Keenia reisi alguseks võin tinglikult lugeda 2022 aasta 19 maid, mil jäid silma suurepärase hinnaga lennupiletid Nairobisse. Reisi planeerides on mul vaid mõned konkreetsed tingimused: soe, alates näiteks 25 kraadist, inglise keelega peab hakkama saama ja ei tohi olla liiga “turistikas”. Keenia sobis, pealiskaudne tutvumine riiki sisenemise tingimustega ja tund hiljem olid lennupiletid meilikastis. Kes nüüd arvab, et nii asi käibki, osta aga piletid ja mine õigeks ajaks lennujaama, see eksib rängalt! Väljumisaegu muudeti täpselt 9 korda, tühistati ja pakuti raha tagasi 2 korral. Aga ma ei jätnud jonni ja Turkish Airlines’i kohta võin öelda, et nende esindused on võimelised kiiresti ja kliendisõbralikult suhtlema.
Videost allpool noppeid enim meeldejäänust.
Kolm nädalat ja 2185km rendiauto roolis andsid päris hea ettekujutuse Keenia politseinikest, kelledega mul olid mõned … lühikesed ja äärmiselt konstruktiivsed suhtlused.
Vormiriietus on varieeruv, ühiseks jooneks pigem vaidlusi välistav raske relvastus. Arsenali kuuluvad peamiselt Kalašnikovi automaadid, sekka ka mõni püstolkuulipilduja. Vaid liikluse reguleerijad on nö. paljakäsi, mõni entusiastlikum varustatud tõhusa meetrise malakaga.
Keenias on kolme sorti politseinikke.
1. Tõsised töötegijad seisavad hoolikalt liiklust jälgides tee ääres noppides üldisest massist välja eriskummaliselt kulgevaid sõidukeid. Kui tõsine politseinik ristmikul liiklusvoogu juhib, toimib kõik nii hästi, nagu Keenia liikluses üldse võimalik on (loe: suhteliselt tagasihoidlik kaos). Turisti, kes on pärit Eesti-nimelisest tundmatust riigist, mis asub kusagil seal Saksamaa kõrval, on suhtumine rõõmsameelne ja heatahtlik. On selline ametnik sind pisirikkumise eest peatanud, näiteks maanteel keelatud tagasipöörde eest, piisab täiesti selgitusest, et otsid teeotsa Mount Longonot rahvusparki ja kohtusse minna pole lihtsalt aega.
2. Segaduses ametnikud. Näoilme järgi otsustades on need inimesed sattunud enda jaoks täiesti ootamatusse situatsiooni ega oska kuidagi olla või midagi peale hakata. Kiiremini kohanejad on teedel toimuva jälgimisest loobunud ja kasutavad tööaega telefonis surfamiseks. Aeg-ajalt meenuvad neile ametipostiga seotud kohustused, nad tõstavad pilgu ja viipavad käega, justkui üritaks mõnd masinat peatada. Kuna juhid nagunii aru ei saa, millisele sõidukile märku anti ja kui tõsiseltvõetav see signaal oli, siis keegi ei peatu, siinkirjutaja sealhulgas. Liiklusreguleerijana vehib see ametnik kätega sedavõrd tempokalt, nagu püüaks kurdile tuuleveski ehitust selgitada. Kui ära väsib, paikneb niisama segaduses ilmel kesk ristmikku, tegeldes peamiselt sellega, et valitsevas kaoses elu ja tervist säilitada. Juhtub mõni masin temast liiga lähedalt mööduma, üritab ta seda rusikaga tabada.
3. Madalapalgalised. Peatanud sõiduki, kontrollib ta esitatud dokumente väga põhjalikult. Pikema vaatluse tulemusena märkab ka ise, et hoiab rahvusvahelisi juhilube tagurpidi käes, keerab õigeks ja uurib veelkord. Kas ka midagi aru saab, pole teada. Olgu tükisõna mõistmisega kuidas on, sõidukite kiirust suudab selline ametnik visuaalse vaatluse teel perfektselt määrata. Ja kui ta kinnitab, et asulavälisel teel justnimelt selles kohas on piirkiirus 50km/tunnis, siis lihtsalt nii on! Vähemalt tol hetkel, kui sina seal 60-ga sõitsid (teekatte kvaliteet rohkem ei võimaldanud). Trahv selle koletu kuritöö eest on 5000KES-i (38€) ja loodetavasti jätkub igal autojuhil oidu tšekki või kviitungit mitte küsida.
Keenia teed on enamasti kaetud tolmuga, Nairobi kesklinn ja suuremad põhimaanteed ka asfaldiga (kuidas see kuuma ilmaga ära ei sula?). Tee servas lõpeb kate ära järsu astanguga, vahel lausa meetrisügavuse poolenisti prügi täis kraaviga. On teeserv juhtumisi veidi laiem, kasutavad seda mootorratturid ummikutes ettejõudmiseks, eriti laia teepeenra puhul kulgevad seal kõik, kes vähegi ära mahuvad. Parimad teed on hiinlaste ehitatud Nairobi bypassid. Tegu on postidele tõstetud tasuliste teelõikudega, mis võimaldavad ummikuid vältides linnast mööduda.
Sillad on üldisest teest veidi kitsamad ja neis kohtades pole mõistlik eesliikujast mööda sõita. Kortsu ja vahel lausa küljest ära sõidetud metallpiirete järgi otsustades katsetajaid siiski on.
Keenias on vasakpoolne liiklus ja kõik, mil vähemalt 2 ratast, neil teedel ka kulgeb vedades nii inimesi kui kaupa.
Kõige algelisemad liiklusvahendid on kärud. Paari meetri pikkust ja meetri laiust laudadest kasti kannavad kaks autoratast, inimjõul liigutamiseks on ees jäigad aisad. Kui transporttöölisel puudub võimekus endale selline sõiduk ehitada, saab käru 300 KES-i eest päevas rentida. Liikluseeskirjadest pole kärujuhid midagi kuulnud, seega ei tasu imestada, kui teile neljarealisel kiirteel äärmises sõidureas mõni selline vastu tuleb.
Järgmine tase on jalgrattad ja kuigi neid kasutatakse peamiselt kauba transportimiseks nägin ka kahte juhust, mil inimesed kasutasid ratast edasiliikumiseks. Riietuse järgi võis oletada, et nad tegid sporti, Keenia liikluse järgi jällegi, et plaanisid suitsiidi.
Muidugi ei kannata jalgratta konstruktioon suuremate raskuste teisaldamist, aga 10 kasti saia on sellega vabalt võimalik poodi viia.
Soolomootorrattad on kasutusel erasõitudeks või taksona. Taksotsikli tunneb ära selle järgi, et juht on üldjuhul varustatud kiivri ja kollase helkurvestiga. Varahommikust hiliste õhtutundideni ootavad nad käidavamatel tänavanurkadel kliente jättes asjaga mitte kursis olevale inimesele mulje ohtliku motogängi kogunemisest. Peale inimeste saab soolomotikaga vedada veel näiteks peenemaid puutüvesid, voodimadratseid ning kuni 9 jalgratast. Võib-olla saaks 10 ka, aga hetkel lihtsalt rohkem ei olnud.
Kolmerattalised mootorrattad ehk tuk-tukid veavad kõike, mis peale mahub, kuigi kirjas on, et 3 passenger.
Neljarattalistest väärivad eraldi tähelepanu matatud. Enamasti kaetud suurte efektsete piltidega, lisaks signaal, mis toob kuuldavale vahelduvaid helitoone kuni lühemate muusikapaladeni välja. Matatu meeskond koosneb kahest või kolmest inimesest. Üks istub rooli taga, teised meeskonna liikmed on värbajad-piletimüüjad, kes sõidu ajal poolenisti uksest välja rippudes teraval pilgul teeäärseid inimesi jälgivad. Märgates mõnd potensiaalset klienti põrutab piletimüüja rusikaga vastu bussi keret, mis on juhile signaal peatumiseks. Järjekordne reisija poolvägisi bussi topitud annab värbaja kahe rusikahoobiga teada, et nüüd võib edasi sõita.
Keenia liiklusvahenditest rääkides ei saa mööda minna veoautodest, seda nii kujundlikult, kui ka sõna otseses mõttes. Kõige hullemad on valge kongiga veokad. Kui allamäge suudab selline masin isegi 80km/h veereda, siis väiksemgi tõus võtab mootoril hinge kinni ning summutist väljuvate suitsupilvede saatel roomab tõusust üles vaevu 20-ga. Loomulikult koguneb sellise järele hulk kiiremini liikujaid, kes siis iga hinna eest vasakult või paremalt mööda üritavad pressida. Minu hinnangul on maanteedel iga kolmas sõiduk veokas ning enamik neist liikus keskmisest madalama kiirusega, möödasõitude hulka võib siit igaüks ise ette kujutada.
Keenias ringi sõites õppisin selgeks ühe uue sõna – “pumps”! Meil siin kutsutakse selliseid moodustisi lohiseva sõnapaariga “lamav politseinik”. Suuremad pumpsud on poolteist-kaks meetrit laiad ja mitmekümne cm kõrgused, sellisest veidigi kiiremini ülesõit peaks autosviibijaile pakkuma üsnagi põrutavaid elamusi. Sageli on pumpsud valgete kaldjoontega tähistatud, paraku pole harvad ka juhused, kus vilets värv on hea pumpsu maha jätnud. Parimal juhul on tee ääres liiklusmärk “pumps ahead” ning kui teil kiiver peas ei juhtu olema ja autot veel edaspidigi vaja läheb, soovitan seda hoiatust äärmiselt tõsiselt võtta!
Teine liik on väikesed pumpsud. Kuju on neil sarnane suurtega, kõrgus varieerub 5-st 10 sentimeetrini ja mõjulepääsemiseks on need grupeeritud 2 – 6 kaupa. Sellisest amortisaatorite testist saab üle sõita kas väga suure kiirusega (Keenia mõistes) või väga väiksesega, kõik vahepealsed mõjuvad küllaltki hambaidraputavalt.
Kui autojuhtidele pumpsud ilmselgelt ei meeldi, siis müügiinimestele on need suurimad sõbrad. Sinna piirkonda koguneb kümneid tegelasi, kes püüavad möödasõitjatele müüa kõike, mis käes kanda annab, alates veest ja limonaadist kuni mobiililaadijate ja pukseerimistrossideni välja.
Üldine olustik ja inimesed.
Prügi on palju! Kogu reisi vältel nägime täpselt kahte avalikku prügikasti, sihukest keskmise konteineri mõõtu. Üks oli kuhjaga täis ajades üle ääregi, teine hiljuti pooltühjaks põletatud, veel tossas. Viimasel ajal on prügiprobleem ka keenialastele kohale jõudmas. Uuepoolne korterelamute kompleks, milles meie oma viimased reisipäevad veetsime, on varustatud spetsiaalse prügimajaga. Ühel päeval saabus veoauto ning paar töölist viskasid kühvlitega sisu lahtisesse kasti. Haistmisretseptorid neil meestel vist ei töötanud…
Tohutult palju tehakse käsitsi tööd. Kui meil paigaldatakse kaablid maa sisse masinatega, siis keenialased kaevavad kraavi kirkade ja labidatega. Kilomeetrite kaupa!
Ehitatakse palju. Puistematerjalide sõelumine toimub sajandivanusel moel – kühvli ja reformvoodi põhja abil. Viiendale korrusele jõuab see kraam samuti väga lihtsalt, täispandud kott õlale ja minek! Vaid ühes kohas, kus toimub mingi suurema hoone ehitus, mürisevad valmiva hoone ümber segupirniga veoautod. Ehitusaegsed tellingud on omaette vaatamisväärsus olles tehtud käsivarrejämedustest roigastest. Käisin lausa katsumas – üllatavalt stabiilne, aga mina isiklikult esimesest korrusest kõrgemale ei roniks.
Kus vähegi rohelust, tegeldakse loomakasvatusega. Pika kaikaga varustatud karjaku valve all nosivad lehma- ja kitsekarjad sageli vahetult maantee ääres. Sõidukitega on loomad harjunud ning autodega rammu katsuma ei kipu. Ka äärelinnas võib väiksemaid lehmakarju kohata, tõepoolest ei meenu, et kusagil muruniitmist oleksime näinud.
Loodus.
Oli see nüüd minupoolne nigel eeltöö, aga üllatusena tuli, et Keenia on väga mägine maa. No vähemalt Nakuru-Mombasa suunalt läänepoolne osa. Muld on tihke ja punakat karva, kuival ajal pealmine kiht tolmab “mõnusalt”. Veidigi tuulise ilmaga on õhtuks riided, auto sisemus ja foto-videotehnika omandanud kergelt roosaka varjundi.
Eelnevate ronimiskogemuste puudumise tõttu sai Keenia kõrgeim tipp, viiekilomeetrine Mount Kenya, reisikavast teadlikult välja jäetud. Lihtsaks ei osutunud ka Mount Longonot vulkaanikraatri servale ronimine. Sissepääsu juures anti meile konkreetsel toonil teada, et oma veepudeliga sisse ei saa ja soovi korral võime osta ülikalli korduvkasutatava pudeli. Vaadates eemal kahte automaatidega relvastatud turvameest on ilmselge, et erandi kauplemiseks ruumi ei ole. Nii joomegi kõhud vett täis ja alustame teekonda. Pool mäge läheb lihtsalt, mida edasi, seda töntsimaks samm muutub ja viimane ots nõuab juba iga 10 meetri tõusu järel istumispeatust.
Sellist kõrget metsa, nagu meie siin oleme harjunud, on Keenias väga vähe, enamik rohealasid sarnaneb pigem läbitungimatu võserikuga. Puudele-põõsastele me nimesid anda ei oska, parkides ringijalutavate loomade äratundmisega läheb veidi paremini. Teed rahvusparkides on enamasti pinnasekattega ja tavalise sõiduautoga läbitavad. Jänni jääme vaid Chyulu Hills National Park’is otsustades teravate laavakividega kaetud teel auto säilimise huvides tagasi keerata. Vähemalt väike piknik sai peetud ise pidevalt ümbrust jälgides, plaan oli ju ise süüa, mitte ära söödud saada…
India ookeani vesi on mõnusalt soe, mõõna ajal tuleb ujumiseks üsna kaugele kõmpida. Esimene katse varbad vette kasta osutus katsumusterohkeks. Tee Jomo Kenyatta avalikku randa on kitsas nagu Kalamaja tänav. Seda ääristavad rohked varjualused, kus müüakse kõike, mida ookeani äärde suunduval või sealt naasval inimesel vaja võib minna alustades plätudest lõpetades kübaratega. Paigutades nüüd sellele 2 korda rohkem autosid ja 3 korda rohkem inimesi, kui Hullude Päevade ajal, saab toimuvast päris hea ettekujutuse. Olles end sõna otseses mõttes jõuga vee äärde pressinud, saame vaevu varbad märjaks, kui tuleb Kalašnikoviga varustatud laigulises vormis mees ja käsib kõigil välja tulla. Küsimusele miks, ma päris head vastust ei saa, mehe inglise keel on veel viletsam kui minu oma. Kuna tõusu tõttu niigi kitsale rannaribale pressitakse aina rohkem inimesi, põgeneme ohtlikuks muutuvast kohast. Teel auto juurde hakkab kiiresti pimenema ja me arvame end mõistvat, miks inimesi veest välja aeti…
Katse kaks osutub kordades paremaks. Järgmise päeva ennelõunal on rand hõredalt asustatud, nii sulistame kõigil järgnevatel Mombasa hommikutel algatuseks paar tundi ookeanis.
Lõpetuseks lühijuhend neile, kel on tekkinud huvi Keeniat külastada.
Hinnad rahakotis mõrva ei tekita. Näiteks tavaline pulgajäätis maksab umbes 50 senti, kuus kobedat mõõtu muffinit veidi üle 1€, burger 1,2€, kaheliitrine karastusjook 1,3€, liitrine veepudel 40 senti, kõhutäis tänavatoitu 2-3€, eine keskmise taseme restoranis 7€.
Väiksema auto saab rentida 35€ eest päevas, maasturi hinnad on kolmekohalise numbriga. Reisikava kokku pannes leidsin ka 25-eurose autopakkumise, aga selle firma kontorit me vaatamata tunniajasele otsimisele üles ei leidnud. Linna piires maksab bussipilet 77 senti, liiter bensiini 1,3€. Taksosõit on veidi kallim kui Eestis, nii tasub eelnevalt kaardirakendusest teekonna pikkust vaadata otsustamaks, kas sõidu eest küsitav hind on mõistlik või mitte.
Loodusparkidesse pääs on tasuline. Kõige odavamalt pääseb Karura metsa Nairobis, saime kolmekesi sisse 11€ eest. Suuremate ja muidugi ka huvitavamate parkide piletid maksavad 20 – 60€ vahel, lastele poole odavam. Enamasti pakutakse seal ka lisateenuseid, nagu matk giidiga, rattarent ja muu säärane. Need on eraldi tasu eest, seega peaks mõnituhat kohalikku raha igaks juhuks tagataskus olema.
Majutuste hinnad on nii laiades piirides, et igaüks peaks oma rahakotile sobiva leidma. Veidi eeltööd ja 20€ eest saab normaalse 2 magamistoaga korteri, tõsi küll – äärelinnas.
Keeniasse reisides tasub osta kohalik SIM-kaart ja teha M-Pesa konto, sellega on enamikes kohtades võimalik ostude eest tasuda.
Mõnusaid reisielamusi kõigile, kel nüüd Keeniasse plaan minna!
Tagasi ülesse
Pilte on rohkem kui teksti vahel näha – kliki nooltele galeriis edasiliikumiseks.
