ammu põhja vahetamise teel eemaldatud, lamavtarud tuleb aga nüüd puhastada. Praht tassitakse tarust nagunii välja, paraku kulub selleks hulk energiat ja laipu tassides puutuvad mesilased kokku suure hulga bakteritega ning võivad levitada nakkusi. Kärjeraamid nihutada taru ühte otsa, nii saab ühe poole korralikult puhtaks teha. Kraapima ei pea nö. puiduni, mesilased katavad nagunii kogu pesaruumi pinna õhukese taruvaigu- ja vahakihiga, oluline on eemaldada kõik suuremad moodustised ning talvel tekkinud võimalikud niiskuse- või hallitusplekid. Puhastamine lõpeb leeklambi või gaasipõleti abil taru sisepindade desinfitseerimisega. Ettevaatust, mitte kõrvetada puitu mustaks, piisab juba sellest, kui puidule jäänud vahapind hakkab kobrutades keema. Peale pere puhastatud ossa nihutamist saab sama korrata teise tarupoolega. Enne põletamist peab vahelaua aluse pilu puitliistu või niiske kaltsuga sulgema, vastasel juhul saab hulk mesilasi kannatada. Samuti tuleb kinni panna lennuava see osa, mis vahelaua alt välja paistab, vastasel juhul tulevad lennuavast sisenevad mesilased otse tulle. Ka vahelauad tuleb tarust välja tõsta, puhtaks kraapida ning leegiga üle käia.
Sel moel saab pesaruumi üsna puhtaks, paraku tuleb tööd teha võideldes taru kallal toimetamisest ärritunud mesilastega, nii ei õnnestu teostada täielikku desinfitseerimist. Parema tulemuse saab, kui mesilas on paar tühja taru, need need teha piinliku hoolikusega puhtaks, pöörates erilist tähelepanu lennuava tunnelile. Mesilaste ümberasustamiseks nihutada vana taru meetri jagu kõrvale, vanale kohale panna puhastatud mesipuu misjärel tõsta ringi raamid koos mesilastega. Tagasihoidlikult suitsu kasutades jääb tarupõhja suhteliselt vähe mesilasi, kellede hilisem kogumine ja teise tarusse suunamine oleks aeganõudev. Samuti on väiksem oht ema lahkumiseks raamilt, liigselt ärritatud peres võib ta võib lennuavasse peitununa üldse märkamata jääda ning otsa saada.
Tarust väljaroogitud praht sisaldab suurel hulgal haigustekitajaid ning seda ei tohi kuhugile vedelema jätta. Kes viitsib, võib läbi 3mm võrgusilmaga sõela vahapuru langetisest eraldada, ülejäänut mitte panna ei kompostihunnikusse ega prügikasti vaid tingimata põletada või matta sügavale maasse.
Isegi kui mesilasperet uude tarru ringi ei tõsteta tuleks pisteliselt mõningaid kärgi lähemalt uurida. Selleks pole vaja neid isegi välja tõsta, piisab juba sellest, kui kärgede vahe veidi suuremaks nihutada. Peale tarus oleva kaanetatud ja lahtise haudnme hulga ning kvaliteedi tuleb hinnata veel meevarude ja suira hulka, servmiste raamide kaetust mesilastega, võimalikku hallituse ja roojaplekkide olemasolu kärgedel.

Väga hõredalt asustatud kärjed, olgu need kasvõi sööta täis, tuleb tarust eemaldada, enamasti on need ka mingil määral määrdunud. Sööta peaks kevadrevisjoni ajal olema vähemalt kahe täiskärje jagu, vähese toidutagavara korral võivad mõned emad hakata munemist piirama ja pere areng takerdub. Samasugune oht võib valitseda ka väiksemat mesilasperet, kes talve jooksul on söönud tühjaks suhteliselt väikese kärjepinna. Tekib nõiaring, ema muneb kõik kannud täis, napi haudmepinna tõttu on toidukulu tagasihoidlik, uusi tühje kärjekanne lisandub vähe, neistki osa täitub väljast laekuva nektari ning õietolmuga, emal on jällegi vähe munemisruumi. Lõpmatuseni selline tendents muidugi kestma ei jää, püsivate soojade ilmade saabumisel saab ka selline pere lõpuks hoo sisse, paraku tublisti hiljem kui teised. Seega võib väga suurte toiduvarudega perelt mõne meekärje ära võtta, haudme serva aga panna tühja helepruuni ülesehitatud kärje. See eemaldatud söödakärg kulub ära mõne teise pere toiduvarude täiendamiseks.
Kuipalju suira ja/või õietolmu peaks kevadel tarus olema, lähevad arvamused lahku, enamasti väidetakse, et ühe raami jagu. Olulisemaks muutuvad suiravarud alles ebasoodsate ilmade korral, sest heal korjeperioodil toovad mesilased suurtes kogustes õietolmu lepalt ja pajult.
Kaanetatud haudme vaatlusel tuleks hinnata haudmevälja ühtlust, hea ema muneb kärje keskelt alates ovaalikujuliselt kõik kannud järjest täis, kehvapoolne kipub veidi praaki tegema ning haue on pigem lünklik.
Kui seda juba enne tehtud ei olnud, siis nüüd on tagumine aeg asetada lamavtarus raamide peale kattemati alla kile. See aitab hoida haudme arenguks hädavajalikku niiskust vähendades mesilaste väljalende vee järele.
Korpustes läheb üldkontroll tunduvalt kiiremini, kärgi tuleb küll vaadelda ja nagu lamavtarugi korral ei pruugi kogenum mesinik neid kõiki tarust välja tõsta. Piirduda võib vaid mee- ja suiravaru kerge kontrolli ning haudmeala ulatuse ja kvaliteedi kindlakstegemisega. Et korpuses oleks mugavam kärgi uurida, võib ühe meekärje selleks ajaks kärjekandekasti tõsta. Suure pere korral võib olla juba paras hetk vahetada omavahel tarukorpused, et hiljem oleks võimalik meevõtu käigus tumedate kärgedega korpus eemaldada.
Kõik tõö käigus tehtud tähelepanekud pannakse kirja mesilapäevikusse, enne järgmist tarukontrolli on märkmeid vaadates võimalik kiiremini otsustada, millised tööd on vaja teha.
 
Tagasi ülesse

Mesilasperede tugevuse ühtlustamine.
Paratamatult on mesilas nii tugevaid, nõrku kui ka keskmisi peresid. Nõrkadega on lihtne, enamasti ei tasu nendega mängimine ära ja õigem on nad ühendada mõne teise perega. Keskpärased võiksid aga olla veidi tugevamad, suurte perede puhul on oht sülemlemiseks, eriti kui õigel ajal koje peale ei tule. Tihtipeale osutub mõttekaks perede tugevust veidi ühtlustada, tulemuseks on see, et keskmistest saab korralikud korjepered, tugevate puhul väheneb sülemlemisoht.

Varasuvine perede võrdsustamine seisneb enamasti kaanetatud vanema õige pea kooruva haudme tõstmises tugevast perest nõrgemasse. Mõistagi tuleb arvestada, et ühest täis raamist kaanetatud haudmest koorub enam kui kahe raami jagu mesilasi ning neile on tööd vaja. Seega on hea mõned päevad peale haudmeraami lisamist kontrollida mesilaste hulka tarus ning vajadusel laiendada pesaruumi kärjepõhjadega. Tugevast perest äravõetud haudmeraami asemele panna ülesehitatud hele kärg, ka see pere ei valmistu niipea sülemlemiseks, kuna kaotas osa kohe kooruvaid noori mesilasi.
Meeldetuletuseks olgu veel lisatud, et teise tarru tõstetav haudmekärg tuleks võtta ilma sellel asuvate mesilasteta, vastasel juhul tekib perede erinevate lõhnade tõttu tarus ulatuslik taplus ning soovitud kasu asemel oleme põhjustanud hoopis kahju.
Teine võimalus keskpäraste perede tugevdamiseks on lahtise haudmega toetamise meetod. Selleks valida keskpärastest üks abipere, millelt hauet võtma hakata. Ema munemist tuleb maksimalselt soodustada, võimalusel anda suirasööta, tingimata aga ülepäeva suhkrulahust vahekorras 1/1. Korje olemasolul piisab ühest klaasitäiest, kehva ilma või napi korje korral poole rohkem. Samuti tuleb selline doonorpere vabastada kohustusest ehitada kärgi, seega asendada iga äravõetud haudmeraam helepruuni ülesehitatud kärjega, mis on mesilaste ligimeelitamiseks suhkrulahusega kergelt üle pritsitud.
Haudmekärgede ringitõstmisega võib alustada, kui pere katab tihedalt 10-12 raami, seega enamasti mai esimeses dekaadis. Kuna normaalne ema peaks suutma kärje munadega täita vähem kui nelja päevaga, on võimalik sama intervalliga võtta teistesse peredesse munade ja lahtise haudmega täidetud kärgi. Vananevad mesilased ei suuda aga haudme söötmisega hästi toime tulla, seega on vaja seda peret toetada kaanetatud haudmega. Nii tuleks iga neljas äravõetud kärg asendada toetatavast perest võetud kooruva haudmega kärjega.
Sellise haudme ringitõstmise tulemusena saavutatakse keskmise suurusega perede oluline tugevnemine ilma sülemlemisohtu tekitamata, sest mesilased on hõivatud juurdeantud haudme toitmisega. Mõistagi pole sülemit oodata ka doonorperest, seal ei jätku selleks piisavalt noori mesilasi. Mõningane oht pereheitmiseks on olemas neis peredes, kes said munadega kärjed esimestena, just neile on vaja kolme nädala pärast anda ka teine kärg samaaegselt võttes sealt kooruva haudme doonorpere toetamiseks.

Arusaadavatel põhjustel doonorperedelt erilist saaki loota pole, samas kasvavad need sügiseks piisavalt suureks, et eraldi peredena talvituma jääda. Vajadusel võib need augustis ühendada ka mõne väiksema sülemiga.
Tegelikult on keskmise suurusega mesilasperede tugevdamiseks kõige lihtsam tegeleda tavalise ergutussöötmisega. Selleks otstarbeks pannakse tarru väike ergutusnõu, ning valatakse sinna igal õhtul suhkrulahust vahekorras 1/1. Ühekordse annuse suuruseks piisab umbes poolest teeklaasitäiest, parema efekti saab, kui siirupile lisada näpuotsaga peenestatud õietolmu või suira. See eeldab aga igapäevast tarude juures käimist ning sobib vaid juhul, kui mesipuud asuvad elukoha lähedal.
Mesilaspere tugevdamise võib ühendada ka emavahetusega. Ilusa ilmaga jagada tagalendlaga tarus mesilaspere tiheda vaheseinaga pooleks, emata osale anda noor paarunud ema. Taru on vaja keerata 90 kraadi nii, et endise lennuava kohale jääb otsasein. Lennust tulevad mesilased hakkavad otsima sissepääsu ja jagunevad esi- ja tagalendla vahel. Tõenäoliselt satub pealendlasse veidi rohkem mesilasi, mistõttu võib osutuda vajalikuks mesipuud veel veidi keerata. Mõnda aega munevad ühes tarus kaks ema, kokku võiks pered ühendada umbes kümmekond päeva enne peakorje algust. Nii jõuavad eraldi tegutsenud pered teineteisega piisavalt kohaneda, peakorje kõrgajal aga koorub kahe ema haudmest palju noori mesilasi, kes rikkalikult laekuvat nektarit usinalt ümber töötada jõuavad.
See variant sobib sel juhul, kui peakorje algab veidi hiljem ja kestab pikemalt või on hea kvaliteediga varuemasid, et pere poolitamine teha juba maikuu keskel.
 
Tagasi ülesse

Millist ilma on oodata.
Esimese märtsiöö säravad tähed toovad pika kevade.
Sealt, kust tuul märtsi esimesel päeval, samast suunast see ka suurema osa suvest.
Nõrgeneb vihma- või lumesadu õhtuks, on ette näha ilma paranemist.
Laseb kuusk noores kuus okkad maha, läheb lumi noores kuus, laseb vanas kuus, läheb ka lumi vanas kuus.
Pöörab tuul märtsis päripäeva, tulevad soojad ilmad, kui vastupäeva siis viludad ilmad.
Kolmandal päeval peale märtsi udu tuleb vihma.
Kui märts on vihmane, sajab terve suve oktoobrini välja.
Sajab korjusepäeval (12.03) lund, saab seda veel teise võrra nii palju.
Kui käädripäev (17. märts) on soe ja päikesepaisteline, siis tuleb suveks kasukas valmis vaadata.
Langeb täiskuu kevadisele pööripäevale, tuleb tugevat tormi ja järgneb eriti kuiv kevade.
On kevadel palju udu tuleb suvel palju vihma.

Kui paastumaarjapäeva (25.03) ööl külmetab, tuleb külm kevade ja soe sügise.
Pööripäeval külmast kaarest puhuv tuul toob külma kevade ja vilu suve, soojast või vesikaarest puhuv tuul aga sooja.
On paastumaarjapäeva õhtul välja pandud muna hommikul terve, pole kevadel öökülmi karta. Kui külm muna purustab, on ka edasi oodata jahedat kevadet.
On kolm päeva enne ja peale paastumaarjapäeva sula, siis jääbki sulaks.
Kui maarjapäeval lumi katusel ja seda juurdegi sajab, on jüripäeval (23.04) aia ääres sulamata lumehanged.
Ei puhasta kevadvesi jõekaldaid ära ja risusse jätab, tuleb kuiv suvi ja vihmane sügis.
Ei ole kevadel suurt vett, saab suvel suur vesi.
Tulevad kuldnokad vana kuu põhjas välja, läheb tali teise vana kuu põhjas ära.
Kui müristab paastukuul tuleb lund lehekuul.
On märtsis palju tuult ja aprillis vihma, tulevad mais ilusad ilmad.
On aprillis hanged aia ääres ja lumi visalt kaob, tuleb soe suvi ja sügis.
On kevadel suured uputused, tuleb suvel palju palavat.
Tuleb lõoke vana kuu lõpus, on oodata sooja kevadet, tuleb ta noore kuu sees, siis jahedat ja pikaldast.
Aprillist augustini on ilmad kuu faasi kestel selle algusest järgmise faasini enamjaolt sarnased.
Luuakse noor kuu vihma sisse, jääb vihmaseks kuni kuu täis saab.
Lõokene toob lõunasooja, pääsukene päevasooja, ööbik aga öösooja.
Kui aprillis soe siis mais külm.
Kui enne jüripäeva (23.04) saab käia särgiga, tuleb peale jaanipäeva käia kasukaga.
Enne jüripäeva saabunud pääsukesed toovad hea aasta.
Langeb jüripäev reedesele päevale, tuleb suvel tugevat äikest mis teeb palju kahju.
Äike enne jürit annab külma, peale jürit sooja ilma.
On jüripäeva ööd soojad, tuleb soe kevad, kui külmad siis külm kevad.
On markusepäeva (25.04)õhtu soe ja öö selge, tuleb ilus suvi ja palju vihma.
Sajuse aprilli peale tuleb kuiv juuni.
Soe kevade toob pika talve, jahe aga külma.
Kaks nädalat peale käo kukkuma hakkamist puhkeb võilill õitsema.
Hea ilma tulekul kukub kägu kõlavalt ja kaua.
Varajane äike toob vesise suve.
On volbripäeval külm, tuleb ilus suvi.
On lõunakaar õhtul selge, tuleb järgmisel päeval ilus ilm.
Hallid pilved ennustavad vihma, punased äikest ja tormi, sinised öökülma, valged põuda.

On konnakude sügaval vees, tuleb põuane suvi ja enamasti vihmane sügis, on aga madalas vees, siis vihmane suvi.
Kui aprilli ja mai esimesed pooled on külmad, läheb mai teises pooles soojaks ja ilus ilm püsib pikemalt.
Kui taevaminemise püha ajal on külmad põhjatuuled, pole ka suvel palju sooja oodata.
Tuulise mai peale tuleb vagane suvi.
Kuiv mai – märg juuni.
Mida pikemalt kevadel toomingad õitsevad, seda pikem tuleb sügis.
Kui mesilased hommikul aktiivselt ei lenda, hakkab päeval sadama.
 
Tagasi ülesse

Kuidas kevadel mesilasi aidata.
Puhastuslennu päeval peale lendlust või esimesel võimalusel on tarvis kontrollida söödavarude hulka ja raamide arvu sobivust mesilaste hulgale. Mesilastest katmata raamid tarus on tingitud suurtest talvekadudest või on sügisel hinnatud valesti talvitumaminevate mesilaste hulka. Liigsed kärjed tuleb tarust välja võtta, kuna suure pesaruumi kütmine kurnab liigselt peret, seda enam, et kevadised ilmad on enamasti pigem jahedapoolsed. Väljavõetud korralikke söödakärgi saab hiljem kasutada täiendussöödana, hallitanud või väljaheidetega määrdunud raamid on soovitav pigem hävitada. Vanem mesindusalane kirjandus soovitab lamavtarudes nõrgemad pered koondada Blinovi meetodil, st. meekärjed tõsta vahelaua taha ja pesaossa jätta vaid haudmeraamid. Paraku võib selline teguviis mõjuda perele üsna halvasti, esiteks ei saa mesilased külmemate ilmadega sööta kätte. Teiseks oma suure suure soojusmahtuvuse tõttu ühtlustavad meeraamid tarus välistemperatuuri kõikumisi, mis väikesele perele avaldavad tunduvalt tugevamat mõju kui suurele, vahelaua taha asetatud meekärgede korral temperatuurikompensatsioon praktiliselt puudub.
Kui mesilased suudavad katta vaid 3 – 4 raami ning soovitakse ilmtingimata peret säilitada, tuleb raamivaheliistud keerata serviti. Kitsamate raamivahede korral on mesilastel lihtsam hoida tarus vajalikku temperatuuri mistõttu haudmeväli laieneb ja pere hakkab kiiremini arenema. On aga kolm raamigi mesilastega hõredalt asustatud, pole eelmainitud võtetel enam mõtet ja õigem on mesilased liita mõne teise väiksema perega.
Lennuava laius peab vastama pere tugevusele, kuna kevadised ilmad on sageli üsna heitlikud ja ööd külmad, olgu ava pigem veidi kitsam, sobilikuks laiuseks peaks piisama 0,5cm raami kohta.

Pärast puhastuslendu saab teha kiire söödavarude kontrolli servmiste raamivaheliistude paotamisega, paraku annab see mesinikule vaid pealiskaudse ülevaate pere seisukorrast. Põhjalikumaks läbivaatuseks on vaja siiski soojemat ilma oodata. Pesa avada ja raame liigutada pole hea enne, kui õhusooja on vähemalt 10 kraadi, haudmeraamide kasvõi lühiajaliseks vaatluseks tarust väljatõstmiseks võiks olla 5-e kraadi võrra soojemgi. Esimesel soojal päeval tulekski tarud põhjalikult läbi vaadata, hinnates perede talvitumise kvaliteeti, täpsustades söödavarude hulka ning kontrollides hauet. Mett peaks tarus olema vähemalt 6 – 7kg, so. 2 täisraami jagu, toiduvarude nappuse korral on tarvis anda perele varukärg või sööta suhkrulahust vahekorras 1/1. Ergutamaks haudme arengut lisada suhkrulahusesse koobaltit 8g liitri kohta, tulemuseks on kuni 20% rohkem hauet, samavõrd paraneb ka meetoodang ning tõuseb pere haiguskindlus. Samuti on kasulik ergutuseks antavasse lahusesse lisada tubli annus peenestatud õietomu või suira. Kuna tarusse antakse sööta vähehaaval, sobivad selleks väikesed 0,5-liitrised söödanõud. Haudmetegevuse hoogustamiseks võib ka tarus olevaid meekärgi lahti kaanetada. Kaanetist ei ole vaja isegi täielikult eemaldada, kärjed kipuvad tilkuma hakkama. Piisab kärjekahvliga üle kärjepinna tõmmates kaanetise olulisest purustamisest.
Kuidas ema on ületalve elanud, saab hinnata haudmevälja järgi, ühtlane ilma hulgaliste aukudeta haudmeala annab tunnistst ema suurepärasest munemisvõimest, samas ka piisava suiravaru olemasolust tarus. Just viimase puudumine pärsib tugevalt haudmetegevust, isegi sel määral, et ema võib munemise hoopis katkestada. Abiks on kui valada purgikaanele mee-suirasegu, katta mesilaste sinna kinnijäämise vältimiseks marliga ning lükata vahelaua alt või lennuavast tarupõhjale raamide alla. Kaane külge seotud nööri abil saab tühjendatud anuma kergesti mesipuust jälle kätte.
Haudmetegevuse hoogustudes vajab mesilaspere üha rohkem vett, raamitäie haudme päevane veevajadus on umbes 50ml. Jahedate ilmadega veeotsingul käivatest mesilastest suur osa hukkub alajahtumise tõttu, kui vett võetakse lompidest või mujalt jahedatest anumatest, seega on igati õigustatud sooja veega jootja paigutamine mesilasse. Konstruktsioonilt on neid mitmesuguseid, suuremast anumast võib lasta veel tilkuda kaldu asetatud lauale, millesse on lõigatud suurema niiske pinna saamiseks siksak. Samuti võib veega täidetud pudeli asetada kummuli posti otsa paigutatud sooniliseks saetud plaadile.

Mineraalainetevajaduse rahuldamiseks võib liitrile joogiveele lisada triiki teelusikatäie soola, kaldpinnaga jooginõu puhul panna jämesool hõredast riidest kotikesse poole veejooksu teel, nii on mesilastel vastavalt oma äranägemisele võimalik valida soolase ja mageda vee vahel. Niiskust ja soojust aitab pesaruumis säilitada raamide peale kattemati alla asetatud mõned kihid ajalehte, jõupaberit või veel parem, ehitusmaterjalide poes saadaolev vahtkile ehk parketialune vaip. Haudmevälja laienemisele aitab kaasa ka tarude soojendamine elektriga. Soojenduselementi tuleks juhtida programmkellaga, mis annab voolu peale õhtul kui välistemperatuur langeb, hommikupoole ööd aga katkestab soojendamise, et vältida mesilaste liiga varajast väljalendu ja hukkumist alajahtumise tõttu.
 
Tagasi ülesse

Miks mesilased kevadeks välja on surnud.
Vahel võib mesinik avastada, et sügisel hoolikalt talvekorda pandud pere on kevadeks välja surnud. Teades mesilaste hukkumise põhjuseid, on võimalik neid ennetada ja talvekaod miinimumini viia.
Tähtsuse järjekorras pingeritta kõiki tegureid on raske panna, aga üheks olulisemaks mesilaste eluiga mõjutavaks teguriks on varroatoos. Juba hemolümfi imemisega tekitavad lestad mesilastele suuri vaevusi ning lühendavad tugevalt nende eluiga, peale selle soodustavad lestad haiguste levikut, sest just vigastatud kohtade kaudu kehapinnal pääsevad mesilasi kahjustama enamik viirusi. Ilmselt tuntuim neist on deformeerunud tiiva viirus (DWV e. deformed wing virus), mistõttu osa hauet koorub alaarenenuna ja vigaste tiibadega. Sellised mesilased visatakse tervete poolt esimesel võimalusel tarust välja. Perede koondamise ajal võib tunduda, et mesilasi on tarus veel piisavalt, paraku kurnavad nad end täiendavalt lisasööda ümbertöötlemisega. Niigi nõrgenenud mesilased lahkuvad pesast välja surema ja talve alguseks on normaalse suurusega perest jäänud vaid käputäis mesilasi, kes suutmata hoida talvekobaras ellujäämiseks vajalikku temperatuuri, surevad külma kätte. Tugeva tabandumise korral võib isegi nii juhtuda, et mõne soojema sügisilmaga lahkuvad viimasedki mesilased tarust teise peresse ja kui mesinik mingil ajal talvitumist hakkab kontrollima, avastab täiesti tühja taru, ei mesilasi ega märkimisväärsel hulgal langetist, vaid mett täis kärjed. Lestakahjustuste vältimiseks on tarvis jälgida pidevalt kahjuri populatsiooni arengut tarus ning teha regulaarselt lestatõrjet, aeg – ajalt ravipreparaati vahetades.

Oluline pere hukkumise põhjus on vana ja/või vilets ema. Teatavasti elavad kõige edukamalt ületalve just augustikuus sündinud mesilased, paraku lõpetab vana ema munemise varem. Talvituma läheb väiksem ja vanematest mesilastest koosnev pere, viimastest suur osa langeb välja juba talvitumise käigus. Vanem ema hakkab kevadel veidi varem munema, sooja märtsikuu puhul pole sellest katki midagi, kui aga kevad on jahedapoolne ja puhastuslend hilineb, kurnab väike hulk mesilasi end haudme hooldamisega väga ära. Nii roojamiseks kui haudme toitmiseks vajaminevat vett väljas otsimas käivatest mesilastest jaheda ilmaga suur hulk tarusse ei naase, vähenenud asurkond reostab kärjed väljaheidetega ning eeldused nosematoosiks ja pere hukkumiseks on olemas. Üldreeglina ei soovitata pidada vanemaid, kui kaheaastaseid emasid. Eriti hea ja viljaka ema võib vahetada noorema vastu ka kolmandal eluaastal, tegu on siiski pigem erandi kui reegliga.
Mesilaspere võib hukutada ka ebakvaliteetne sööt. Kui talvesöödaks jääb palju ristõieliste taimede mett, mis teatavasti kiiresti kristalliseerub, ei saa mesilased seda talvel tarvitada ja hukkuvad nälja tõttu. Ka lisasöödana antav suhkrulahus võib tarus kristalliseeruda kui suhkur pole korralikult lahustunud või on lahus enne tarru andmist jäänud happeliseks tegemata. Talvitumiseks on väga halvad ka lehe- ja kanarbikumesi, mõlemad, eriti lehemesi, sisaldavad suurel hulgal mitmesuguseid lisaaineid, mis jäävad mesilaste poolt seedimata ning nende pärasool täitub kiiresti, tulemuseks on rahutu talvitumine, seega veel suurem söödakulu ja roojaga määrdunud kärjed mis on omakorda ideaalne taimelava haiguste levikus.
Sooja sügise tõttu võib vahel haue olla tarus isegi oktoobrikuus, eriti siis kui mesinik pered peale söötmist talveks eriti soojalt sisse on pakkinud. Nii tarvitavad mesilased talveks mõeldud toiduvarudest suure hulga ära, ilmade külmenedes koondub kobara keskosa neile raamidele, kus oli viimati haue. Paraku on neis kärgedes sööta vähe ning viimasedki jäägid lõppevad sealt juba jaanuaris – veebruaris. Kevadeks on tarus pilt selline, et äärmised raamid on mett täis, keskele mõnele kärjele on koondunud ja nälga surnud need vähesed mesilased, kes sügisese haudme hooldamisega end ära ei kurnanud ja talvekobara moodustasid. Seepärast ei ole hea peresid sügisel liigselt kinni katta, korralik kate raamide peal ja otsamattide alla jäetud paarisentimeetrine õhuvahe kindlustavad hea ventilatsiooni ning sobiliku mikrokliima mesipuus.
 

Tagasi ülesse

Mesilaspere laiendamine lamavtarus.
Emamesilane hakkab munema veebruari lõpul – märtsi algul, esialgu on munade hulk väike, kuid tarusisese temperatuuri tõustes ja eriti hoogsalt peale puhastuslendu hakkab haudmeväli laienema. Esialgu sureb ületalvitunud mesilasi samapalju ja rohkemgi, seepärast mesilaspere esialgu ei suurene, vahel võib vajalikuks osutuda isegi mõne raami eemaldamine tarust. Üsna pea on aga madalseis ületatud ja mesilasi hakkab kooruma järjest rohkem, varajase kevade korral võib osutuda tarvilikuks juba aprilli esimeses pooles tarru raame juurde panna. Esimene kevadine laiendamine on sobilik teha siis, kui mesilased on täitnud äärmise raami ja vahelaua vahelise vahe ning kogunevad juba veidi vahelaua taha. Vältimaks pesaruumi liigset jahtumist piisab enamasti vaid ühe raami lisamisest äärmise haudmeraami ja meeraami vahele, on tegemist suure perega ehk on laiendamisega veidi hilinetud, võib panna ka kaks raami, teine teisele poole haudmepesa. Esimestel laiendamiskordadel sobivad veidi tumedamad kärjed, sellised millest on paar põlvkonda hauet juba koorunud, kevadel muneb ema neisse meelsamini.
Järgmine raamide lisamine on tavaliselt vajalik kümmekond päeva hiljem, kuna mesilaste iive on nüüdseks juba tublisti positiivne, vajab iga taru ilmselt kahte raami, hea korje olemasolul võib üks neist olla ka kunstkärg.
Kui ilmad suvepoole soojenevad, võib panna lisaraame juba taru keskele, reegliks on siinjuures see, et vaatamata juurdeantavate raamide paigutusele ei tohi eraldada ühte haudmeraami teistest, kuna üksiku võivad mesilased jätta hooldamata. Kärjepõhjaga raam pannakse kevadel soovitavalt haudme ja meeraamide vahele, suvel erandjuhul ka taru keskele lahtise haudmeraami kõrvale, siin on rohkesti noori mesilasi kes kiiresti ja korraliku kärje ehitavad. Siiski on pere bioloogilise terviklikkuse seisukohalt parem asetada lisatavad kärjed esialgu haudmepesa serva, hiljem, kui ema on sinna munenud, tõsta aga keskele kindlustamaks eelmisel talvel seesolnud raamide vahetumist uutega.
Edasine pesaruumi laiendamine sõltub juba sellest, mis ajal mesila piirkonnas algab peakorje. On massiline meetaimede õitsemine pigem juunikuus, tuleb kevadel igati soodustada ema munemist kasvatamaks korjeajaks üles võimalikult suurt hulka mesilasi. See eeldab nö. veidi üle laiendamist, niisiis pannakse raame juurde juba siis, kui mesilased alles hakkavad kasutusse võtma ruumi viimase raami ja vahelaua vahel. Lennuava peab muidugi olema mõnevõrra kitsam ning külgedelt ja pealt soojustus parem, et tarus haudmele vajaliku temperatuuri hoidmine mesilastel raske ei oleks. Kui aga põhiline korjeaeg on pigem juulis-augustis, ei pruugiks perele esialgu liiga palju ruumi anda, näiteks maikuu algul munetud munadest kooruvad mesilased juulis algavast korjest pajulillelt või rapsilt enam osa ei võta, juunis põhjustab suur mesilaste hulk tarudes ohjeldamatut sülemlemistungi. Sel juhul võiks kuni mai teise pooleni mesipuus valitseda kerge ruuminappus, edasi aga intensiivsemalt taru mahtu suurendada. Seega langeb sülemlemisperioodile usin haudme kasvatamine ning mesinikul pole tõenäoliselt perede puust püüdmisega vaja palju tegelda. Juuli alguseks on taru tihedalt mesilasi täis kes hooaja lõpuks tubli saagi koju toovad. Eks iga mesinik teab ise, mis ajal tema piirkonnas korje algab, rikkaliku saagi saamiseks on vaja soodustada ema maksimaalset munemist 45 päeva enne peakorje algust kolme nädala jooksul.

Peakorje ajal on parem peret laiendada pigem vertikaalsuunas, st. magasinide lisamisega. Täisraamilise magasini alla on vaja asetada emalahutusvõre, vastasel juhul läheb ema sinna munema ja meevõtmine on keerukam. Poolraamiliste magasinide kasutamisel on soovitav kasutada 5mm suuremaid raamivahesid, mesilased ehitavad vastavalt paksemad ka kärjed ning ebasobivate mõõtude tõttu sinna hauet ei teki, see võte ei toimi, kui magasin anda sülemile. Üleüldse ei lähe ema munema koorimismagasini, raami liiga madal kõrgus ilmselt haudmetegevuseks ei sobi.
Kui palju peaks peakorjel saagi mahutamiseks tarus kärgi olema, saab hinnata selle tabeli järgi.
 
Tagasi ülesse