Seiklused Sri Lankal.
  Kui ikka lumi ja külm ilm sugugi ei meeldi (vabandust suusafännid), tuleb vahepeal kusagil soojal maal akusid laadimas käia.
Sri Lanka, ametliku nimega Sri Lanka Demokraatlik Sotsialistlik Vabariik, on pindalalt maailma 25-s saar, poole suurem kui Eesti, elanikke aga 22 miljonit. Asustustihedus seega suur ja ringi liikudes on raske aru saada, kus üks asula lõpeb ja teine algab, kahe linna vahel on lihtsalt veidi hõredam linn. Ja muide Colombo ei olegi päris pealinn, ametlikult on selleks veidi ida pool asuv Sri Jayawardenepura Kotte!
 

 
Eesti juhiload ei kõlbagi!
Ringiliikumiseks valisin sõiduauto lehvitades enesekindlalt rahvusvahelisi juhilubasid. Paraku teeb masinat rentinud Ahmed mulle paari lausega selgeks, et selle dokumendiga pole siinses liikluses midagi peale hakata ja tuleb taotleda kohalik juhiluba. Eksamile õnneks minema ei pea, kõigepealt käime fotograafi juures, siis mingis ametiasutuses mõned korrad ühest kabinetist teise ja ongi vajalik luba olemas.
Kindel nõuanne neile, kes Sri Lankal autot plaanivad rentida – valige automaatkastiga masin. Liiklus on tavaline aasiapärane kaos, kus edasi püüavad saada kõik ratastel või jalgadel liikujad, sealhulgas ka näiteks elevandid. Sellises segaduses mõjuks vasaku käega käiguvahetamise harjutamine vaimsele heaolule üsnagi laastavalt.

Kiuslikud jalgratturid, tapjabussid ja sülitavad rollerijuhid.
Kergliiklustee on siin tundmatu termin, mistõttu on jalgratturid võrdlemisi suur nuhtlus. Sõidaksid nad siis vähemalt tee servas! Ei kus sellega – justkui täieõiguslikud tänavate valitsejad hõljuvad nad keset sõidurada ja et kiiremini liiklejatele sügavamat meelehärmi põhjustada, vingerdavad kah lisaks. Päeval on rattureid vähe, aga niipea kui päike horisondi taha on vajunud, sööstavad nad hämaratest hoovidest liikluskeerisesse. Otse loomulikult on helkurid-lambid kulukas lisavarustus, millede rattale kinnitamisega keegi vaeva ei näe.
Omaette klassi moodustavad liinibussid. Internetist võib leida hulgaliselt videoid nende surmapõlglikust sõidustiilist, ise kohapeal käinuna võin kinnitada, et asi pole sugugi nii hull. Tõepoolest antakse korralikult kuuma, eriti karmi maneeriga paistavad silma pleekinud punakat tooni bussid. Samas on reageerimisvõime juhtidel hea ja kellestki otseselt üle sõita ei üritata, tee peal jokutajaid tõrjutakse ohtra signaalitamise ja tulede vilgutamise saatel.

Suunatule plinkimine tähendab Sri Lanka liikluses seda, et suunatuli on töökorras. Kui see manöövri teostamise järel ise välja ei lülitu, näiteks rolleritel, vilgubki seni, kuni sõiduk teisele poole pöörata plaanib. Ja üleüldse on need rollerid väga kahtlased sõiduvahendid, milledest veidi kaugemale hoidmine ei teeks paha. Nii võib teeuagust läbi sõitnud juhil kinni rihmamata kiiver peast ära hüpata või ebastabiilne koorem, näiteks meetripikkune kala, teele pudeneda. Lisaks on juhtidel komme sõidu pealt rammusaid süljelärakaid välja paisata, mistõttu pole linnaliikluses autoaknaid soovitav avada. Rohke süljeerituse põhjuseks on mingite mulle tundmatute taimelehtede närimine, ilmselt annavad need ka kerge narkolaksu, mis juhte tihedas sõidukitemassis paremini külma närvi säilitada lubavad. Tõsi küll, peab tunnistama, et need taimede mälumine pole vaid rollerimeeste pärusmaa, hajevil pilgul inimesi kohtame oma reisi ajal mitmeid.

Politseinikke on näha rohkesti, kuni liikleja millegi erilisega silma ei jää, siis teda ka ei peatata. Siinkirjutajal õnnestus ühel ilusal pühapäeva varahommikul ebatervet tähelepanu pälvida. Hambuni relvastatud vormikandja inglise keel on peaaegu sama nõrk nagu minu oma. Peale teadasaamist, et oleme juba kolm nädalat siin riigis ringi sõitnud ja hetkel suundume Colombosse, lähevad meie teed sõbralikult lahku.
 
Tankla keeldub bensiini müümast.
Pööran suurde ja uhkesse tanklasse, seal asjatav mees küsib, et palju paaki lasta. Mina vastu, et pane täis. Tema jälle, mitu liitrit? Kannatlikult, nagu eelkoolikule, püüan selgitada, et ma ei tea ju, kuipalju mahub, isegi paagi suurusest pole ettekujutust, pane niipalju kui läheb. Mees aga keksib jalalt jalale nagu Julk-Jüri ja muudkui korrutab, mitu liitrit, mitu liitrit. Vastastikusele mõistmisele jõudmata sõidame järgmisesse tanklasse. Minu suureks üllatuseks kordub seal täpselt sama veidi konkreetsemas võtmes. Lühikese nääklemise järel tõmbab tankija demonstratiivse liigutusega juba paaki pistetud püstoli välja endal näoilme, et kao siit minema loll turist, sa ei tea isegi mitu liitrit kütust tahad. Ma täitsa tunnen, kuidas pulss on peaegu sama kõrgel nagu päike taevalaotuses!

Kolmas katse ühes väiksemas kohas osutub tunduvalt meeldivamaks, minu palve peale panna paak “full” kohmab mees midagi vastuseks, mis kõlab umbes nagu “aahahh” ja autot edasiviiv eliksiir hakkab voolama. Ju siis läks suurematel tanklatel liiga hästi ja nad polnud läbimüügist huvitatud.
 
Loodus ja loomad.
Sri Lanka loodus on vaimustav. Liivarannad, kuigi paljud kohad ujumiseks sobimatud tugeva murdlainetuse tõttu. Pilvedesse ulatuvad mäed allapaiskuvate koskedega, nõlvadel läbitungimatu mets või teeistandused, kus suinad töölised põõsastelt lehti selga seotud kottidesse koguvad. Märjad tasandikud mägede vahel riisipõldude ja muu köögiviljaga. Ja muidugi soe kliima, saare mägises keskosas veidi jahedam, rannale lähemal kipub õhusoe kehatemperatuuriga võrdsustuma.

Kui juhtub vihma sadama, siis sajab palju. Kohe väga palju! Mägedes tekivad uued kosed, mis toovad ülalt kaasa nii pinnast kui ka suuremaid kive, nii on vihmajärgsel hommikul tervislik tavapärasest veidi ettevaatlikumalt liigelda. Linnatänavad muutuvad jõgedeks ning sõites on sihuke laevakapteni tunne, kui auto stangega vett kahte lehte lükkab.
Fauna on rikkalikult esindatud ja nendega trehvamiseks pole üldse vaja metsa minna. Näiteks varaanid tunnevad end igal pool üsna kindlalt ja nii mõnelgi korral tuleb auto hetkeks peatada, et paarimeetrine elukas saaks tee ületamise lõpetada. Elevandid söövad rammusat rohtu pööramata raasugi tähelepanu mööduvatele sõidukitele. Neid suursuguseid loomi saab lähemalt vaadata ja katsuda Pinnawalas, kus nad üsnagi looduslähedastes tingimustes kümne hektari suuruses pargis elavad. Kaks korda päevas viiakse londisted lähedalasuvasse jõkke sulistama, sel ajal saab mõne taltsama isendiga koos pilti teha.

Kanaarilinde on Sri Lankal rohkesti, loomaparkides pole nende jaoks isegi puure ega aedikuid, kavalad linnud elavad seal vabalt teades suurepäraselt, kust kerge vaevaga süüa saab.
Kollaka karvaga koeri on tihedamalt, kui suviseid pühapäevitajaid Pirita rannas. Nad magavad asfaldi servas jalad reeglina tee keskjoone poole. Üldiselt püüavad juhid neist ohutult mööduda, kahjuks on näha ka mitmeid vigastatud loomi, seega vist alati ei õnnestu.
 
Öömajad aiavaatega, garaažis ja mäenõlval.
Ööbimised broneerisin tihedamast asustusest eemale, peamiselt soodsama hinna pärast, mõne lisakilomeetri läbimine autoga pole ju mingi probleem. Esimene koht Negombo äärelinnas valmistab ebameeldiva üllatuse. Kirjade järgi oleks meil pidanud olema aiavaatega delux tuba. Kui minu ettekujutus aiavaatest on puud-põõsad ja pügatud murulapp, siis meile pakutava toa aknast meetri kaugusel paistab tõepoolest aed selle sõna otseseimas mõttes. Täpsemalt siis tugevalt kahemeetrine betoonmüür, mille harjal vonkleb mitmekordne otastraat nagu vanglas. Voodi parimad päevad on jäänud sügavalt eelmisesse sajandisse, padjad sellises mõõtkavas, nagu oleks need nukuvankrist pihta pandud. Seinu katab tumedama lehmakoogi tooni värv ja lubatud privaatne vannituba asub hoopis koridori teises otsas.

Esimesest jahmatusest ülesaanuna ütlen tuba näidanud noormeestele mõned viisakamad ingliskeelsed ja mitte just nii viisakad eestikeelsed laused andes ühemõtteliselt mõista, et siia me kindlasti ei jää. Tõstame asjad autosse tagasi ja keeran värava poole purustades ühe tee ääres oleva lillepoti. Vabandust, see ei olnud sihilik!
Kiirkorras leitud uus majutus, mida broneerimisäpp pakub, asub vaevu poole kilomeetri kaugusel. Suur aed lauakese ja pinkidega ning tugevalt kümnekonna meetrine basseiniga. Muidugi me jääme siia! Peremees soovitab auto palmi alt veidi eemale parkida, tõepoolest, seal ripub hulk viimases küpsusastmes kookospähkleid.

Järgmine öömaja on piltidelt vaadatuna väga looduslähedane ja mõnus, tõsi küll, veidi küsitava nimega: Garaaž! Meenutades esimese pakutud toa visuaali tekitab ju veidi kõhklusi, eksole. Tegelikkus osutub veel paremaks kui fotod ja ainuke seos sõidukite paigutamiseks mõeldud ruumiga on värava kohale riputatud vana mootorratas. Suur tuba, rõdult avaneb vaade ümbritsevale päikesesäras metsale, kus puudel askeldavad vöötoravad ja häälitsevad linnud. Rohkete puuviljadega hommikusööke pakutakse kõrvalasuva maja teisel korruse restoranis, nii peremees seda avatud planeeringu ja disainika puitmööbliga sisustatud ruumi nimetab.

Veel üks äge majutus on Ellas, otsetõlkes nimeks Kivimaja. Reisi eesmärk pole ju kusagil toas istuda, seega jõuame öömajja alati hilja kuni väga hilja. Nii ka seekord. Kaart käsib kitsavõitu asfaltteelt järsult vasakule keerata, aga oh ehmatust – autost vaid veidi laiem betoonrada tõuseb mäkke vist ligi 45-kraadise nurga all. Otsustamiseks on aega vaid sekundi murdosa, annan gaasi ja mootori röögatuse saatel sööstab auto järsakust üles. Sama äkitselt nagu gaasipedaalile vajutasin tuli nüüd piduripedaali muljuda, tee saab lihtsalt otsa ja ees paistab tühjus, nagu oleksin kuristiku servale sõitnud. Astume välja ja selgub, et enam-vähem nii ongi. Otse ees laskub vaevu aimatav jalgrada sügaviku poole, õige tee aga pöördub võseriku vahelt paremale mida ma pimedas muidugi tähele ei pannud. Mõnisada meetrit mööda mäenõlval olevat kitserajast veidi laiemat teed ja jõuamegi kahekordse eramaja juurde. Perenaine on kaugete külaliste tulekuks põhjalikult valmistunud ja laadinud telefoni äpi, mis singalikeelse jutu päris arusaadavas vormis eesti keelde tõlgib.

Kiviga maja ehitusel ja viimistlusel koonerdatud ei ole, isegi vannitoa seinad on väheldaste ümarate kividega kaetud ning kraanikauss kivi sisse õõnestatud.
Järgmisel hommikul ärgates avaneb rõdult mitu miljonit dollarit väärt vaade päikeselisele mäekurule, taamal müriseb Kuda Ravana kosk ja kaugemal sirutub pilvedesse Little Adams Peak mäeahelik.
 
Roti kottu ja teisi kohalikke hõrgutisi.
Toidud on Sri Lankal maitsvad ja portsud suured. Meie lemmikuks kujunevad lihtsad iseteenenduslikud söögikohad. Asi näeb välja nii, et pika laua peal on reas kaanega anumad, klient võtab kobeda vaagna mõõtu taldriku ja ammutab igast potist just niipalju, kui arvab endale sisse mahtuvat, hind umbes 5€. Esimese karmi kogemuse järel, mil peale toidu manustamist on suus tunne, et kohe-kohe tahaks tuld pursata, hakkame maitseomaduste suhtes pärima. Eriti viljakas see pole, rõõmsad sinisilmsed näitsikud teatavad ripsmete plaksudes, et no-no spicy (ei ole teravamaitseline), tegelikkuses on roog ikka kõiki seedetraktis olevaid baktereid tappev. Kulub umbes nädal omandamaks oskus juba visuaalselt eristada väga vürtsikaid toite mitte nii väga teravatest.

Heaks vahelduseks sisikonda desinfitseerivatele einetele on puuviljad ja hommikused saiakesed. Mangosid saab iga nurga pealt, nii elusuuruses kui ka juba puhastatud-viilutatud kujul. Hooaeg olevat, teadsid kohalikud rääkida. Saiakeste ostmine on samuti lihtne, muusika saatel sõidavad klaasvitriiniga tuk-tukid mööda tänavaid ja tuttavat heli kuuldes tuleb lihtsalt tee äärde minna.
 
Odav riidekaup vales mõõtkavas.
Kui visuaalselt vägagi korralik teksapaar maksab 14€ ja suvekleit 5€, ei suuda me vastu panna ning suundume ühte riidepoodi šoppingule. Müüjaid on meestekorrusel peaaegu samapalju, kui kliente. Kuni riiulite vahel omale meelepärast mudelit otsin, käivad kolm noormeest järgi justkui kahtlustades, et kavatsen mitu paari jalga tirida ja maksmata minema hiilida. Leian lõpuks midagi head ja ilusat, paraku selgub proovikabiinis tõsiasi, et vaatamata minu numbrile ei oleks neid pükse võimalik isegi parimat libestit kasutades jalga venitada. Kurdan oma muret kabiini ees valves olnud noormeestele, mispeale kaovad nood välgukiirusel erinevatesse suundadesse naastes mõne hetke pärast vist pea poole sortimendiga, mis kaupluses saadaval. Ainuke, mida nad kohale toimetada ei suuda, on täpselt sama mudeli veidi suurem number. Püüan kannatlikult selgitada, et tahan justnimelt sellise tegumoega ja sellist värvi pükse. Poisid käivad jälle korraks ära, naastes sellise hulga saagiga, et ma proovikabiini enam hästi ära ei mahu. Lisaks on tellitud tumesinist värvi teksade asemel kogu vikerkaar esindatud.

Kulub tugev tund või rohkemgi kui lõpuks üleni higisena kassasse suundun kaenla all tõenäoliselt ainuke poes saadaolev ja mulle paras teksapaar. Kui te nüüd arvate, et äkki olen liiga nõudlik, siis arvake uuesti – Kairel läheb kleidi valikuga veel kauem!
 
Palju ilusaid templeid.
Ilusaid budistlikke templeid Sri Lankal jagub. Paljud on rajatud kõrgele mäe sisse, jääb lausa mulje, et inimesed on enamiku sobivatest kaljudest õõnsaks uuristanud sättimaks sinna pikutava Buddha kuju. Ja miks ta üleüldse kogu aeg pikali peab olema, nagu oleks rampväsinud? Kes koletempli vastu huvi juhtub tundma, võiks külastada Dikwellat. Muidu teistega sarnane, aga lisana on seal põrgutänav, kus kujude ja maalingutega püütakse edasi anda seda, mis inimesega allilmas toimuda võiks. Galerii sõnumi võiks lühidalt kokku võtta lausega: tee mis tahad, nagunii satud lõpuks põrgusse. Nõrganärvilistele ei soovita, üpris verine vaatepilt!

Kui budistlikesse templitesse saab vabalt sisse, no mõistagi kerge rahalise annetuse järel, siis hinduistlikud on uskumatute ees reeglina suletud. Otse loomulikult leidub ka reeglites erandeid ja Colombos asuva Maha Kali Amman templis lubatakse meid paarisaja ruupia eest rahumeeli edasi astuda. Igaks juhuks küsin veel turvamehelt, et kas ikka pildistada ja filmida võib. Saan nõusoleku, ainult et mees osutub kitupunniks ja kaebab munkadele ära, et paar jumalavallatut tegelast siin ringi hulguvad. Peagi ilmuvadki kaks pühameest, kes vaidlust välistaval ilmel meile hulga valgeid lilleõisi pihku suruvad ja omakeeli vadistades ühe altari juurest teise juurde tirivad. Viimase riituse käigus loetakse elusa tule juures sõnad peale ning tehakse mingi värviga täpike otsaette. Huhh, terve järgneva päeva on sihuke õnnis tunne…

Ronime mägedes.
Sigiriya (tõlkes – lõvikalju) otsa ronimiseks läheme kohale päikesetõusu ajal, eelinfo kohaselt pidavat seal päeval tüütult palju turiste olema. Teekonna esimene osa kulgeb mööda kivisse raiutud astmeid, ülejäänud pool kalju külge kinnitatud metalltreppi. Käsipuust kinni hoida eriti ei saa, seal turnivad turiste vihkavad ahvid. See kurjus tuleb ilmsiks siis, kui üht tegelast sabast näpistasin. Ahv pöördub välgukiirusel ringi ja ütleb midagi, millest ma keelebarjääri tõttu muidugi aru ei saa. Teatud põhjustel oletan, et isegi kui oleksin aru saanud, poleks seda sünnis siia kirja panna.
Tipus asuvale platoole oli isa troonilt kukutanud sohipoeg ehitanud uhke lossi koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Palju sellest enam järgi pole, viienda sajandi pompöösne kompleks jäi peale kuninga surma aastasadadeks tühjana loodusjõudude meelevalda.

Kohe paari kilomeetrit eemal on järgmine kõrge kivi – Pidurangala kalju. Tee algab jällegi treppidega, edasi on aga ehitajatel ind otsa saanud ning tippu pääsemiseks tuleb tungida nii läbi padriku kui ka ronida üle majasuuruste kivide, milledest nii mõnegi allaveeremist näib vaid usk ja püha vaim takistavat. Vastu tuleb murtud käeluuga turist mis on kindlaks märgiks, et tõusu keerukam osa on alles ees. Minul on sülemite puu otsast allatoomise ja Kairel tellingutel turnimise kogemused, seega läbime ka viimased meetrid mängleva kergusega.

Vaade tipust on vast ilusamgi, kui Sigiriya otsast, on ju see mitukümmend meetrit kõrgem kah.
Merepinnast 1,1km kõrguse mäe otsas asuva Ambuluwawa vaatetorni juurde sõidame läbi järjekordse linna, kilomeeter kilomeetri järel muutub tõus üha järsemaks. Kui autol tundub jaks otsa lõppema hakkavat, jätame selle teeäärsesse parklasse minnes jalgsi edasi, mis 30-kraadises leitsakus pole just kergemate killast ettevõtmine. Torni jalamil saab jaheda tuule käes veidi puhata misjärel alustame teekonda kõrgustesse. Juba poole peal olev vaateplatvorm kõigub tunduvalt, seni turvaline sisetrepp asendub välisküljel olevaga, mis kõrgemale jõudes üha kitsamaks läheb. Arvan, et ka siit saab häid pilte ja luban Kairel kõrgemale ronida.

Tühjakssöödud restoran ja parklas lõksus.
Kaubandusele me reisi ajal erilist tähelepanu ei pööra, esimeseks ostuks on Sri Lanka rahvuslikud jalanõud – varbavaheplätud. Enamus tavainimestest nendega käibki, lisaks saab mistahes templisse vaid paljajalu sisse ning eelnimetatutest vabanemine on kõige lihtsam. Pannes siiski tähele valdavalt ülisoodsaid hindu ei suuda me kiusatusele vastu panna ja suundusime viimasel päeval Colombo suurde keskusesse nimega One Galle Face Mall. Maa-alusesse parklasse sisenedes vaadatakse auto seest ja väljast üle, sealhulgas peegli abil ka põhja alt. Numbrituvastus fikseerib sissesõidu, mina fotokaga parkimiskoha numbri, sest hiiglaslikus parklas oleks šoppingu järel auto leidmine poole ööni aega võtnud.

Hinnaklass on suurlinnas muidugi jupp jagu teisest kategooriast, ostud jäävad tegemata, aga 7-nda korruse merevaatega restoranis otsustame hüvastijätuks lõunasöögi võtta. Tellime mahlad ja praed. 10 minuti pärast tuleb kelner mahladega ja teatab, et mereandidega praadi enam ei ole. Valime siis järgmised, aga ka need olevat juba otsas. Mõningase arupidamise järel otsustame ühe veidi erilisema pitsa kasuks. Läheb vaid viis minutit kui kelner naaseb juba tuttava teatega – seda pitsat ka enam ei ole. Ja seda teist, mida te praegu menüüs näpuga näitate ka mitte! Üle poole sortimendi on juba valikust väljas, lõpuks mingi kebabitaolise rulli kohta öeldi, et seda vist on. Oli jah, kusjuures täitsa maitsev.

Kõht täis, on vaja parklast välja saada. Tunni hind on 150 ruupiat, trükin auto numbri makseautomaati, see aga ütleb, et sellist masinat siin ei ole. Toksin numbrit nii ja naaviisi, tühikutega ja ilma, ei mingit tulemust. Kutsun siis turvamehe, ta proovib ka, aga sama edukalt. Või õigemini – edutult. Igaks juhuks käin vahepeal kontrollimas, et kas auto on ikka alles. On küll! Tuleb veel paar turvameest, näitan neile parkimiskoha pilti ja võtmeid, muidu äkki nad ei usu, et mul üldse mingi sõiduvahend on. Lõpuks hammustab üks mees mõistatuse läbi. Nimelt koosneb meie auto number rohketest nullidest ja kolmedest, rumal masin aga loeb osa neist tähtedena. Selgituseks olgu öeldud, et kirjapilt Lankal sarnanebki suures osas eri disainiga ümarate rõngastega. Edasi on juba lihtne, ametnik toksib numbri sisse, küsib 600 raha ja pääsemegi välja.

Kodutee.
Viimases öömajas lepin ühe tuk-tukijuhiga kokku, et ta meid kella viieks varahommikul lennujaama viiks. Vahemaa iseenesest on vaid paar kilomeetrit, mees küsib selle eest koguni 5 tuhat. Olles kohaliku hinnakujundusega juba hästi kursis, arvan selle summa veidi ülepaisutatud olevat (14€) ja kauplen tuhat alla.
Kokkulepitud kellaajal viiakse meid peaaegu sissepääsu juurde. Muidu oleks vist päris ukse ette viidud, aga lennujaama turvamehed sinna kõiksugu masinaid ei luba. Ulatan mehele kokkulepitud 4 tuhat, ta loeb üle ja annab suurema osa mikskipärast tagasi. Tuleb välja, et ta küsis tegelikult viissada, mitte viis tuhat. Nagunii pole mul kodus ruupiatega suurt miskit peale hakata, annan juhile tuhat, mis teda ülevoolavalt rõõmustab.

Lennuk jääb tugeva tund aega hiljaks. Istambulis teisele lennule jõudmiseks on vaid veidi üle tunni, seega teen juba plaane paaripäevaseks Türgiga tutvumiseks.
Lõpuks lehvitame Colombole ja piloodid annavad endast parima, et me Tallinna lennule mitte ei jõuaks tehes enne Istambulis maandumist kolm ringi linna kohal. Siiski jääb Türgiga tutvumine ära. Lennujaamas on meil vastas Turkish’i töötaja, kes kiirkorras kõik Tallinna lennule suundujad kokku kogub ning jooksujalu teise väravasse juhatab.
 
Neile, kes veel kaaluvad, kas minna Sri Lankale või mitte, soovitan liigsest mõtlemisest loobuda ja sobivaid lennupileteid või reisipaketti otsima hakata. Soe ilm, toredad inimesed, imeline loodus ja rahakotisõbralik hinnatase teevad sellest suurepärase sihtkoha.