Mesi otse metsast

                      Tantsides läbi Tamil Nadu.
Eelmine India reis kevadel tuli veidi ootamatult, avastades ülisoodsad lennupiletid polnud pikemalt kaalumiseks eriti aega. Nende paari nädalaga sai selgeks, et India on niimoodi kiirkorras avastamiseks liiga suur, umbes nagu püüaks kahe õhtuga „Tõe ja õiguse“ läbi lugeda. Veidi põhjalikuma eeltöö järel otsustasin teha uue tripi, nüüd juba Tamil Nadu osariigis.
Seekord vahelduseks veidi pikem reisikiri, päev-päevalt püüan edasi anda meeleolu ja eredamaid sündmusi nii, nagu India seda mulle serveeris.
30 detsember, teisipäev
Lend stardib varahommikul. Kuigi hea sõber on nõus mind keset ööd lennujaama transportima, loobun pakkumisest ja lähen linna. 6 km asulas kõlab natuke kindlamalt kui 60 km öisel maanteel, kus iga põder võib end liikluskorraldajaks pidada.
Öösel hiilib kohale talv kattes maa valge vaibaga. Bolt toimib laitmatult ja lennujaama jõudes leian end keset saginat, mis peletab viimasegi uneraasu. Turvakontrolli järjekord pikk ja edeneb visalt, nagu nõukaaegne suitsuvorsti saba. Kerge lennueelne ärevus annab tunda ning kehaskanner tuvastab püksitaskusse ununenud mobiiltelefoni ja nagu ikka suunatakse seljakott tõhusamasse kontrolli, sest kaasavõetud väikselt meepurgilt tuleb võtta lõhkeaine proov. Ei leitud, mesilased on seni pigem rahumeelset tootmist harrastanud.
Loputan kallihinnalise tax-free pudeliveega tableti Xanax’it alla ja vaatan murelikult akna taga tuule käes peaaegu horisontaalselt lendavat lund. Kartused osutuvad asjatuteks, hoolimata kehvapoolsest ilmast tõuseb lennuk väga sujuvalt ning juba paar tundi hiljem püüan Frankfurti terminali hiiglaslikult tabloolt leida Bengalurusse suunduva lennu numbrit.
Ka see lend väljub õigeaegselt, Xanax’i ja pooliku öö koosmõju tulemusena hakkan uuesti ümbritsevat tajuma alles siis, kui päkapiku mõõtu kena stjuardess küsib, kas tahan toiduks veeganit või non-veeganit. Kinnitan, et olen kõigesööja ning kummutan pakutud koolatopsi ühe sõõmuga tühjaks. Võluva naeratuse saatel täidab näitsik selle uuesti, mina aga asun sööma püüdes samal ajal ekraanil asuvalt kaardilt tuvastada, kui kaugel ja kõrgel me parasjagu oleme.
Toidud söödud ja nõud kokku korjatud ilmub taas seesama stjuardess ning üritab täpselt minu pea kohal asuvast pagasiriiulist oma kohvrit kätte saada, mis tal lühikese kasvu tõttu eriti hästi ei õnnestu. Hetkeks kaalun, kas haarata ta sülle ja kergitada sobilikule kõrgusele või tõusta ise ning ulatada kohver. Igaks juhuks valin viimase variandi, pole ju teada, kuidas neiu või teised meeskonnaliikmed sellisesse familiaarsusesse suhtuksid.
Mis iganes tähtsad asjatoimetused tal oma kohvriga on, igatahes tuleb mul lennu jooksul koguni kolm korda seda ülevalt välja õngitseda ja tagasi panna justkui oleksin sattunud vabatahtliku pagasikorraldaja rolli.
Vahetult pärast tugeva põntsuga maandumist tuleb näitsik taas ulatades mulle Lufthansa logoga korduvkasutatava joogitopsi. Hüppan püsti arvates, et ka see tuleks nüüd üles panna, aga silmipimestava naeratuse saatel teatakse, et see olevat mulle kingituseks. Aitäh ja edu sullegi edaspidiseks, eriti pagasiriiulitega.
E-sim ühendab mind India interneedusega ning lennujaama tellitud rendiauto leidmisega probleeme pole. Sõidame mööda hilistes öötundides suikuvaid tänavaid hotelli poole, kus peaks toimuma masina ametlik üleandmine. Suzuki on paras veteran, odomeetri näit on peagi jõudmas kuuekohalise numbrini ning sellist staaži iseloomustavad nii mõnedki kriimud ja paar pisemat mõlki. Nurisen natuke viga saanud esistange üle, kus osa plastikut veel viimaste sentimeetrite varal ülejäänud masina küljes kinni püsib. Lisaks põleb armatuuris tuluke andes märku, et esimene sõit tuleb teha lähimasse tanklasse.
Vaidlus hinna üle venib nagu liiklusummik – kõik pasundavad aga liikumist ei toimu. Lõpuks löön käega ja maksan nõutud summa. No ja kui päris aus olla, siis tegelikult sain auto üsna mõistliku raha eest.
Vahepeal on meie seltskonnaga liitunud veel mingi tegelane, kes näitab mulle telefonist kauneid India naisi kinnitades, et kuigi suurem osa ööst on juba läbi, ei peaks ma ülejäänut üksinda veetma. Tüdrukud peavad siiski ilma minuta hakkama saama ja sellest hetkest otsustan edaspidi mitte poole sõnagagi vihjata, et üksi reisin, selline info võib siin terve teenindussektori käivitada.
31 detsember, kolmapäev.
Vaatamata hilisele uinumisele ärkan juba kell kaheksa, laskun alumisele korrusele ja uurin hommikusöögi võimalusi. Registratuuri töötaja on veel unisema näoga kui mina, justkui oleks ta ise öösel pakutud neiudega aega veetnud, aga lubab asjaga tegeleda.
Lähen tuppa kohvi keetma ja end veidi värskendama. Dušširuumist väljudes kõlabki koputus ja saan jõupaberist koti, millest kraamin välja söögiriistad, soojenduskarbis dosa ehk pannkoogilaadse toote ja kaks väikest kummiga kinni pandud kotikest punakaskollaste kastmetega. Üks neist kõlbab süüa, teine on sedavõrd ränga maitsega, et selle manustamine vajaks vähemalt paarinädalast treeninglaagrit.
Üldiselt on Hotel Park Lane Yelahanka päris meeldiv, tuba India mõistes puhas, seinale on kinnitatud väheldane televiisor, laual pudelivesi, keedukann, hambahari ja seep. Tõsi küll – koristaja võiks pesuruumi servad ja nurgad ka katlakivist puhtaks teha. Aga vähemalt voodi on mugav ja uks käib kinni, päevasest rännakust väsinud inimesele polegi rohkem vaja.
Ainuke häiriv tegur on paar maja eemal asuv ristmik. Hommikupoole on see veel talutav, aga pealelõunast alates toimub seal romuralliga sarnanev möll. Kõik ratastel liikujad püüavad samaaegselt ristmikku ületada, nende vahel teevad surmapõlglikke põikeid kümned jalakäijad. Igas minutis lisatakse mõnele niigi mõlkis autouksele uus kriim ja aeg-ajalt sõidetakse kellelgi üle varvaste. Otse loomulikult saadab kogu kaost kümnete signaalide tuututamine. Õhtu eel saabub politseinik, kes justkui peaks seda lahinguvälja ohjeldama, aga eriti hästi see tal välja ei tule ning suurema osa ajast hoidub oma elu ja tervise huvides täpipealt keset risti asuva elektriposti ligi.
Lähiümbruse olukorraga tutvunud, sõidan linna 19 sajandil Windsori lossi stiilis ehitatud Bengaluru paleesse, mis on justkui lapike Inglismaad keset India kaost. Parkinud auto ainsa tolmuses parklas varjuandva puu alla, lunastan 500 ruupia eest pileti ja pääsen suurde Inglise stiilis kujundatud aeda. Peale kauni kunsti võib tunda ka võimsa raskemuusika hõngu, aegade jooksul on siin kontserte andnud sellised saurused, nagu Iron Maiden, Metallica ja paljud teised. Lossis sees pilte teha ei tohi ja uksel valves olev turvamees piirdleb minu kaelas rippuvat kaamerat pilguga, millega tavaliselt vaadatakse välisluure tippagendi varustust.
Ajaloolise kunstiga ühele poole saanud põikan sisse poolteist sajandit värskemasse hoonesse – kaasaegsesse kaubanduskeskusesse. Maa-alusesse parklasse sissesõidul vaadatakse auto põhjalikult üle, ega ma äkki mingit lõhkekeha alla viia ei plaani. Sõidan alles esimest päeva, nii jään jänni pagasiruumi avamisega. Turvamehed võtavad asja lõbusa rahuga, järjekorras tagapool seisjad väljendavad oma arvamust rikkaliku signaalitamise teel. Alla miinus kolmandale korrusele jõudnud jään veidi hämmeldunult vaatama, sest arusaamatutel põhjustel tuleb parkida tugevate metallsõrestike peale. Sätin masina paika, aga kohe ilmub helkurvestis tegelane ja palub auto ringi keerata. Korraldus on täitmiseks, saan auto paari võttega teistpidi, samal ajal kui veidi eemal on keegi manöövriga nii hädas, et parkimiskorraldaja peab ise rooli istuma. Peagi saab selgeks ka metallrestide mõte – tegu on pesuehtsate garaažitõstukitega, auto tõstetakse üles ja alla mahub veel üks.
Õhtul mõtlen, kuhu minna aastavahetust tähistama. Hotelli lähedal uimerdavad tuk-tukijuhid soovitavad erinevaid kohti koos transporditeenusega 500–1000 ruupia eest, aga ükski pakutud variantidest ei kõla piisavalt põnevalt.
Olles konsulteerinud veidi kõigevägevama, ehk ChatGPT-ga võtan suuna Green Conference Centre poole. Jätan auto eemal asuvale mudasele platsile andes parkimiskorraldajale 100 ruupiat. Peopaika pääsu eest küsitakse 3600 raha, selle eest saab ka piiramatult süüa ja juua. Huvitav kas ka alkoholi? Kerge diskussioon väravas valves seisvate politseinikega ja ennäe, üks tõmbabki taskust käepaela, asemele pistab aga minu pakutud 1500 ruupiat. Administratiivsed protseduurid on siin ilmselgelt paindlikumad kui Eestis.
Väravast õnnelikult läbisaanuna satun väheldasele platsile, kus laval esitab rõõmsameelseid laule sädelevas neoonsinises kleidis lauljanna. Muusika on sedavõrd vali, et kõlarid lausa oigavad ja sõnadest aru ei saa, samas polegi sel tähtsust, sest minu hindi keele tase on nagunii allapoole igasugust arvestust. Rahvas tantsib ja liikumistrajektooride järgi otsustades on nii mõnegi pidulise hea tuju tingitud ohtrast kraadidega jookide manustamisest. Läbinud kilega piiratud vahekäigu satun järgmisele, paari jalgpalliväljaku suurusele platsile, kus möllab teine ansambel. Rahvast on murdu, nagu oleks pool Bengalurut siia kogunenud, kuid ainsa inimesena, kes on valge nagu Põhjatäht, olen momentaalselt tähelepanu keskpunktis. Kes uurib niisama, kust riigist ma pärit olen, kes tahab selfit teha, julgemad naised kutsuvad isegi tantsima.
Uus aasta saabub pauguga ning mõned minutid hiljem külvan FB sõbrad õnnitlustega üle. Ajavahe kodumaaga on 3,5 tundi ja kuna väga üksikud teavad, kus ma tegelikult asun, tuleb nii mõneltki soovitus esialgu enam mitte rohkem peale võtta.
Kui pärast kella kahte hotelli poole asutan, on pidu veel täies hoos. Liiklus polegi väga hull, ainult et termin suunavööndid on vahepeal muutunud mõnevõrra abstraktseks. Nii mõnigi kord jääb arusaamatuks, kas siin sõidetakse vasak- või parempoolse liikluse reeglite järgi.
1 jaanuar, neljapäev.
Kella seitsmeks on päike juba paksu kardina vahelt sisse piilumas, käin all ja annan teada, et olen hommikueineks valmis. Noormees vastuvõtulauas on veel unisem kui eile, neiud pole vist vahepeal ära läinudki.
Peagi saabub tuttav jõupaberist kotike, eilsele sortimendile on lisatud magus pontšik, uus aasta algab igati lootustandvalt.
Kõht täis võtan suuna Nandi Hills poole. Ühes külakeses märkan pika madala hoone juures huvitavat sagimist. Jätan masina tee äärde ja lähen uurima sadades ootamatult sisse lasteaia uusaastapeole. Kõigil on muidugi lõbu laialt, nii väheldase saali põrandal istuvatel paarikümnel lapsel kui kasvatajatel, vast üksnes tulnukate laeva maandumine kooliõuele oleks suurema elevuse tekitanud. Lootus peale väikest tutvustust ja paari ühispildi tegemist minema saada sulab kiiresti nagu kevadine lumi. Lauale tuuakse tort ja võõrustajad ei kavatsegi mind enne tükikese maitsmist vabaks lasta. Keegi juba uurib, et kas ma rohkem ei taha süüa, vihjates võimalusele pakkuda ka midagi toitvamat, mis kohalikus tõlkes tähendab enamasti ka märksa vürtsikamat. Keeldun tagasihoidlikult, lõpetan torditüki ja toon autost paki iiriskomme, mida just lastele jagamiseks kodust kaasa sai võetud.
Lahkumine on liigutav ja kogu seltskond koguneb õuele järgi lehvitama.
Põiganud läbi Sri Bhoga Nandishwara Gudi templi juurest jõuan hilisel pealelõunal Nandi Hills’i lähenedes vallutust ootavale mäele tagantpoolt. Pargin kitsa tee serva ja võttes eeskuju teistest masinatest, topin esirataste alla paar kivi, et auto tagasi tulles ikka omal kohal oleks, mitte kusagil kuristikus. 1200 trepiastet üles panevad higi voolama. Muidu viskaks särgi maha, aga naisinimesi on natuke liiga palju ja poolpalja valge turisti nägemine võib neid leebelt väljendudes veidi häirida. Ülevalt on vaated ilusad, kaugel kõrguvad rohelusega kaetud mäed õhtuses päikesesäras, lähemal laiutavad mõned põllud ja külakeste kohal võimutsevad templite neljakandilised tornid. Mäe kõrgemas osas pesitseb üksik hiiglaslik kalju mis näeb välja, justkui oleks keegi selle sinna pillanud.
Kui tugevalt kilomeetrise läbimõõduga mäetipule tiiru peale saan, on päike juba silmapiiri taha kadumas ja koos sellega ka teeots, mida mööda ma üles tulin. Samuti lahkumisplaane pidav noorte seltskond kutsub kaasa kinnitades veendunult, et just nende valitud rada viib alla. Nõus, alla võib ju viia, aga niipalju ma siiski orienteerun, et seda teed pidi laskudes satuksin hoopis teisele poole mäge. Usaldades oma sisetunnet ja loojuva päikese viimaseid kiiri leian mõningase tiirutamise järel õige suuna.
Auto on täpipealt sealsamas kuhu jätsin, eemaldan ratastelt kivipidurid ja sõidan mööda ülikõverat teed alla. Kusagilt tuleb lähemas tulevikus leida süüa, sest kõhunahk kipub juba selgrooga vahetusse kontakti astuma.
Esimeses teeäärses asulas leiangi laheda söögikoha. Kräsupeaga nooremapoolne mees viskab tünni tehtud lõkke kohal wokpannil olevat riisi ringi sellise osavusega, nagu harjutaks homseks ülesastumiseks tsirkuses. Lisab siis veidi kana ja köögivilju ning valmib hiiglaslik toiduports, millest isegi Kalevipoeg kõhu servani täis saaks. Õhtuse lõunasöögi alla loputamiseks kulub ligi liiter vett, sest maitse on sedavõrd terav, et praadi võiks vabalt kasutada raketikütusena. Päris täpselt ei saagi aru, kas kokk on lisanud toidule maitseaineid või vastupidi – maitseainetele veidi toitu.
Tagasiteel hotelli poole näen tee ääres suurt valgustatud ala, mis nii kummaline kui see ka pole, osutub pesuehtsaks mesilaks. Mesinik ise seisab laua taga, millel ilutsevad erinevad purgid ja pudelid linnumagusaga pakkudes lahkelt degusteerimisvõimalust. Mekin natuke siit ja natuke sealt, lõpuks siiski tunnistan, et kaubaks ei lähe, mul endalgi seda kraami kodus piisavalt, aga tarru sisse tahaks küll vaadata. Mees üritab selgitada, et mesilased on kurjad ja nõelavad, aga ma ei jää seda uskuma. Nähes et valge turistiga vaidlemine on sama hea nagu vasikaga võidujooks, tõstab tarude omanik ühelt katuse maha ja astub igaks juhuks veidi kaugemale. Täitsa elus mesilased on sees ja minu meelest pole üldse kurjad. Lasen ühel näpu peale ronida ja pakun peremehele ligemalt vaatamiseks. Too põrkab veel paar sammu tahapoole vaadates mind nagu tulnukat, vist näeb esimest korda inimest, keda mesilind kohemaid nõelama ei kipu.
Kell tiksub juba hilist õhtutundi, nii jätame mesilased rahule ja sõidan hotelli magama.
2 jaanuar, reede.
Eilsete treppidel rühkimise tulemusena tunnen kergelt, kuskohas asuvad jala küljes säärelihased. Ootan hommikusöögi ära, regan välja ja võtan suuna Chennai poole. Tasulisel kiirteel saab sõita mõnikümmend kilomeetrit, vahel isegi poolsada, enne kui järgmine „toll gate“ hoo maha võtab, enamasti jääb nõutav summa pooleteist kuni kahe ja poolesaja ruupia vahele.
Parimatel lõikudel on lubatud 120-ga hiilida, aga mina sellist tempot üles ei saa, sest esiratas on tasakaalustamata ja juba sajakilomeetrise tunnikiiruse juures hakkab rool värisema, nagu oleks tal hirm. Äärmises vasakus reas sõita pole soovitatav, seal liiguvad kaherattalised ja seda suunas, kuhupoole neil parajasti vaja minna on. Keskmine rida pole ka mugav, selle on vallutanud veoautod ja bussid, mis suuremat tempot lihtsalt üles võtta ei suuda. Äärmine parempoolne sõidurida oleks justkui kõige parem, aga arvestades vibratsiooni baasil töötavat kiiruse piirajat jääksin teistele jalgu. Nii liiklengi nagu rullnokk laveerides esimesest sõidureast kolmandani vastavalt sellele, kuspoolt keset teed venivatest rekkatest mööda saab.
Vellores teen pikema peatuse seiklemaks 16 sajandil ehitatud kindluses. Suur maa-ala ja võimsad hästi säilinud müürid, kus asuvate laskepesade funktsioon on aja jooksul muutunud – seal otsivad kõrvaliste pilkude eest varju armunud paarikesed. Vaevalt kindluse ehitajad ka kõige märjemates unenägudes ette kujutasid, et sajandeid hiljem kasutatakse kaitserajatisi hoopis romantilistel eesmärkidel.
Kogu seda ajalugu ümbritseb peegelsileda veega vallikraav, kus omal ajal olevat elanud tuhanded krokodillid välistamaks igasugused soovi vett ületades kindluse elanikega lähemat tutvust teha.
Parklast väljumisel olen sunnitud tegema India liiklusele iseloomuliku nahaalse manöövri pressides end poolvägisi õigesse sõidusuunda. Paraku ei jää see märkamata eemal seisvatele politseinikele ning vastava märguande peale olen sunnitud teeserva seisma jääma. Suhtlus vormikandjatega kulgeb kiirelt – meeste inglise keele sõnavara osutub veel tagasihoidlikumaks kui minu oma ning meie diskussioon piirdub vastastikkuse „Happy New Year!“ soovimisega.
Chennai äärelinnas asuva tagasihoidliku UPAR Hotels Uthandi ette jõuan alles kell üheksa õhtul. Ja algabki see trall, mida ma majutusi broneerides kõige rohkem olen peljanud – kiitsakas nooremapoolne registratuuritöötaja teatab, et see majutusasutus välismaalastega ei tegele. See on just see lause, mida ma pärast pikka sõidupäeva kuuldagi ei taha.
Erinevalt eelmisest India reisist, kus mind hotellist peaaegu sõna otseses mõttes välja visati, on siinne töötaja kordades inimlikum. Pärast paari telefonikõnet ja konsulteerimist kolleegiga saan toa tingimusel, et hommikul end kokku pakin ja uue majutuse leian. Minu lugupidamine!
3 jaanuar, laupäev.
Hommikusöök tuuakse suures karbis, mis on vaheseintega lahtriteks jaotatud nagu kassaaparaadi rahasahtel. Valikus on erineva viskoossuse ja teravusega kastmed, paar miniatuurse UFO-ga sarnanevat mannakooki – rava idili, kaks pontšikut ja üks suur dosa. Peab tunnistama, et nii koguse kui maitseomaduste poolest on see siiani üks meeldivamaid komplekte.
Sukeldun internetti leidmaks mõnd rahvusvahelistest suhetest lugupidavamat öömaja. Tingimusi mul jagub: pelgalt magamiskoha eest ei taha ulmelisi summasid välja käia, voodit keeldun jagamast hulkjalgsete putukatega ja temperamentse liiklusega ristmikest hoiduksin ka veidi kaugemale. Kirjeldatud nõudmistele vastava hotelli leian vaid mõne kilomeetri kauguselt. Mis muud, kui asjad autosse ja minema.
Super OYO Le Mint asub vaikses kõrvaltänavas. Jätan auto maja ette ja astun suurest raudväravast sisse, ei ühtegi inimest. Hoolika otsimise peale leian ühest tagaruumist heas toitumuses keskealise naisterahva, kes suurelt taldrikult peoga riisi näost sisse ajab. Mõningase inglise-hindi keelse akrobaatika järel saan aru, et check-in algab kell 11 ja pean tund aega ootama. Istun siis maja ees olevale plasttoolile, mis minu tagasihoidliku kehakaalu all ähvardavalt nagiseb ja sukeldun internetis pakutavatesse uudistesse: Eestis olevat tugev lumesadu ja tuisk, oodata on karmi külma. Rahulolevalt nihutan ägiseva tooli veidi rohkem päikesevarju.
Mõni minut peale ühtteist saabub kulunud dressides kõhetu tegelane, kes näeb välja pigem kodutu kui hotellitöötaja moodi. Kuulanud minu soovi ära vaatame kolmanda korruse tuba ja saame kaubale, et 1400 ruupia eest öö võin ma siin elada nii kaua kui vaja. Tagantjärele tarkusena saan öelda, et tegu on kogu reisi konkurentsitult nigelaima kvaliteediga toaga, aga tol hetkel ma lihtsalt ei raatsi raisata ilusat päikeselist päeva kobedama voodikoha otsimisele. Dušširuumis on hingemattev magushapu hais, otsin kurja juureks oleva lõhnatableti üles ja viskan aknast välja. Akna jätan muidugi pärani, et vähemalt õhtul tagasi tulles oleks võimalik midagi hingata.
Mahabalipuram on pikk saar Chennaist lõuna pool. Kaardirakendus suunab mind oma arust parklasse, mis tegelikkuses osutub tupiktänavaks, kust väljasaamine tundub sõidukite tiheduse tõttu vaid helikopteri abil võimalik olevat. Lennuvahendi tellimiseks mul rahalised vahendid puuduvad, nii tuleb sealt pääsemiseks kasutada manööverdamise tippklassi, sedagi tagurpidi sõites.
Peamiseks vaatamisväärsuseks on siin Krišhna võipall, monoliitse kalju küljel seisev suur graniidist rändrahn. See gravitatsiooni trotsiv kivi on seal aastatuhandeid püsinud pidades vastu nii mõnelegi katsele seda turvalisuse huvides alla tõmmata.
Uudistamist jagub tundideks, ilusad vaated kõrgetelt kaljurahnudelt, paar väheldast templit, kindlus ja Pisa torni India variant. Tegelikult küll majakas, aga silmnähtavalt viltune. Ei tea kas on ehitajatel loodimisega probleeme olnud või kalju, millel torn asub, ajapikku nihkuma hakanud. Kaldenurgale vaatamata lubatakse 10 ruupia eest trepist üles ronida, aga järjekord on pikem kui nõukogude ajal defitsiitse kauba saba, seega loobun enese praadimisest kõrvetava päikese käes.
Tiger Cave parki jõuan viimasel pooltunnil enne sulgemist, kui piknikukorvid tühjaks söönud inimesed juba lahkuma asutavad. Minul on eine asemel kaasas kaamera, saabki paremaid pilte, kui rahvast vähem.
Tiigrikoobas ise on kaljusse raiutud väheldane tempel, mille sissepääsu ümbritsevad 11 pea kujutist. Nendes sarvedega kujudes tiigri äratundmine nõuab minu meelest vägagi lennukat fantaasiat. Pargi teises otsas asub elevandikoobas, mis saanud nime selle ees seisvate elevandikujude järgi. Siin on iidne kiviraidur oma oskused usinamalt proovile pannud ning skulptuurid on ehtsate londistetega äravahetamiseni sarnased.
Huvitavaid kive on seal veel. Näiteks ühes kohas on kõrvuti poolenisti maa seest välja ulatuvad viis pikka ja kitsast kivi, justkui rammusad vihmaussid pidamas plaani, kuhu edasi roomata. Teine omapärane ligi 10-meetrine kalju sarnaneb äravahetamiseni gigantse bumerangiga, mis pärast kõrget lendu alla pudenedes poolviltu maasse on tunginud.
Hämarduvas õhtus hotelli poole sõites tekib muidu suhteliselt sujuvas liikluses ootamatu tropp. Ei midagi erilist – lihtsalt teerulli juht on pika töönädala lõpetanud ja kolistab rahumeeli kodu poole.
4 jaanuar, pühapäev.
Ümbruskond on tõesti vaikne ja kui päike ei ärataks, magaksin ilmselt tunduvalt kauem. Nüüd hommikuks on selge, et see hotell on ikka paras urgas. Ööseks tööle jäetud konditsioneer on tilgutanud tuppa privaatse veekogu ning voodist välja astudes leian end kohe selles suplemas. Voodilina on kare nagu 40-numbri liivapaber ja padja pehmus võrreldav telliskivi omaga. Leian kapist fliisi ja voldin sellest uue padja.
Pesuruumi on vallutanud katlakivi. Pärast dušši otsiku mehaanilist töötlemist õnnestub sealt piisav veejuga välja meelitada, et end puhtaks pesta. Seepi muidugi pole ja seebialus on kaetud sedavõrd paksu kultuurikihiga, et võiks anda arheoloogidele uurimiseks. Vetsupaberi võimalikkusest räägib vaid seinale kinnitatud viltune hoidik. Kui lähen alla uut rulli küsima, vaatab töötaja mind ilmel, nagu oleksin sajandivanust konjakit nõudnud, siis aga hakkab naerma ja teatab, et seda meil küll ei ole. Jätan teravatoonilise kommentaari välja ütlemata, ikkagi kaks ööd vaja siin veel veeta.
Eilne akna lahti jätmine oli ka viga. Lõhnastaja hingemattev hais läks küll välja, aga asemele tulid sääsed, kes kõrvalasuva tühja krundi lompides väga edukalt paljunevad. Nii kulus enne magama jäämist tugev pooltund jahi pidamisele, padi sobis selleks tööks hästi ja mitte just kõige puhtamatele seintele tekib nii mõnigi plekk juurde.
Teele asudes pean tõdema, et kuigi India liiklus pole nõrkadele, siis Chennai oma on sama mugav nagu ellujäämiskursus. Suurema osa linnast on enda alla haaranud viaduktide ja sildade ehitused ning igal pool kõrguvad metallist piirded, mille taga ekskavaatorid midagi maa seest otsivad. Mõned ristmikud on hoopis kinni ja ümbersõite otsides kipub GPS viimastki aruraasu kaotama. Kuigi linna põhjapoolses osas on paar kohta, kuhu tahaks minna, siis juba esimene tund tänavatel veenab mind selle plaani tobeduses. Kõik sõidukid ainult trügivad ja üldist segadust aitavad suurendada tuk-tukid, mille juhtidele liikluseeskirjad ei kehti. Nad teevad täpipealt selliseid manöövreid, nagu tahavad, sõites kasvõi vastassuunas, ning peatuvad täpipealt seal, kus on suurem tõenäosus mõni klient haarata, kasvõi keset ristmikku. Omapärase lahendusena märkan, et valgusfoori punased tuled on südamekujulised – romantiline pisiasi keset liikluslikku hullumaja.
Tegelikult on tänane plaan leida mõned Chennai muusika- ja tantsufestivali üritused. Ühe kõrgkooli hoovil toimubki suuremat sorti pidu. Sisse saab läbi kahe rea värvilistes kostüümides trummarite, kes taovad oma instrumente nii raevukalt, nagu üritaksid neid purustada. Vastu tuleb pikka kasvu klouniriietes mees, kel on ülemiste silmalaugude vahele viiesajased rahatähed pistetud. Maitse asi, aga minu meelest oleks rahakott veidi mugavam.
Suures sisehoovis teevad akrobaadid kaelamurdvaid trikke, kõik ikka kõrvulukustava trummimängu saatel. Kaks kiiskavvalgetes t-särkides meest keerutavad tantsu, olles õlgadele tõstnud suured puidust poolkuu kujulised rohkete lillevanikutega kaetud konstruktsioonid. Paljud esinejad kannavad kirjuid futuristlikke kostüüme ja naistel on peas mütsid, mis eemalt vaadates sarnanevad kõrgete pulmatortidega. Peaaegu kõik, kes vähegi hüpata ja keerutada jaksavad, tantsivad, sealhulgas ka üks väga efektses kostüümis energiline vanadaam, kel visuaalselt hinnates võib juba seitsmes kümme turjal olla.
Laval jagatakse aeg-ajalt aukirju. Kellele ja mille eest, pole üldise mäsu sees võimalik aru saada, tänavate liiklusmüra on siintoimuvaga võrreldes nagu tuule sosin suvistes puulatvades.
Terve platsitäis rahvast on ülevoolavalt rõõmsas tujus, ainult sirava päikese eest koolihoone terrassile varju pugenud politseinikud istuvad tülpinud nägudega jälgides šõu asemel oma kaunikujulisi nutitelefone.
Õhtupoole võtan suuna Marina Beach’ile, mis peaks olema maailma üks pikim linnarand. Autot parkides märkan silti, mis teatab, et juhiload saab kätte vaid 4500 ruupia eest läbides kahenädalase koolituse. Tundub et indialased on harukordselt kiired õppijad, samas tänavapildi järgi otsustades pole suurem osa sellest lühikesest koolitusest pooltki läbi käinud.
Ookeani äärde jõudmiseks tuleb läbida turutänav, kus müüakse kõike alates toidust ja lilledest kuni mootorrataste ja hiigelsuurte pehmete mänguasjadeni. Rand on üsna puhas ja lai, veeni jõudmiseks tuleb soojas liivas oma paarsada meetrit sumbata. Puhub üsna tugev tuul ja vardasse tõmmatud räbaldunud punane lipp annab märku, et ujuma minek on kõrgete lainete tõttu selgelt ebatervislik. Varbad saab ikka märjaks kasta, aga leidub ka surmapõlglikke tegelasi, kes sügavamasse vette püüavad minna. Keelust üleastujatele teeb veepiiril edasi-tagasi kõndiv politseinik asja ühemõtteliselt selgeks äsades korrarikkujatele pika kepiga üle turja. Distsipliin India moodi, valus, aga tõhus!
Veidi eemal tossavad kümned vaatidesse tehtud lõkked ja saab osta snäkke või kerge õhtueine. Hinnaklass puhkajatele kättetoodud toidu eest on muidugi võrreldav Michelini tärnidega pärjatud restorani omaga.
Toiduputkade taga keerleb karussell, mida ajab ringi potsuv diiselmootor. Kogu see konstruktsioon on asetatud lahtiselt liivale, nii peab operaator väga täpselt hindama tiirleda soovijate kehakaalu, et seadeldis suuremate kiiruste puhul ümber ei läheks.
5 jaanuar, esmaspäev.
Pärast linnamöllu tundub sobiv võtta ette loodusepäev — selline rahulik uitamine, kus ei ole plaani ega sihti, ainult teed, mis viivad sinna, kuhu viivad. Väikesed järved sillerdavad nagu oleks keegi neid hommikul hoolikalt poleerinud. Põõsastikus istuv linnuparv jälgib mind kahtlustavalt nagu spiooni ja vaevalt saan kaamera tõstetud, kui nad ärritunult käratsedes lendu pistavad. Vastu sõidab suur mägi, mis lähemale jõudes osutub pisikesele rollerile laotud värske rohu koormaks. Ilmselt viiakse see linna lehmadele, kes ootavad rammusat kõhutäit sama kannatamatult nagu lapsed jäätiseautot. Soisel heinamaal toimetab seakari poolest kerest saati vees. Vist mingi kohalik tõug, vesisiga.
Õhtul otsin üles Mylapore Fine Arts Club’i, et kell 6 algavast tantsuetendusest osa saada. Enne teatrisse minekut põikan läbi tänavanurgal asuva sularahaautomaadi juurest, et oma finantsilist seisu parandada. Masin osutub paganama põikpäiseks, küsib kõiksugu imelikke küsimusi, raha ei taha aga mitte anda. Alles kõrvaloleva hotelli turvamehe tõhusal abil saan seina seest ruupiad kätte.
Teatrisaal on üsna tagasihoidliku sisustusega ja publikut üllatavalt vähe. Lavale sätitud madalal alusel võtab koha sisse viieliikmeline ansambel ning algab rahvuslik muusika. Kirevas kostüümis graatsiliselt tantsiva neiu iga liigutus on nii täpne ja pehme, nagu oleks tants tema jaoks loomulik keel.
Etendus kestab järjest tund aega, kuidas ta küll ära ei väsi? Laulusõnadest ei saa ma muidugi muffigi aru, aga pannes muusika ja tantsuliigutused kokku, tundub läbivaks teemaks olevat noore neiu esimene armastus. Vähemalt minu fantaasia järgi.
Pimedas, enne hotelli minekut, otsin süüa sattudes ranna lähedal asuvale kalaturule. Aroom on leebelt väljendudes intensiivne.
Mõnisada meetrit eemal on öine lilleturg. Kaunilt kujundatud kimbud, roosid pottides ja värvilised vanikud, nagu püüaks turg pimedust iluga üle trumbata. Hingan sügavalt sisse-välja puhastades kopse kalaturu koledusest.
6 jaanuar, teisipäev.
Hommikune linn on ärganud Pongali meeleolus ja tänavad muutunud hiiglaslikeks lõuenditeks. Majade ees asfaldil ilutsevad kolamid – värvilisest riisipulbrist mustrid, mis sümboliseerivad õnne ja külalislahkust ning kaitsevad kodu kurja eest. Pilte on erinevaid alates tagasihoidlikumatest valgetest kuni tugevalt meetrise läbimõõduga värviliste kunstiteosteni, millede kõrval isegi Picasso tööd kahvatuvad. Natuke kahju on vaadata, kuidas need šedöövrid möödakäijate jalge all tasapisi laiali kantakse.
Üritan tutvuda Arulmigu Sri Parthasarathyswamy templiga. Vaatamata lühikeste pükste kandmisele saan sisse, pilte muidugi teha ei tohi. Tavaline keeld, järgmise reisi eelarvesse tuleb sisse kirjutada spioonikaamera ostmine.
Palja ülakehaga mungad toovad õlgadel kantaval raamil Krishna kuju ja viivad kõrvalolevasse ruumi. Kardinad tõmmataks ette ning rahvas valgub laiali, ilmselt midagi huvitavat enam oodata pole.
Templi kõrval laiutab suur aiaga piiratud neljakandiline tehisjärv, mille keskel asub saareke väikese pühakojaga. Kuigi vesi näib olevat kõike muud kui puhas, on paar inimest üle aia roninud ja pesevad end rahulikult. Kas selle tulemusena nüüd mingi õnnistuse saab, on iseküsimus, aga vee kvaliteeti vaadates võib mõne raskema haiguse külge saada küll.
Põikan veelkord randa, äkki täna on veidi leebem lainetus. Tuhkagi! Tuul on tugevam kui eile ja rahvast vähem, nagu oleks see isegi inimesed ära puhunud. Ainult kalurid istuvad keskendunud ilmel justkui mediteeriksid liivale laotatud võrkude vahel ja teevad parandustöid.
Ja jälle kaunite kunstide klubi juurde. Ka tänane etendus peaks algama kell 6, aga ettenähtud ajal on lava tühi nagu puukuur peale külma talve. Turvamees teatab rõõmsalt, et algus on veidi edasi lükatud – kõigest kolmveerand tundi. Teen siis aega parajaks ümbruskonnas ringi kolades.
Kaupu veetakse kolmerattaliste kondimootori abil liikuvate sõiduvahenditega. Esimene ots on nagu jalgratas ikka, taga aga paariruudune plate ja all kaks ratast. Sõltuvalt väntaja jalarammust mahub sinna päris palju kraami.
Huvitav lahendus on käigus avalikus tualetis. Pissuaarid on kenasti seina küljes reas, aga kanalisatsiooniga ühendatud torustiku asemel voolab kehast eraldatud vedelik põrandas olevasse betoonist kanalisse. Lihtne ja praktiline, aga mitte just eriti elegantne.
Laiema tee ääres mäletsevad lehmad selg vastu betoonist aeda toetumas, tõeline õhtune chill.
Etendus algab lõpuks kell 7 ja publikut on täna tunduvalt rohkem, vast isegi pool saalitäit. Eesriie kerkib ja lavale tipivad kaks naist astudes nii graatsiliselt, nagu oleks iga liigutus eelnevalt jumalatega kooskõlastatud. Tänane etendus tundub rääkivat India külaelust ja töödest ning terve selle aja murran pead, kas tegu on kaksikutega või mitte. Huvitav kui homme ka tulla, kas siis on tantsijaid juba kolm? Ja nii edasi? Minule teada olevatel andmetel kestab etenduste tsükkel kuu aega. Hmmm… nii palju neid siia lavale küll ei mahu.
7 jaanuar, kolmapäev.
Hommikusöök söödud, regan hotellist välja ja võtan suuna lõuna poole. Tee on rahulik ja ilm soe, kuigi põhjakaarest puhuvad tuuled on toonud kohale sudu mähkides taeva hallikasse vinesse.
Esimene peatus on Arulmigu Sri Vedhagiriswarar Temple. 515 trepiastet üles kõlab nagu korralik hommikuvõimlemine, miks need templid kõik kuhugi pilvepiirile on ehitanud? Kuidas iidsetel aegadel seal käidi, ei tea, aga vähemalt nüüdseks kaitseb palverändureid päikese eest trepi kohale ehitatud varjualune.
Vaated üle küla on ronimist väärt, vähemalt kümmekond templi kandilist ja kirevat torni kõrguvad tagasihoidlike majade kohal. Senised vaatlused kinnitavad, et vaatamata välisele ilule on need seest üsna sünged ning valdavaks tumehall reljeefidega kaetud kivi.
Sadras Dutch Fort on suur iidne kindlus ranna ääres, hooldatud ja vaikne. Üks töömees niidab labidataolise kõblaga mättaid, teine on väsinud magades iidsel kivist pingil õiglast und. Suurt ala aitavad korras hoida muru näksivad kitsed, nagu oleksid nad siin ametlikult palgal. Kaluriküla, mis seda ajalugu ümbritseb, on aga röögatult prügine, justkui oleks pool osariiki oma rämpsu siia kokku tarinud.
Kui edasi sõites märkan tee ääres suurt autode hulka ja kuulen kõlaritest kostvat valju muusikat on selge, et siin võib midagi huvitavat toimuda. Kõrgete müüride vahel asuv suur plats on pilgeni rahvast täis. Kõikjal võib näha hambuni relvastatud politseinikke ning rangetes kostüümides turvamehi silmi tumedate päikeseprillide taha peitmas. Lehvivad puna-mustad Tamil Nadu osariigi lipud ja kõrguvad tähtsate meeste piltidega plakatid. Lähemal uurimisel selgub, et tegu on juhtiva partei korraldatud valimisüritusega ning kohale on saabunud hulk prominentseid riigitegelasi.
Vaevalt viis minutit ning jään silma aktiivsele kirevates riietes naisterahvale, kes ilmselgelt on üks ürituse juhtidest. Kiire intervjuu teemal kes sa oled ja kust tuled, ning eneselegi ootamatult leian end istumas osariigi asepeaministri kõrval, hulk reportereid ümberringi tunglemas ja üksteise võidu pildistamas. Nagu mingi tähtis diplomaat tundmatust põhjamaa riigist, kelle foto suure tõenäosusega tänase õhtulehe esikaanel ilutseb.
Minister on seltskondlik ja jutukas mees. Kingin talle väikese Eesti lipu ja tutvustan oma riiki. Tema jällegi räägib Indiast allkirjastades möödaminnes dokumente, mis keegi saadik mapi vahel on ulatanud.
Nüüd aga palutakse prominentidel lavale suunduda, rõõmsameelne naine haarab mul vaidlemist välistaval ilmel käest veendes koos riigitegelastega püünele astuma. See on hetk, kus mu diplomaatiline karjäär lõpeb: niipea kui üliaktiivne naisterahvas korraks pilgu kõrvale pöörab, kasutan juhust ja põgenen enne kui mind valimisnimekirja kantakse.
Huhh, siin läks tugevalt kaks tundi, see-eest on elamusi kogu eluks.
Päike hakkab juba loojuma, kui jõuan Marakkanam Salt Fieldsi. Soolaväljad ulatuvad silmapiirini, peegelsiledat vett valgustamas sudune loojuv päike. Kured jalutavad soolaalasid eraldavatel vallidel, väärikad ja rahulikud, nagu oleksid nad selle maa ametlikud valvurid.
Pondicherry’s asuvasse hotelli Priso jõuan alles sügava pimeduse katte all. Muretsema see mind ei pane, peale esimest tõrget Chennais olen ennetavalt kontrollinud kõiki majutusi, kas nad ikka välismaalasi vastu võtavad.
Esimesel katsel sõidan tähelepandamatust teeotsast muidugi mööda, peatänav on tiheda liiklusega ja eksimusi andeks ei anna.
Hotell on eelmisega võrreldes erinev nagu öö ja päev. Turvaline parkimine kõrge müüriga piiratud hoovis, eemal särab tuledes kristallselge veega bassein, avarat fuajeed kaunistavad rohked toataimed ja pisike vulisev purskkaev. Tuba on ruumikas ning voodi nii mõnus, et siit ei tahaks tõustagi. Aga peab, sest tühi kõht annab endast märku.
Söögikohadega on natuke raskusi, see-eest aga leian peatänava ääres koguni viis alkoholi poodi ja kolm baari. Tekib küsimus, kas siin linnas üldse keegi kaine ka on? Samas tänavatel tuikujaid näha pole, kas India mehed kannavad hästi või toimub suurem tinistamine koduseinte vahel. Lõpuks leian viisaka söögikoha, portsjon on suur nagu terve pere õhtusöök ja India mõttes natuke kallim, 180 ruupiat.
8 jaanuar, neljapäev.
Ärkan vara ja väljapuhanuna, meeldiv kombinatsioon, mis lubab päevale kohe alguses väikese edumaa. Mööda tänavat kõnnivad seelikutes vanemaealised mehed rätikud õlal ranna poole. Mitte et mul nüüd omasooiharad mõtted pähe oleks tulnud, lihtsalt hommikusöögini on veel aega, niisiis kõmbin ka alla mere äärde. Lained on suured ja valjud, mõni üksik inimene jalutab veepiiril. Kuivale tiritud kalapaadid seisavad liiva sees reas nagu pensionile jäänud sõdurid ja kalurid parandavad võrke, tõmmates aeg-ajalt mõne sõlme hammastega pingule.
Tagasi hotelli jõudes ootab ees kontinentaalne hommikusöök: suur omlett, röstsaiad, moos ja kohv. Kogus on niigi helde, aga kokk käib küsimas, et kas tahaksin veel. Viisakale hotellile kohane teenindus.
Peale einet sõidan Auroville Matrimandiri juurde, mida sõltuvalt vaataja fantaasiast kutsutakse ka kuldseks munaks või kupliks. Kaardirakendus soovib mind kõige otsemat teed kohale juhtida, katkendliku interneti tõttu on marsruut raskesti arusaadav. Tee muutub üha kitsamaks, kõigepealt kaob asfalt, seejärel kruus ning satun sedavõrd kitsale liivasele rajale, mida mööda seni vaid tuk-tukiga on sõidetud. Voldin auto peeglid kokku ja kulgen ettevaatlikult edasi, lootes, et kuskil järgmise kurvi taga ei ilmu välja teine samasugune optimist. Vastu tuleb üksik roller, juht keerab puude vahele ja vaatab mind nagu poolearulist, viimases on tal kahtlemata õigus.
Hullem saab mööda, peagi muutub läbipääs avaramaks ja olengi Auroville külastuskeskuse parklas. Kõrgete vallide taga peidus oleva kuldmuna juurde pääsemiseks on vaja eelnevat broneeringut, mida mul mõistagi ei ole. Pääslas istuv vanem härra soovitab homme tagasi tulla, aga see variant mind eriti ei ahvatle.
Kuna ma pole selline tüüp, kes kergelt alla annab, otsustan proovida alternatiivset lähenemist läbi tihniku. Esimesed paarkümmend meetrit mööda kitserada sujuvad kenasti, paraku on ka kitsed vahepeal suuna kaotanud ning edasi tuleb tungida otse läbi võseriku, mis pole teps mitte lihtsate killast ettevõtmine. Juba paari sammu järel õnnestub mul senitundmatu põõsa okas suurde varbasse astuda, lisaks näen eespool kõrget roostes võrkaeda, nii et kaval plaan läbi metsa minna tuleb ebaõnnestunuks lugeda. Kuigi tundub, et saan varbast okka välja tõmmatud, on astuda ikkagi kuidagi ebamugav.
Kolmanda katsena kõnnin nahaalselt otse turvamehe poole, kes muna juurde viiva raja ääres toolil istudes hoolikalt oma telefoni uurib. Broneeringu puudumisse suhtub ta stoilise rahuga – ah mine edasi, ja sukeldub taas virtuaalsesse maailma. Mis paganama pärast ma siis oma elu ja tervisega pidin riskima, kohe oleks võinud siia tulla!
Muna ise on natuke pettumus. Või õigemini mitte niivõrd muna, kui selle ümbrus. Nimelt on mingi aeg tagasi alustatud territooriumi uuendamisega, mis seisneb laia kanali rajamises ümber püha objekti. Ligemale ei pääse ja kogu ala näeb välja nagu suuremat sorti ehitusplats, kuhu uut linnaosa rajada plaanitakse. Miks külastajate arvule nii range limiit on seatud, jääb veidi mõistmatuks, siia vaatekohta mahuks vähemalt kaks korda rohkem pildistajaid.
Edasi viib tee mind Tamili rahvakultuuri ja maaelu tutvustavasse külla, mis peaks olema midagi meie Vabaõhumuuseumi sarnast. Tõrkuva kaardirakenduse kiuste jõuan mööda imelikke radu kohale ja leian eest blondi ukrainlanna, kes siin vabatahtliku giidina juba pool aastat ametis on. Naudime ilusat ilma, jalutame külas ringi ning kuulan ülevaadet ajaloost. Küla keskuses on lasteaed-kool, kus ümberkaudsetest asulatest pärit 3 – 6-aastased lapsed õpivad vanade Tamili kommete järgi, samas ka kaasaegseid teadmisi omandades. Koolimaja on vägagi askeetlik, puuduvad nii lauad kui toolid ja üldse igasugused mugavused, millega me Euroopas harjunud oleme. Õppetöö ajaks eraldatakse rühmad liigutatavate vaheseintega, unetundi peetakse sama saali põrandale laotatud õhukestel vaipadel. Küsisin küll, et kas küljealune natuke kõva ei ole, aga lapsed pidid päris hästi magama.
Hilisõhtul hotelli jõudes uurin kannatada saanud varvast. Üha süveneva kahtluse tõttu, et pädeva meditsiinilise sekkumiseta seekord ei pääse, otsin kaardilt märksõna „hospital“ ja leides vastava asutuse vaid 2 km kauguselt.
Kohale jõudes näen madalat tagasihoidlikku maja, mis sarnaneb meditsiiniasutusega samapalju, kui minu kodu presidendilossiga. Keset koridori, otse vaikselt pöörleva ventilaatori all on päevinäinud laud, mille taga istub helesinises kitlis range ilmega meedik. Räägin talle mure ära, et varba sees on väike okas. Vaatame üle, arvab ta ilmel, nagu oleks see igapäevane asi turistidel varvastest orke välja tirida. Algatuseks tuleb mõistagi täita ankeet. Pisuke mõttekoht tekib aadressilahtri täitmisel, aga otsustame, et Eesti oma on liiga keerukas ja hotelli nimi käib küll. Seejärel läheme päris doktori juurde, kes osutub rängas ülekaalus keskealiseks meesterahvaks. Uurinud natuke aega varvast siit ja sealt suunatakse mind operatsioonisaali. Kitsukese ruumi sedasi tituleerimine on tõele au andes veidi üle pingutatud. Sisustus on tunduvalt paremaid päevi näinud, seinu katavad väsinud ilmega kapid ning tolmukarva trellitatud akna all on tihedalt erinevaid ravimikarpe ja medisiinitarvikuid täis laud. Teises seinas asub kunstnahaga kaetud kõrge plate, mille õde niiske lapiga üle pühib ja mul sinna pikali heita käsib. Seejärel peseb varba mingi piirituse järgi lõhnava vedelikuga puhtaks ja teeb valuvaigistava süsti, mis on tegelikult paganama valus. Võtnud pakendist pisikese tutika skalpelli asub ta tegutsema tehes pingutusest selliseid grimasse, nagu üritaks minu küljest pommivööd eemaldada. Viimaks haarab laualt pintsetid, pihustab needki piiritusega üle ja sikutab välja tugevalt poolteise sentimeetri pikkuse okka. Ah et see on siis väike, kõlab kommentaariks.
Veel ohtralt desovahendit, side peale ja korras. Kui hommikul valutama hakkab, soovitatakse paar tabletti võtta. Arve operatsiooni eest on enam kui tagasihoidlik, 120 ruupiat, mis Eesti rahas teeb umbes euro ja 15 senti. Ma vist ei hakka seda summat kindlustuselt tagasi küsima…
9 jaanuar, reede.
Tänane hommik tervitab mind pilvise taeva ja ajuti pihustuva kerge vihmasabinaga. Remonditud varvas annab end veidi tunda, desinfitseerin seda ülevoolava annuse taruvaigu tõmmisega ja panen uue sideme. Tuba täitub mõnusa mesitaru lõhnaga.
Eile õhtul linnas ringi kolades sattusin metallikauplusse ja küsisin meetri peenikest traati. Nüüd seongi esimese asjana kinni esitiiva serva, mis on algusest peale katki olnud ja inetult lipendama kipub. Tulemus ei pruugi küll perfektsuse poolest MacGyveri tasemele küündida, aga vähemalt püsib detail nüüd omal kohal.
Lõunaoote plaanin võtta Eiffeli torni juures, no õigemini on tegu selle maailmaime vähendatud koopiaga, paraku avatakse see söögikoht alles õhtu eeli. No mis seal ikka, jalutan siis läbi Prantsuse kvartali randa, lained on vette minekuks jätkuvalt ebamõistlikult kõrged. Kuidas siis nii, mõne päeva pärast suundun sisemaale ja minu kohtumised India ookeaniga piirduvadki vaid varvaste niisutamisega?
Ujuma ei saa, aga väikest paaditrippi pakutakse küll, vaid 4€ eest saab kipakas lootsikus koha reserveerida. Vaatan marulist lainetust, vaatan paati, ja otsustan oma eluga edasi minna – suremiseks on ka lihtsamaid viise.
Tagasi auto poole kõndides astuvad ligi kaks veidi kummalist selli. Nende olekus on midagi seletamatult ebameeldivat, nagu oleksid nad just lõpetanud debati teemal „keda täna röövida“. Küsimused on klassikalised, kust riigist pärit oled, kas reisid üksi. Viimasele küsimusele vastuse andmisel on mul kogemused olemas, seega teatan enesekindlalt, et kohe järgmisel tänavanurgal ootab kamp sõpru. Üks tegelane pakub terekätt, vastan viisakalt samaga. Käepigistus on mul reeglina niigi tugev, seekord demonstreerin seda veel eriti jõuliselt vaadates tervitatavale hävitaval pilgul otse silma. Mehe näole ilmuv grimass ütleb selgelt, et käe andmine polnud tema päeva parim otsus. Veel paar mittemidagiütlevat lauset ja nad lähevad midagi isekeskis arutades oma teed. Kummaline kohtumine.
Kas just terves Indias, aga vähemalt siin eksisteerivad erinevad usud rahumeeli koos. Kõrvuti asuvad budistlikud templid ja avarad kirikud, kus sissepääsu kohal Jeesus ristilt vastu vaatab. Kõnningi templist mööda, neid juba küll nähtud, pealegi ei viitsi ma hetkel jalanõusid ära võtta, ja astun kristliku pühakoja avatud uksest sisse lootuses, et sellise jumalavallatuse peale Issanda päike homme ka ikka tõuseb.
Kantslis on lausa kaks jutlustajat, üks just lõpetab etteaste ja lonksab klaasist vett. Vahekäigus troonib kolmjalal kaamera, mille abil teenistus internetti kantakse. Rahvas tõuseb püsti ja algab muusika koos ühislaulmisega. Kirikutes ikka lauldakse, aga siin esitatav sarnaneb pigem kaasaegse tantsumuusikaga, millele on veidi räppi sekka miksitud. Üllatavalt omapärane, jalg kipub vägisi tatsuma ja jään pühalikku diskot pikemaks ajaks kuulama.
10 jaanuar, laupäev.
Täna tuleb siit mõnusast öömajast lahkuda ja võtta suund Hotel Marys Arcade poole. Asfaldile on kantud India liiklust iseloomustavad teemärgised – suured surnupealuud.
Kiirteele pääsemise eest kasseeritakse taas 240 ruupiat ja kulgemine päikeselises päevas võib alata. Betoonist teede valamise kunsti peavad ehitajad veel harjutama, kuidagi triibuline on, justkui sõidaks mööda lõputut pesulauda. Rooli vibreerimisega suurematel kiirustel olen juba harjunud. Muidugi võib olla on ka rehv sobivamalt kulunud, nii et vibra enam väga tunda ei anna.
Eemal seisab tee peal hulk inimesi, mõned autod, lisaks sähvivad vilkurid. Võtan hoo maha ja takistusest möödudes avaneb vaatepilt, mis ilmekalt kinnitab surnupealuude tähendust asfaldil: tee on paksult kaetud kõiksugu prahiga, mis ilma kõhklusteta on pärit suurel kiirusel piirdesse kihutanud sõiduki küljest. Vaid lennukat fantaasiat kasutades võib selles rusuhunnikus ära tunda mootorratta. Kaheldav küll, aga ehk lõppes see laks veidi paremini, kui vaatepilt lubab.
Et tänane päev ei jääks pelgalt kilomeetrite mõõtmiseks, teen peatuse UNESCO maailmapärandi nimistus oleva Airavatesvara Temple juures. Üks kuulsamaid ja põnevamaid elemente on sissepääsu lähedal asuvad “muusikalised astmed”, kus kivist trepiastmetele koputades on kuulda seitset erinevat tooni heli. Templis on tohutult kõiksugu kummalisi kujusid, pikad galeriid ning hulgakaupa graveeringuid nii sammastel kui seintel. Samas ikkagi, miks selline monotoonselt tumehall? Siiski jutustab iga sammas ja iga reljeef oma loo, olgu selleks jumalad, tantsijad või stseenid igapäevaelust, kõik filigraanselt kivisse raiutud, et jään korraks mõtlema, kas meistritel oli lõputult aega või lihtsalt väga kiire käsi.
Väikese hotelli leian täpselt tänavanurgalt ühest majast koos kohviku, masaažisalongi ja hambaarstiga. Tuba tundub esmapilgul täiesti normaalne kuni laual asuva kandiku alt paar prussakat avastan. No kõike muud võin ma veel välja kannatada ja putukaid tegelikult ei karda, aga vaat selliste tegelastega ühes toas ööbimisest keeldun kategooriliselt. Siinkohal vabandage, paadunud loomakaitsjad, aga lõpetasin nende elupäevad paari kiire liigutusega, marsin trepist alla ning asetan laibad registratuuritöötaja ette lauale nagu jahimes trofeed. Mees on sellise saagi üle siiralt üllatunud, vabandab ülevoolavalt, otsib sahtlist uue võtme ja läheme üles tuba vahetama. Ei saa salata, olen veidi skeptiline, aga uus ruum osutub tõepoolest putukavabaks. Või vähemalt järgneva kahe päeva jooksul ei leia ma soovimatutest kaasüürilistest mingeid märke.
11 jaanuar, pühapäev.
Hommikul suundun Thanjavur Palace Complex’i. See on suur ja veidi labürindilaadne paleekompleks, mida on erinevad valitsejad ehitanud ja täiendanud alates 16 sajandist. Suured saalid, kitsad trepid ning avarad sisehoovid täitsid omal ajal pigem kaitse, kui mugavuse eesmärki. Raamatukogus hoitakse tuhandeid vanu käsikirju, ka palmilehtedele kirjutatuid, ning võimsate laemaalingutega paleemuuseumis võib imetleda rikkalikku väljapanekut pronksskulptuuridest. Jõudumööda püütakse hooneid restaureerida, taamal müriseb ekskavaator, sisehoovides tuleb hoolikalt jalge ette vaadata. Valik sopa sisse astumiseks on lai alates mudast lõpetades lehmakookidega.
Vestlen veidi tuletõrjujatega, kes on oma kaasaegse depoo ühte ajaloolisse saali rajanud, misjärel võtan suuna ligi 2 aastatuhandet tagasi ehitatud Kallanai tammi poole. 30 kilomeetri läbimiseks kulub terve tund ja tee muutub vahepeal nii kitsaks, et isegi eessõitva veoauto tagumised rattad üle asfaldi serva kipuvad minema.
Kohale jõudes selgub, et tamme pole mitte üks, vaid lausa neli. Vaadates neid tekib paratamatult küsimus, kuidas see kõik nii kaua vastu on pidanud, arvestades nii jõe vooluhulka kui ka sajandite jooksul toimunud üleujutusi. Paisjärv tammi ees on peegelsile, allavoolu jagub ruumi kõigile, madalas kärestikus sulistavad üksteise võidu nii inimesed kui lehmakari.
Edasi liikumiseks on nüüd kaks varianti – kas teha mitmekümne kilomeetrine ring tuldud teed tagasi või proovida tamm ületada. Viimane variant tundub ahvatlevam, kuigi peale tuk-tukkide ei näe ma kitsal tammiharjal kedagi sõitmas. Hinnates oma auto laiust peaksin läbi mahtuma ja ainus võimalik takistus on sillal valves olevad turvamehed. Kõik läheb hästi ning jalakäijate vahel ettevaatlikult loovides saan üle võttes suuna jõesaarel asuva vanima tegutseva hinduistliku templi – Sri Ranganatha Swamy Temple poole.
See on osa muljetavaldavalt suurest kompleksist, mis laiutab koguni 150 hektaril olles ümbritsetud seitsmest müüriringist. Huvitav kas sellele on ka omaette postiindeks omistatud?
Ametlikult pole Pongal pidustused veel avatud, aga nii mõneski kohas on üritustega juba algust tehtud. Ühe kaubanduskeskuse parklasse on kogunenud hulk rahvast, tühjadele parkimiskohtadele on osavad kunstnikud joonistanud pulbritega võrratuid pilte, mürtsub temperamentne muusika ja esinevad tantsijad. Akrobaadid keerutavad pikki lehtterasest vedrusid meisterliku osavusega, pealtvaatajad hoiduvad targu veidi eemale. Kui etteasted läbi, algab osavusmäng. Kõrgete puude vahele üle parkla on tõmmatud nöör, mille küljes ripub pongali pott. Võistlejal seotakse silmad kinni, keerutatakse teda mõned ringid, antakse kepp kätte, ning pealtvaatajate kisakooris juhendamise järgi tuleb potile pihta saada. Nalja on muidugi palju, potti tabavad vähesed, omad hoobid saavad kätte nii platsi servas parkivad rollerid kui mõni natuke liiga uljas pealtvaataja.
Nagu karta ongi, jään üsna pea peo juhile silma. Vastuvaidlemist välistaval viisil haarab roosas sädelevas kleidis indialanna mul käest, tirib keset platsi ja pistab mikrofoni pihku. Tervitan pidulisi soovides kõigile „Happy Pongal“. Järgnevad kõrvulukustavad ovatsioonid. Edasi selgitan paari lausega, kus asub Eesti ja kuipalju seal praegu lund ja külma on. Publik häälitseb kaastundlikult „ooo“, justkui oleksin kirjeldanud mõnd ekstreemset ja luhtunud ellujäämiskatset.
Minema muidugi veel ei saa, silmad seotakse kinni ja antakse kaigas kätte. Nagu arvata oligi, potile ma pihta ei saa, õnneks jäävad ka pealtvaatajad tabamata.
12 jaanuar, esmaspäev.
Täna taas elukoha vahetus, tee mööda rannikut Rameshwaram saare poole kulgeb läbi külade, mis on end sättinud juba Pongali pidurüüsse. Nii mõneski kohas kostub trummimängu ja tänavate ääres kasvavatel puudel rippuvad LED-vanikud helendavad nagu jaaniussid.
Lausa kohustuslik on läbi põigata Devipattinam Navagraha Temple juurest, mis sarnaneb templiga samapalju, kui laste ehitatud onn uhke häärberiga. Peamiseks atraktsiooniks on üheksa piklikku kivi, mille olevat Lord Rama oma teekonnal Sri Lankale püsti vette torganud. Rannalt viib meres asuva kiviringini avatud galerii, külastajad saavad otse vette astuda, et teha rituaale ja esitada palveid. Meri on madal ja kivid ilusti näha. Minu mõõduka skepsise tõttu kõlab see legend Lord Rama’st natuke kahtlaselt, samas on imelik küll, kuidas need kivid sinna niimoodi saanud on.
Lisaks palvetele tehakse annetusi Marsi jumalale asetades vette peamiselt punast värvi riideid. Ümber „templi“ ujuvad koristajad, kes enamuse tekstiilist taas kokku koguvad. Huvitav mida küll Marsi jumal arvab, kui talle toodud annetused pihta pannakse.
Edasi sõites märkan tee ääres kuiva soolavälja, mille kaugemas servas hulk inimesi traktori juures toimetab. Uudishimu pole patt, jätan auto tee äärde ja kõnnin mööda mudast sügavate roobastega rada lähemale. Toimub toorsoola koristamine – kõblataoliste labidatega on pealmine kuivanud kiht lahti raiutud ja mudakarva tükid väikestesse hunnikutesse kogutud. Töölised on eranditult naised, kes korjavad tükid suurde plastkaussi, kahekesi upitatakse see siis kandja pea peale ning too läheb ja kallab koorma traktori kärusse. Proovin ka ühe ringi teha. Kauss on päris raske, selle kandmine nõuab veidi rohkem oskust, kui esmapilgul tunduda võib ning minu karjäär soolatööstuses jääb lühikeseks ja mitte eriti säravaks.
Õhtuhämaruses jõuan saart mandriga ühendavale sillale. Loojuva päikese käes on vaated lummavad, iga sajakonna meetri järel olevad peatumise keelu märgid annavad mõista, et ametlikult pole siin midagi imetleda. Teisalt jääb siiski mulje, et need kehtivad vaid araverelistele ja turistidele, sest nii mõnedki masinad on seisma jäänud ning inimesed klõpsivad rinnatisele toetudes üksteise võidu nii pilte kui šelfisid.
Kilomeetri jagu peale silda ootab ees kontrollpost. Mitte politsei ega sõjavägi, pigem justkui kohalike omaalgatuslik räkit. Olgu kuidas on, seelikuga mees vaatab valget inimest autoroolis nagu äsja maandunud tulnukat ja end veidi kogunud, teeb mõne lausega selgeks, et edasisõiduks tuleb loovutada 100 ruupiat. No selle väikese raha ikka leian, asi tundub olevat üsna ametlik, sest vastu saan korrektse pileti, kus ilutseb tänane kuupäev ja mingi tamilikeelne tekst. Legaalne või mitte, igatahes teostus on professionaalsel tasemel.
Hotell Mayura Inn peaks asuma Sri Arulmigu Ramanathaswamy Temple lähedal. Kohale jõudmine nõuab raudset närvi ja head sõidumeisterlikkust. Templi ümbrusse jagub rahvast rohkesti, nagu oleks vähemalt pooled saare elanikud just täna õhtul tulnud oma pattusid lunastama. Olles rahvaarvu vähendamata inimmassist läbi pääsenud, satun vanalinna ülikitsastele tänavatele, kus isegi vastutulevast mopeedist möödumine pole lihtne. Hotelli juurde jõudes jätan auto maja ette riskides vanalinna liikluse täiesti blokeerida, astun sisse ja uurin, kuskohas võib siin olla lubatud privaatne parkla. Nooremapoolne mees juhatab mind nurga taha, lohistab plastikust võrkaia kõrvale ja üle kahtlaselt kõikuva betoonist kanalisatsiooniluugi saan manööverdada parklasse, mis on äravahetamiseni sarnane väheldase prügimäega.
Kuigi Bookingus nimetatakse seda hotelliks, on kahe toaga majutuskoha puhul see veidi luksuslik väljend, pigem tundub olevat midagi kodumajutuse laadset. Aga tuba on ilus hele ja puhas, peegelsiledaks tõmmatud voodikattel ootavad rätikud, hambahari ja seebid ning öökapil veepudelid ja joogiklaas. Pesuruumi kohta pole samuti ainsatki paha sõna öelda, nii et vaatamata ekstreemsele ligipääsule on majutuskoht mõnus ning hinna ja kvaliteedi suhe igati paigas.
Check-in’iga seotud formaalsused täidetud, võtan ette õhtuse jalutuskäigu. Templi ümbruse tänavad on üks lõputu turg, kaubeldakse kõigega alates kaelakeedest ja muudest nipsasjakestest kuni riieteni, valik on nii lai, et kui midagi ei leia, on probleem ilmselt ostjas. Ühes kohas müüakse magusaid pontšikuid ja need osutuvad ainsateks, mille lõpuks kaasa haaran.
Tegelikult tahaks uudistada ka templit mille pikim koridor olevat lausa üle kilomeetri, aga vaadates sissepääsu ees olevaid sadu jalanõudepaare loobun. Homme proovin uuesti ja enda omad võtan kilekotiga näppu, sest väljudes võib sellisest hunnikust õigete leidmine päris keerukaks osutuda.
Vahepeal on välja ilmunud paar politseinikku sulgedes metallist aiajupiga ühe tänava. Tuk-tuki juhid ei taha sellega kuidagi leppida ja protesteerivad valjuhäälselt seni, kuni vormikandja vöölt kumminuia haarab ja ühele eriti sõnakale tegelasele üle küüru ähvardab äsada. Vot sedasi kehtestatakse tänavail kord!
13 jaanuar, teisipäev.
Hommikueinet siin ette nähtud pole, ju napib noormeestel kokanduslikke oskusi või pole viitsimist kusagilt söögikohast toitu kohale tuua. Esimese kohta mul info puudub, aga seda olen lõuna poole liikudes küll märganud, et söögikohti jääb üha vähemaks. Kui veel Chennais särises pea igal tänaval mõni wok-pann, siis siinkandis on au sees pigem tee ja kohvi joomine. Tänavakohvikuid, kus suurest potist kulbiga tassike sooja jooki ammutatakse, on lademes ning hommikuti koguneb nende ette troppi mehi, kes sõrmkübarast vaid veidi suuremast papptopsist virgutavat eliksiiri rüüpavad ja küpsist kõrvale näksivad. Kuigi ma pole just suurema söömaga, tundub selline hommikueine veidi kasinavõitu.
Pikema otsimise peale leian midagi tõhusamat hamba alla, murran vanalinna tänavate võrgustikust välja ja võtan suuna Dhanushkodi poole. Päike särab pilvitus taevas ja liiklus on varajasele tunnile kohaselt hõredapoolne.
Kas on kavalpeadest kohalikud kontrollposti vahepeal ringi kolinud või on rahaküsimise kohti lihtsalt mitu, aga enne lõunatippu jõudmist peetakse jälle kinni ja küsitakse 100 raha teemaksu. Jääb mulje, nagu oleksin liitunud mingisuguse kohaliku püsiteenusega – iga natukese aja tagant uus makse ja teenus jätkub.
Tee on pikk ja sirge, mida kilomeeter edasi, seda lähemale ookean mõlemal pool nihkub kuni lõpuks jääb mulje, nagu sõidaksin üleüldse mingil inimeste käterammu abil ehitatud tammil.
Dhanushkodi linna, õigemini selle varemete kohal, on maapinda vähe laiemalt ja teeäärt palistavad rohked kalatoite pakkuvad söögikohad, mida siin hotellideks nimetatakse. Visuaalsel hinnangul ei tasu neis roigasarhitektuuri tippklassi ehitistes küll patja ega tekki oodata. Termin ongi pärit sügavast minevikust, mil toidukohti sõnaga „hotel“ tähistati ning alles hiljem tuldi mõttele, et kõhu täis kõhuga inimesele võiks ka väikese uinaku võimalust pakkuda.
Hea et suhteliselt vara jõudsin, rahvast on vähe, aga liiklus tundub üsna ühesuunaline olevat. Ikka ja jälle vurab kohale järjekordne väikebuss puistades välja seltskonna lärmakaid indialastest turiste.
Kuni 1964 aasta jõuludeni oli Dhanushkodi elujõuline linn peamise ühenduspunktina India ja Sri Lanka vahel, kuhu on siit napid 25 kilomeetrit. 23 detsembri ööl tabas aga kitsast ja madalat maariba tsükloni põhjustatud üle 7 meetri kõrgune tõusulaine, mis hävitas hetkega linna ja pühkis ookeani just jaama saabuva reisirongi. Nüüd turritavad liiva seest välja vaid ajahambast puretud varemed ja poolsaare tipus seisab mälestusmärk kõigile neile ligi kahele tuhandele hukkunule. Hulgun kummituslike müüride vahel mõeldes, kui tühine ja võimetu on inimene loodusjõudude ees.
Kui kalahotelle nii rohkesti on, tuleb teha ka kerge degusteerimine. Kuue krõbeda räime mõõdus arusaamatu nimega kala eest küsitakse 150 ruupiat, pannil on aga 7 kala ja küsin need kõik sama raha eest omale. Kokk ei ole kooner ja korjab näpuga, nagu oleks tal sepa käed, hõrgutised papptaldrikule. Täitsa söödav, kala maitset on veidi raske tabada, sest vürtside lisamisega pole siin teps mitte koonerdatud. Aru ma ei saa, miks ometi see tšillipiprast pungil pudelike veel laual on.
Enne suuremale maale tagasi jõudmist püüan läbi põigata vaevu poole hektari suurusel saarekesel asuva Vibhishana Theertham templi juurest, kuhu viib kitsale tammile rajatud tee. Kohale jõudes jääb vaid nentida selle idee tobedust, sest kõiksugu sõidukeid, sealhulgas busse, on murdu ja kuna keegi saabuvate autode hulka ei piira, on masina parkimine, samuti ka ümberpööramine esmapilgul võimatuna näiv missioon. Kulub ligi pool tundi, enne kui saan auto ringi pööratud ja siinsest liikluskaosest põgenema pääsen.
Tänase apsakana olen hotellist lahkudes fotoaparaadi tuppa unustanud. Mobiiliga saab küll ka pildistada, siiski natuke kripeldab ja kuigi mul pole just kõige kallihinnalisem pildimasin, ei tahaks mitte, et see saladuslikul moel toast jalutama läheb. Nii tuleb võtta ette seiklemine linna kitsastel tänavatel, mis keskpäeval isegi üllatavalt lihtsaks osutub.
Fotokas taas käeulatuses sõidan otsima matkaradadega looduskaitseala. Kõike muud leian, veepuhastusjaama, politseijaoskonna, aga liivadüünidele ookeani ääres vaatamata korduvatele katsetele ligi ei pääse. Õhtu hakkab juba kätte jõudma, eks proovin homme uuesti, võib-olla on loodus selleks ajaks uksed lahti teinud.
14 jaanuar, kolmapäev.
Varane ärkamine annab suurepärase eelduse minna saart ja mandrit ühendavale sillale ilusaid pilte tegema. Hotelli peremehed veel magavad, hiilin välja, lohistan parkla võrkvärava kõrvale ja manööverdan tänavale.
Saarele siseneval teel on kontrollpost endiselt paigas, ei tea kas tagasi tulles küsitakse jälle raha saada või kehtib mulle mingi püsikliendi soodustus? Teeäärne turumajandus on juba täies õies, osta võib kohvi, teed ja snäkke, pikkadel stangedel lehvivad riided, lastele pakutakse mudelautosid ja traktoreid, suuremad neist lausa seda mõõtu, et võiks väheldasel põllulapil kasutusse võtta.
Sisetunne ütleb, et silla vahetus läheduses ei pruugi parkimiskohta leida, nii jätan masina kilomeeter eemale ja hakkan lõõskava päikese käes astuma. Peatumise keelu märkidesse pole suhtumine paranenud ja liiklus sarnaneb veidi slaalomiga. 2,5km pikkuse ja 14 meetri kõrguse silla keskelt avanevad uhked vaated nii kaldapealsele, mille on vallutanud kalurite osmikud, kui ka eemal asuvale sadamale, kus kümned paadid korjavad peale turistide horde, et võtta ette reis tillukesele asustamata Pullivasal saarele. Kui veel hommikul mõtlesin sama tripi ette võtta, siis vaadates sadamasse kogunenud rahvamasse, matan selle mõtte maha, püsielanike puudumisele vaatamata on seal vist tihedamalt rahvast, kui Stockmanni kaubamajas „Hullude Päevade“ ajal.
Aga kaluriküla väärib uurimist. Eluga riskides laskun mööda poollagunenud treppi alla rannale ja klõpsin terve rea pilte salvestades kogu kala töötlemise protsessi alates paadist väljatoomisest kuni müügini. Plekk-katusega onnide ees puhastavad naised saaki nii osavalt, nagu nad oleks selle juba enne kõndima hakkamist selgeks saanud. Osa roogitud kalast läheb kohe lettidele, osa pannakse kõigepealt soolvette ja seejärel laotakse pikkade palakate peale kuivama. Kui nina enam kalalõhna (loe – haisu) hästi taluda ei taha, jalutan pikale merre ulatuvale muulile, kust saab kõrgest maantee ja kahest raudteesillast National Geographicu väärilisi pilte.
Tagasiteel peetakse kontrollpunktis muidugi kinni ja kuigi olen moraalselt valmis selgitama, et juba korra maksin, tunneb mees mind ära ja viipab käega andes märku edasisõiduks, endal lai naeratus näol, nagu oleks Bolliwoodi staari kohanud.
Abdul Kalam Memoriaali, kunagise presidendi paleesse sisse saamine osutub tõsiseks katsumuseks. Vaevalt olen jõudnud väravas olevate hambuni relvastatud politseinikeni, kui selgub, et profimõõdus kaamera on siin sama oodatud kui herilane pulmatordil. Jõudude vahekord on ilmselgelt minu kahjuks, kõmbin tagasi auto juurde ja jätan pildimasina sinna.
Teine katse osutub veidi edukamaks, saan väravast läbi, aga jõuan vaevu kümmekond sammu teha, kui üks valvuritest järgi jookseb ja küsib, kas mul mobiil on. Jah muidugi on, näe siin taskus, tänapäeval on kõigil inimestel mobiilid! Selgub, et ka see on riiklik julgeolekurisk ja tuleks viia üle tee poodi, kus on turvakapid. Põiklen kihutavate autode vahel eluga riskides teisele poole tänavat ja näen poeseinal logisevate ustega vineerist kappe, mille lukud ka koolieelik traadijupiga lahti oleks võimeline urgitsema. No vaat siia ma küll oma telefoni ei jäta! Selles on ju kogu informatsioon, salvestatud dokumendid ja muu eluks vajalik ning kaotus võrduks totaalse katastroofiga. Nii tulebki piirduda paari pildiga aia tagant, kus on paista isegi India kosmoseraketi vähendatud versioon. Muidugi võib olla see ka tuumarakett, ma pole selle eriala spetsialist.
Eilne ebaõnn looduskaitseala leidmisel ei anna rahu ja lähen teisele katsele sõites mööda metsarada kuni edasipääsu tõkestab risti üle tee pikutav elektripost. Pargin auto puude varju ning orienteerudes päikese ja kaugemalt kostuva laintemüha järgi leian läbi palmiistanduse teeraja, mis viib otsejoones ookeani äärde. Liivaluited on tihedalt täis punase veini pokaalidega sarnanevaid rannalillede õisi, päike lajatab peaaegu lagipähe, aga leebe tuul teeb kuumuse mõnusalt talutavaks.
Päris inimtühi rand siiski pole. Veidi eemal istub roigaste vahele tõmmatud riidevarju all grupp einet võtvaid naisi ja lapsi. Astun ligi, pakun kommi ja ajan veidi juttu. Naised näitavad uhkusega saaki – kotitäit läikivaid kaurikarpe, millest juba täna õhtul sünnivad kaelakeed, käevõrud ja muud rannatuule lõhnaga ehted. Merelaine on leebe, siiski hoiatavad naised, et ujuma minna ei tohi, no kui, siis vast põlvini vees võib kahlata, ikkagi piiritsoon.
Eine võetud, pakitakse varjualune kokku ning silmapiirini ulatuvale paradiisirannale jäävad minu kaaslasteks vaid särav päike ja soe tuul. Tõsi küll, mitte kauaks. Kusagilt eemalt kostub üha lähenev põrin ja peagi ilmub puulatvade varjust piirivalve helikopter, tegemas oma järjekordset tiiru. Püüan käituda eeskujulikult jalutades madalas vees ilmel, et ujumine pole mul isegi mõttes. Helikopter võtab korraks hoo maha, aga ju tundun piisavalt ohutu ja piirivalvurid jätkavad oma missiooni.
Kuuajase soojamaareisi käigus võib ju pool päeva ka mitte midagi teha, ei pea kogu aeg igal pool turnima ega uudistama, pealegi nagunii viimane päev suure vee ääres. Nii veedangi pealelõuna sooja vett ja merekohinat nautides pakkides end riidesse alles siis, kui hakkab tekkima oht muutuda sama punaseks, kui rannalilled luidetel.
15 jaanuar, neljapäev.
Tänasest algab siis tagasitee, on ka aeg, sest üle poolte reisipäevadest on juba seljataha jäänud.
Madurai poole suunduv tee on ääristatud tuhandete Tamil Nadu puna-mustade lippudega ja usinad töömehed panevad neid üha juurde. Lisaks seisavad pea igal veidigi suuremal ristmikul politseinikud ning pole kahtlustki, et varsti hakkab midagi põnevat toimuma.
Saan vaevu tunnikese sõita, kui ühel teeristil seisab mundrimees ja annab kindlameelsel ilmel korralduse vasakule keerata. Olles korduvalt näinud, milliste füüsiliste meetmetega mõistmatutele tegelastele käsud üheselt arusaadavaks tehakse, ei kavatsegi ma protestima hakata, pööran kuulekalt ära ja pargin auto tee serva nagu oleks see mul juba algne plaan olnud.
Asjaolude uurimisel selgub, et peagi möödub siit valitsuse kolonn ja pildimasin tasuks kohe heaga käest ära panna. Otsin kaugemal kohta, kust oleks ilma tähelepanu äratamata mõned kaadrid tabada, aga majad ja puud on turvameeskonna poolel ning mõistlik vaatekoht jääb leidmata.
Peagi tuiskab ristmikust üle paar vilkuritega masinat, neile järgneb hulk tumedate klaasidega suuri India autotööstuse viimase väljalaske maastureid, siis veel vilkureid ning ongi etendus läbi.
Teekonnale pole mul ühtki kohta märgitud, mis tingimata nõuaks pikema peatuse tegemist, nii jõuan Madurai äärelinnas asuvasse Kalyan Residency By Azalea-sse juba hilisel pealelõunal. Kolmanda korruse tuba on üsna väike, isegi korralik laud pole sinna ära mahtunud, samas on ruum puhas ja voodi mugav. Koguni nii mugav, et kui end korraks pikali viskan, avastan järgmisel korral kella vaadates, et terve tund ja natuke pealegi on ilusast päikeselisest päevast magamise nahka läinud. No ju oli siis seda vaja, mõtlen, võtan parklast auto ja sõidan ümbruskonda uudistama.
Suure tee äärt mööda kulgeb lõputuna näiv karavan. Inimesed kõnnivad rahulikus tempos ja reeglina paljajalu. Naised kannavad peas suuri pampusid, mehed on üldjuhul ilma kandamiteta või lükkavad käekõrval kolmerattalist jalgratast, millel oleval platvormil istuvad lapsed või on see täis kuhjatud kõiksugu kotte ja suuri veepudeleid, justkui hakkaksid kolima. Kolonnist ei puudu ka väiksemad veoautod lehvivate oranžide lippude ja katusele kinnitatud kõlaritega, kust kostub raju trummipõrina saatel Tamili folkmuusika. Mürafoonile aitavad volüümi lisada paberist pommid, mida aeg-ajalt lagedamatesse kohtadesse visatakse ja valju pauguga lõhkedes tee sädelevate paberitükkidega katavad. Need, kes enam jala käia ei jaksa, ja ma tõesti ei tea, kui kaugelt nad juba tulid, istuvad väikestes bussides või veoautode kastides. Palju on näha kaasavõetud toidukraami, seega minnakse kuhugi vist päris pikaks ajaks.
Ühinen rongkäiguga soovides näha, mis põnev üritus lõpp-punktis toimuma hakkab. Inimesed lehvitavad naeratades, justkui oleks täiesti loomulik, et üks juhuslik võõras otsustab nende matkal osaleda. Kui juba tugev paar kilomeetrit kõnnitud, hakkab vaikselt tekkima halb aimdus, et finiš ei pruugi üldse järgmise kurvi taga olla. Kisendades võidu lärmaka muusikaga õnnestub matkakaaslastelt välja pinnida, et kusagil keskööks tahetakse jõuda ühe templi juurde, mis siit vaadates peaks nii umbes 15-20 kilomeetri kaugusel olema. Mõistagi läheb minu matkahimu selle informatsiooni peale üle, hiilin karavanist vaikselt eemale, klõpsan viimaste päikesekiirte saatel veel mõned pildid ja kõnnin auto juurde tagasi.
Õhtul hotelli dušširuumis ootab mind päeva suurim intelligentsuse test – valikus on tervelt viis veekraani. Keeran neid ühekaupa ja kombineeritult, krutin seinal asuva boileri nuppe ja üritan rusikaremondi toel seda riistapuud tööle õpetada, aga vesi on ikka külm nagu sügisene vihm. Viimase päästerõngana helistan alla registratuuri, sealt juhendatakse, et lasku ma veel natuke joosta, küll soojaks läheb. Nii ongi, esimene hotell, kus on tsentraalne vesi ja minutilise ootamise järel võib dušši all lausa karva võtta.
16 jaanuar, reede.
Täna on Jallikattu päev. See on tuhandeid aastaid vana härjataltsutamise rituaal, mida peetakse Pongali kolmandal päeval, Mattu Pongalil. Pongal on neljapäevane Tamili kogukondade lõikuspüha, mil tänatakse päikest, maad, veiseid ja saaki ning algab uus põllumajandusaasta. Kõik mis kõhtu täidab, saab neil päevil korraga au sisse tõstetud.
Hommikusöök on hinnas, aga kui registratuurist eine kohta küsin, muigab mees kuidagi paljutähendavalt ja soovitab kohe asjad autosse pakkida ning tema järel võistlust vaatama sõita. Üsna üheselt mõistetav vihje, et menüü jääb tänasele kultuuriprogrammile tugevalt alla, mingeid küpsiseid autos veel on, haaran toast veepudeli ja fototehnika ning olengi valmis startima.
Palamedu külasse on 16 kilomeetrit, aga vaevu oleme saanud poolele teele, kui algab selline ummik, mida ma pole näinud ka oma kõige halvemates unenägudes. Kitsale kaherealisele teele on ära mahutatud umbes neli sõidukite rida – kolm sinna ja üks tagasi, kuigi see viimane sarnaneb ka pigem „edasi“ suunaga. Masinad põhimõtteliselt seisavad välja arvatud kaherattalised, kes kraavi sattumisega riskides end kitsa teepeenra kaudu autode rivist mööda pressivad. Vastassuunast ei pääse sõidukid samuti vabalt liikuma, sest sealtkaudu püüavad edasi pääseda sõiduautod ja tuk-tukid. Ühel ristmikul üritatakse bussi ringi keerata, kuid vaatamata abiliste püüetele liiklust veidigi tagasi hoida, lipsab nii mõnigi kärsitu tegelane end reguleerijatest mööda ning pealtnäha lihtne manööver võtab aega terve igaviku.
Olles selles kaoses poole tunniga umbes pool kilomeetrit edenenud teen järelduse, et kui kohe India liikluse kõige karmimaid meetmeid käiku ei lase, jõuan kohale alles järgmiseks lõikuspühaks. Nii keerangi üldisest järjekorrast välja ning jättes paberõhukese külgvahe pärisuunas seisvate ja vastutulevate masinate vahele läbides järgmised kilomeetrid kordades kiiremini. Kodumaal lõppeks selline manööver ilmselgelt mitme kindlustusjuhtumi ja politsei kartseriga, siin aga töötab! Lõpuks ei aita enam isegi nahaalne sõidumaneer, ka rollerid seisavad paigal. Muidu astuks autost välja ja vaataks, mis eespool toimub, aga mõlemal pool seisvate masinate tõttu pole võimalik uksi avada. Kerin akna alla ja küsin kõrvaloleva maasturi juhilt uudiseid, kõrgema istumisasendi tõttu ta ehk näeb paremini. Mees osutub hästi informeerituks ning teatab, et teesulg ja kohe tuleb valitsuse kolonn. Näha pole muidugi midagi, aga varsti kostuvad sireenid. Mõned minutid veel, tropp hakkab tasapisi hargnema ja viimased kilomeetrid lähevad juba nagu lennates.
Veidi enne külasse jõudmist seisab teel politseinik lastes otse sõita vaid üksikutel masinatel ja sedagi peale hoolikat vestlust juhtidega. Teised suunatakse tee äärde puude vahele, mis on spetsiaalselt tänase ürituse puhuks kujundatud looduslähedaseks parklaks. Kuna minul edasisõiduks mõjuvad argumendid puuduvad, jätan auto kätte näidatud kohale, varustan end veepudeli ja peotäie kommidega ning hakkan astuma.
Areen on mitmesaja meetri pikkune ja paarikümne meetri laiune ala, mis on piiratud omavahel köiega kinnitatud bambuslattidest aiaga, ja selle taga tungleb hordidena pealtvaatajaid. Üks hakkajam noormees ronib parema vaatekoha saamiseks aia otsa, kaua ta seal uhkeldada ei saa, korra eest vastutav politseinik toob ta paari kepihoobiga tagasi maa peale. Härjaraja ühel küljel asub kõrge tribüün, samuti bambusest kokkuseotud konstruktsioon, kust on ilmselgelt kordades parem vaade. Kolm sajalist vahetavad omanikku ja ronin mööda kipakat redelit üles privilegeeritute sekka sättides end piirde najale parimaid kaadreid püüdma. Kokkupandaval toolil istub piltilus neiu ja vaatamata põrgulikule lärmile üritab tukkuda. Pakun talle kommi, mispeale neidis virgub saates mulle naeratuse, mis on säravam kui India päike.
Härjaraja esimene osa on paksult kaetud õlgedega ning enam kui õigustatult, sest kukkumine, tihtipeale ka tormava looma seljast ja suure kaarega, on täiesti tavaline. Raja otsas asuva härjavärava kohal asub teine tribüün, seal istuvad kohtunikud. Kõlaritest kostub vahelduva eduga kõrvulukustavat muusikat ja kommentaare võistlusel toimuva kohta.
Pestud ning lillevanikute ja värvi abil kaunistatud härg lastakse läbi kitsa värava areenile, kus teda ootavad noored mehed, kes on pealtvaatajate ergutuskisa saatel valmis loomal küürust kinni haarama. Kuigi päris täpselt pole aru saada, aga tõenäoliselt antakse härjale väravast väljumiseks mingi lisamotivatsioon, nagu näiteks ohaka torkamine saba alla – esimesed hüpped on küllaltki efektsed. Muidugi teeb selline kiirstart looma tabamise keerukaks ja nii mõnigi mees saab küüru asemel pihku vaid saba. Sealt aga kinni hoida ei tohi, kohe saab meeskond kirja miinuspunktid. Kui püüdjal õnnestub härja seljas teatud aja püsida, loetakse ta edukaks taltsutajaks ning preemia vääriliseks. Kui aga härg meeste käest pakku pääseb, on võitja tema ning auhind läheb loomale ja tema omanikule.
Suurem osa härgasid pääsebki putku ja üsna harva õnnestub mõnel mehel küürust kinni haarata. Muidugi ei meeldi see loomadele ning nad üritavad ringi hüpates või jooksu pistes soovimatuid kaasreisijaid maha raputada, mis enamasti ka õnnestub. Aeg-ajalt saab mõni pull päris pahaseks ning selle asemel, et raja lõpu suunas sörkida, ründab püüdjaid, kes oma elu ja tervise päästmiseks ahvi osavusega piirete otsa ronivad. Päris kõigil see alati ei õnnestu ja kiirabi sireenide järgi otsustades meedikud tööpuuduse üle kurta ei saa.
Päeva edenedes suureneb ka pealtvaatajate hulk, täituvad ümberkaudsete majade rõdud ja katused, samuti kipub tribüün üha enam kõikuma ja ma pole üldse kindel selle bambusarhitektuuri pikaealisuses. Tühjenenud veepudel ja hommikusöögi puudumine annavad samuti märku, et oleks aeg lahkuda.
Vaevumata otsima mingit gurmeed valin esimeses ettejuhtuvas söögikohas portsu „Chicken Rice“, mis on nii vürtsikas, et mõrvata kõik seedimisele kahjulikud bakterid, ja sõidan Pazhamudhircholai Temple juurde, et pikale seismisele vahelduseks kerge jalgsimatk teha. Parkinud masina puude alla ja ühinen mäest üles rühkivate inimeste grupiga. Tee ääres seisavad mõned autod, aga vaadates seda, kuidas karjade kaupa ahve nende peal rõõmsalt hüppavad ja klaasipuhastajate painduvust testivad, siis omanikud naastes ilmselt väga vaimustuses ei ole.
Üksjagu on astumist, enne kui esimese templini jõuan, see on aga tellingute ja võrkudega kaetud, remondis nähtavasti. Suurem tunglemine toimub hoopis üle tee allika juures, kus huvilised kaasavõetud anumaid püha veega täidavad. Muidu prooviks ka, pudel täitsa olemas, aga jumalate and on kättesaadav vaid kannatlikele, sest teosammul liikuv järjekord on vähemalt tunniajane.
Midagi eriti põnevat siin vaadata pole, laskun mäest alla ja vältimaks tuimalt mööda asfalti tampimist keeran poole tee pealt metsarajale, mis samuti parklasse peaks viima. Alla ma jõuan, aga otse ees kõrgub kahemeetrine betoonmüür. Kuni ümber selle lõpuks kuhugi suurema teeni jõuan, on viimased päikesekiired mägede taha peitunud ja kiiresti süvenevas hämarikus pole mul halli aimugi, kuhupoole auto võiks jääda. Olles veidi aega kõndinud, hakkab ümbruskond metsasemaks muutuma ja süvenev kahtlus, et see suund on vist vale, sunnib ümber pöörduma. Kiirendan sammu, aga hämariku asendumine kottpimedusega ei tee minu püüdlusi teps mitte lihtsamaks ja situatsioon on ühtaegu tõsine, samas ka paganama naljakas – olen öösel tont teab kus ja mul on siin läheduses auto, aga täpipealt samas kohas, ehk siis tont teab kus.
Kulub ligi pooltund, enne kui leian mingi piirkonna, kus on teisigi sõidukeid ja puldil uste avamise nuppu klõpsides leiangi lõpuks otsitava. Loo moraal – kui ei taha India öös autoga peitust mängida, märgi alati parkimiskoht kaardirakendusse!
17 jaanuar, laupäev.
Vaevalt saan Maduraist välja kui märkan eemal omapärase kujuga mäge. Kujutage ette lauale asetatud pikuti pooleks lõigatud sardelli ja suurendage mastaape vaimusilmas miljonikordselt. Vaat sihuke geoloogiline lihatoode jääbki Vettangudi Bird Sanctuary poole sõites silma. Linnupark võib oodata, no tegelikult ei kao ka nii suur mägi kuhugi, samas äkki tekib mul plaan teistkaudu tagasi sõita ja see omapärane loodusime jääb lähemalt nägemata.
Üritades lähemale pääseda keeran esimesel võimalusel suurelt teelt maha ja satun Pongali meeleolus külasse, kus puudel ripuvad potikujulised kaunistused ja ühes hoovis taob grupp mehi trumme sellise entusiasmiga, nagu üritaksid nad neid purustada. Jätan vahele, eilsest lärmist nüüd veidikeseks aitab, ja pööran hoopis täpipealt otse mäe poole minevale teele. Aga võta näpust, edasipääs on tõkkepuuga suletud ja kõrvalolevast putkast loivab välja turvamees, endal nägu peas, nagu oleks eilne õhtu pikaks ja kurnavaks osutunud. Teinud mulle paari lausega selgeks, et ees on ülikooli territoorium ja kuna ma selle õppeasutuse hingekirjas ei ole, tuleb ots ringi keerata.
Järgmisest teeotsast sisse keerates satun hoopis mingisse tupikusse ja ringisilkavate laste käest teed küsides jõuan arusaamiseni, et kui mul Ämblikmehe võimed puuduvad, siis siitkaudu üles lihtsalt ei saa. Lapsed saavad kommi ja on rõõmsad, mina mitte nii väga.
Vettangudi Bird Sanctuary ei jäta tegelikult nii ägedat muljet, kui lootsin. Tegu on suure soise ja aiaga ümbritsetud alaga, kus laiutavad mitu poolkuivanud tehisjärve. Lisaks paar pahaendeliselt nagisevat vaatetorni värskelt rajatud betoontee ääres, kust saab sadu puude latvades istuvaid iibiseid ja haigruid paremini vaadelda ja pildistada.
Päev kulgebki loodusmatkamise tähe all, mõned ilusad vaated siin, teised seal. Õhtul hotelli poole tagasi sõites ei anna see huvitava kujuga mägi siiski rahu ja katse tagumisest küljest ligi saada õnnestub mõnevõrra paremini. Tee ääres istub seltskond joviaalses tujus mehi, kes limpsivad õlut ja jälgivad, kui otse üle ehitusplatsi eemal kõrguva kalju poole rühin. Kõrgustesse ulatuv kalju on sile, nagu oleks kellegi hiiglaslikud käed seda liivapaberiga poleerinud. Ei ainsatki sakilist serva ega väljaulatuvat nukki, vorst mis vorst, lisaks veel triibuline, nagu koosneks erinevatest kihtidest.
Madurai liiklus on täna kuidagi eriti närviline ning kui üks roller täiesti ootamatult otsustab ette keerata, pean tegema sedavõrd tugeva pidurduse, et kõik neli ratast lõpetavad hetkeks pöörlemise. Rolleri ja auto vahetu kontakt õnnestub ära hoida, aga sellisel äkilisel võttel on ka üks negatiivne külg – kõrvaliste, mida kasutan asjade käest ära panemiseks, tühjeneb murdosa sekundiga. Murelikult jään tee äärde seisma ning korjan varustuse põrandalt kokku, kontrollin videotehnika töökorda, aga mida ei leia, on prillid. Sõita näen hästi, aga vaat mobiilist kaardirakenduse uurimisega tekib tõsiseid probleeme. Lähenen asjale kõrvalistuja poolt uksest, lülitan taskulambi sisse ja poen uuringuteks peaaegu istme alla. Loomulikult suudab keegi möödakäija mu pikalt väljasirutatud jalgade otsa komistada – aga mis sa teed, siinsel kõnniteel on liiklus tihedam kui tipptunnil Tallinna kaubamaja ristmikul.
18 jaanuar, pühapäev.
Prillide otsimine jäigi eile linnas pooleli, aga hiljem hotelli ees, kui polnud enam ohtu pahaaimamatutele kaaskodanikele jalgu jääda, suutsin otsitavad istmealusest sügavusest kätte leida. Nii pole kaardirakenduse kasutamine enam komplitseeritud ja esimese tänase sihtkohana võtan sihikule Samanar Malai. See on ligi 200-meetri kõrgune visuaalselt sipelgapesaga sarnanev monoliitne kalju, mille jalamil ilutseb väheldane kirev tempel lootostega tihedalt kaetud järve kaldal.
Jätan auto puude vilusse ja rühin mööda kivisse raiutud astmeid tipu poole. Tuuled on pöördunud ja sudu mujale kandnud, lõõskav päike lajatab otse lagipähe ja õhk väreleb kuumusest. Kui siiani olen turiste pigem harva kohanud, siis kivi otsa rühib neid lausa terve bussitäis, lisaks veel üks prantslastest keskealine paar, kellega ma mõne sõna juttugi teen. Üks kõige entusiastlikum isend on liibuvad dressid selga tõmmanud ja lausa jookseb üles, no vaatame, kauaks tal sellises leitsakus silkamiseks jaksu jagub.
Poole mäe peal on muistsetel trepirajajatel ind otsa saanud ning edasi tuleb minna mööda siledat kivist pinda. Veidi enne tipu vallutamist jääb teele pisike koobas koos veesilma ja püstloodis seinaga, mida ehivad peened bareljeefid. Isegi jalge all märkan konkskirjas kivisse uurendatud sõnumit koos autentsete jalajälgedega. Ei saagi aru, kas on see tõesti siin kaks aastatuhandet vastu pidanud või on kohalikud meistrimehed alles hiljuti kätt harjutanud.
Päris mäe tippu, kust avanevad ilusad vaated kümmekond kilomeetrit eemal asuvale, samas justkui kiviviske kaugusel olevale linnale, on iidsed meistrimehed püstitanud posti. Selle otsa pannakse valguspüha ajal õliga täidetud anum ja süüdatud tuli paistab nagu majakas kaugele üle tasandike.
Tagasi linna jõudes proovin veel ühe mäe otsa tungida, aga arusaamatul põhjusel saan vaid kümmekond sammu teha, kui äkki ilmub teele politseinik ega luba edasi minna. Nördinud pilgul vaatan takistamatult edasi rühkivaid kohalikke, vist nii püha koht, et minusuguseid uskumatuid sinna ei lubata.
Madurai rongijaam on saginat täis nagu sumisev mesitaru, rohked kaubitsejad askeldavad vaheldumisi reisijatega, jaama ees paitab silma tibiroosat värvi politseiauto kirjaga „Pink Patrol“. Masina kõrval seisnud vormis naiste käest täpsustusi uurides saan teada, et tegu on politsei eriüksusega, kus töötavad eranditult naised ning pearõhk suunatud õrnema sugupoole ja laste turvalisusele avalikes kohtades. Arvestades sellega, et naiste ühiskondlik positsioon ei ole Indias alati kõige roosilisem ja elu turvaline, on tegu vaieldamatult vahva ja vormis amatsoonide kinnitusel ka tõhusa meetmega. Autost lubatakse pilti teha, aga vaatamata minu palumisele näitsikud pildile jääma ei nõustu.
Homme peab edasi sõitma, nii kulutangi terve pealelõuna Madurai linnaga tutvumiseks. Jalutan üle Vaigai jõe silla ja pildistan kaldal troonivaid värvilisi maju, mille karmiks kontrastiks on veepiiril asuvad pleki ja eterniiditükkidest püstitatud hurtsikud, mille ümber kolavad lehmad prügihunnikutest süüa otsivad. Astun sisse suurde riidepoodi sooviga täiendada oma t-särgi varusid. Sooviks see ka jääb, sest sünteetilise riideeseme eest 500 ruupiat ma välja käima ei nõustu. Kui poest välja tulen üritab sinna siseneda lehm, müüja aga looma maksevõimesse ei usu ja peletab ta valjude hõigete saatel minema. Solvunud „klient“ sörgib veidi eemale ja püüab lillevanikuid müüvalt mehelt natuke kaupa pihta panna saades sama ebasõbraliku suhtumise osaliseks nagu poeski.
Õhtueine manustamiseks valin ühe askeetliku olemisega söögikoha tellides riisi-kala-köögiviljaeine koos päris India oma limonaadiga, tuntud ka kui Banta ehk Goli Soda. Kokk on päevatööst väsinud ja kuigi toidu maitseomaduste üle ei saa kurta, on roog veidi jahedavõitu. Nurisen viisakalt ja praad rändab pannile tagasi. Limonaad on disainika kujuga klaaspudelis, mis on tavapärase korgi asemel kinni pitseeritud salapärase klaaskuuliga. Uurin pudelit nii ja naapidi mõistmata, kuidas sealt jooki ilma anumat purustamata kätte saada. Aurava praega naasev kokk märkab minu kimbatust, haarab laualt abivahendi ja vajutab otsustava liigutusega klaaskuuli pudelisse sisse. Omapärane lahendus, limonaad maitseb hea ja küsin teise pudeli lisaks.
19 jaanuar, esmaspäev.
Kui esialgne reisiplaan nägi ette täna joonelt Bengalurusse sõitmist, siis et mitte tervet päeva roolis veeta kohendan kava ja broneerin vahepeatuse Salem’is.
Enne seda põikan läbi Dindigul’i linnast avastamaks 17 sajandil siiruviirulise laavakalju otsa rajatud kindlust nimega Rock Fort, mille peamine ülesanne oli takistada Briti vägede edasitungimist. Tänapäeval 90-meetrise kalju tippu ronimiseks sõjalist ettevalmistust vaja ei lähe, edasiminekuks piisab 250-ruupiasest maksest, mida saab teha spetsiaalse äpi abil. Ja nüüd võite ühe korra arvata, kas mul on see rakendus! Annan väravas olevale naisele vajaliku summa ja ta soetab pääsme enda telefoni abil. Kindlasti on selliseid inimesi veel, kel vastavat äppi pole, kui keegi peaks kunagi kontrollima, võib tekkida õigustatud küsimus, miks üks inimene iga päev mitu korda kõrgustesse on pürginud.
Mäe tipus on sadu meetreid müüre ja erinevaid kaitserajatisi, samuti ka laskemoona ja relvalaod, mille labürintides veidikeseks ajaks lõõskava päikese eest varju saab leida. Vältimaks piiramise ajal võimalikku veepuudust on nutikad ehitajad raiunud kivisse kanalid, mis iga vihmapiisa mahukasse basseini suunavad.
Vaated ülevalt on suursugused ja avanevad 360 kraadi ulatuses, ühel pool laiub Dindigul äärelinn kandiliste värviliste majadega, teisel pool rohetavad metsad ja põllud, kaugemal paistab suur maantee.
Avastanud, et veepudel on tühjaks saanud ja kell tiksub juba hilist lõunatundi, kiirustan alla võttes suuna otseteed Salemi poole.
Hotellis Urban Nest tervitab mind nooremapoolne abielupaar. Sõidan rehvide kiunatuse saatel järsust kallakust üles ja pargin auto turvaliste raudväravate taha sisehoovi.
Teise korruse tuba on hinnale kohaselt lihtne, samas varustatud kõige elementaarsega, nagu seebid, hambapasta, veekeetja jne. Hotelli asukoht on muidugi super – olematu liiklusega vaikne lühike kõrvaltänav peateest vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Rahvusliku köögi asemel valin täna õhtueineks midagi tavalisema nimega proovides kuidas maitseb India pitsa. Kaheeurone šampinjonipitsa on suur ja maitseomadused ei jää alla Itaalia tipprestoranile. Taas suurepärane kogemus!
20 jaanuar, teisipäev.
Tahaks liikuma hakata, aga ebameeldiva üllatusena on minu Suzuki kuulutanud välja streigi ja ei käivitu. Võin ju kapoti alla vahtida niipalju kui kulub, aga ilma tööriistadeta ei ole sellest eriti suurt tolku. Autoomanikule WatsAppi kirjutamine annab huumori kõrgema pilotaažiga vastuseid. Mees pakub, et käivitusprobleemid on tingitud külmast ilmast. India lõunaosas!!! Lisaks oletab, et unustasin parkima pannes tuled põlema. Kuule mees, sel autol on rohkem oidu kui sinul ja tuled kustuvad tuled ise ära, kui võtme välja võtan! Kõige krooniks saab pakkumine, et tuleb ise vaatama, aga sõidu eest esitab pärast arve. See on ju jabur – kui sinu väljarenditud auto minust olenemata põhjustel rikki läheb, on probleem ikka sinu vastutada, mitte minu. Nähes, et sellest mehest on abi täpselt samapalju kui Gangese jõe veest tervise turgutamisel, asun ise tegutsema ja konsulteerin hotelli personaliga. No palju tulemuslikum! Mees teeb ühe kõne misjärel teatab, et poole tunni pärast tuleb spetsialist ja heidab pilgu peale. Teen väikese jalutuskäigu ümbruskonnas ja ennäe, rolleriga vurabki kohale tunkedes spetsialist. Asjaoludega tutvunud, uurib hoolikamalt aku siseehitust ja teatab, et ühes purgis on vedeliku tase alla igasugust arvestust. Spetsiaalse abivahendiga saavad vedelike tasemed paika, kraanist paneme puuduva osa juurde ning masin käivitub ilma igasuguse vastu punnimiseta. Väljasõit ja veerand tundi toimetamist lähevad maksma 250 ruupiat, mis on kiiret reageerimist ja head tulemust arvestades igati soodne hind. Kuigi ainult 2,5eurot, siis pelgalt kiusu pärast kavatsen selle summa rentijalt pärast tagasi küsida, rumalate väidete esitamise tõttu.
Rattad taas veerema saanud võtan suuna Yercaud küla poole, mis asub 1,7km kõrgusel mägedes. Küla ise on tavaline, aga sealt saab edasi veel kõrgemal asuvatesse vaatekohtadesse, mis on soo- ja vanusepõhiselt ära jaotatud – lastele, naistele ja meestele. Laste omasse ma minema ei hakka, sellest east juba väljas, aga meeste omast on päris mehised vaated kaugustes kõrguvatele mägedele ja nende vahel asuvatele tasandikele. Naised on siin selgelt eelistatud positsioonis, sest Ladies Seat Viewpoint’ist avanev pilt on veelgi vahvam, lisaks paistab kätte ka üks uskumatult kõver tee, mida ma nüüd kohe autoga avastama lähen. Ja ei saa salata, tee on eales sõidetutest kolm korda kõveram ja mida kõrgemale mootori kiunumise saatel jõuan, seda uhkem pilt autoaknast paistab. Ühe veidi tasasema mäekülje peal lõikavad metsamehed puid ja veavad neid tee äärde kokku masinaga, mis näeb välja nagu ilma sahkadeta teehöövli ja kraana ristsugutis.
Tagasi hotelli poole sõites jääb silma põhjapanevalt ökoloogiline meetod heki kõrguse piiramiseks. Kui siiani olen olnud arusaamisel, et kaamelid toimetavad peamiselt Aafrika kontinendil, siis siin võib näha pilti, kus need kõrbelaevad rahumeeli kõrget hekki pügavad. Nüüd on siis teada kuidas hekkide laiutamist vältida – alumist osa piiravad kitsed ja lehmad, ülemist äärt sätivad kaamelid ja kõik see toimub nullenergiakuluga.
Hotelli juurde jõuan üsna vara ja kuna nälg hakkab juba näpistama, siis üritan veel ühe pitsa pintslisse pista. Aga vaat mida enam ei leia, on pitsarestoran ja ainuke avastatud lapik asi jääb jala alla ning selle nimi on lehmakook. Jalavarjud taas enam-vähem aktsepteeritavasse seisukorda saanud, kammin läbi järgmise tänava, sest segastel asjaoludel kuidagi ei suuda meenutada, kus see söögikoht täpselt asub. Vahepeal haagivad end sappa kaks nagamanni sooviga minu nägu või käsi hennamaalingutega kaunistada. Plaanimata hakata elusuuruses lõuendiks ütlen neile, et olen niigi ilus, mis on muidugi üsna kaheldav väide, aga poisid ei jää sammugi maha vaatamata sellele, et ma neile enam raasugi tähelepanu ei pööra. Lahti saan satelliitidest alles siis, kui otsustavalt ringi pööran öeldes neile paar rahvusvaheliselt mõistetavat, aga siinkohal kirjapanekut mittekannatavat soovitust.
Alles tunniajase seiklemise järel leian restorani hoopistükkis teisest suunast. Vaat siis orienteerumine India linnadžunglis, kui pea ei jaga, saavad jalad vatti. Ja lehmakooki.
21 jaanuar, kolmapäev.
Täna ootab mind selle reisi viimane hotell. No tahaks vähemalt loota, et ikka ootab! Pakin asjad, regan välja ja sätin sihi Bengalurusse lennujaama lähedal asuva hotelli Natasha Regency poole. Aega on piisavalt, pealegi pole linnas päeval suurt miskit peale hakata, niisiis põikan sisse Rayakottai’sse, et sooritada 2,5-kilomeetrine palverännak 14 sajandil mäe otsa ehitatud kindluse juurde. Kusagil on kindlasti ka ametlik parkla, aga selle leidmine käib mul üle jõu, seega jätan masina tühjale ehitusplatsile lootes, et ehk ei suudeta selle paari tunniga sinna mingeid müüre püsti panna.
Mõnusalt inimtühi rada on tavaline, algab erineva kõrgusega kivist astmetega minnes sujuvalt üle pinnaseteeks, kus pea kohal kõrguvad majasuurused kivid näivad paigal püsivat vaid palvete toel. Ühe rippuva kalju alla on iidsed usumehed rajanud väikese pühakoja, mille ümber askeldavad ahvid nagu püsielanikud. Katust (loe: tuhandetonnist kivimürakat) toetava posti otsa on riputatud kell. Muidugi ei suuda ma kiusatusele vastu panna ja tõmban ka korra nöörist – üle all laiuva lagendiku kaigub selline kõll, et isegi ahvid jäävad vaatama. Jääb loota, et selle heli peale terve küla kohale ei torma.
Kõige tipus, umbes 1,2km kõrgusel ebatasasel platool on kindlus, või õigemini see, mis sellest järgi on jäänud. Vaated all sügavustes laiuvale rohelusele on suursugused! Üks rada viib veel kuhugi nurga taha, kus kaljud ripuvad silmnähtava ähvardusega otse pea kohal. Eriti kaugele ma ei jõua, sest kuuldes ahvide tekitatud varingut, keeran tagasi. Arvestades siinset inimtühjust leitaks pärast kivi alla jäämist minu skelett tõenäoliselt alles järgmise dünastia ajal.
Hotelli jõudmiseks suunab kaart mind ümber Bengaluru. Kui ümbersõidu saan hõlpsasti tehtud, siis mida lähemale majutusele, seda tihedamaks liiklus muutub ja lõpuks liigub masinate rivi lonkiva jalakäija kiirusel. Hotellist saan juba mureliku sõnumi, et kus sa oled. Saadan vastu ummiku pildi andes teada, et saabun tänase kuupäeva sees.
Tund aega plaanitust hiljem jõuan kohale ja panen auto maja ees seisva suure elektrigeneraatori kõrvale. Voolukatkestustega siin ilmselgelt muret pole. Registratuuris tervitavad mind kaks noormeest, üks neist tundub olevat veidi… lihtsameelne, teine on välimuse järgi otsustades pesuehtne hipi. Omapärane seltskond, aga formaalsustega läheb lihtsalt ja toa kohta ei ole miskit paha öelda – tavaline soodsama hinnaklassi ruum, kus kõik väljapuhkamiseks vajalik olemas, aga viimane sanitaarremont on jäänud sügavale ajaloo hämarustesse.
22 jaanuar, neljapäev.
Kannustatuna keskmisele turistile kummalisena tunduvast soovist kaljude ja kindlustega jätkata võtan suuna Baradi Betta matkaala poole. Peamiseks vaatamisväärsuseks on seal kaljumägi, mis teoreetiliselt on vallutatav ka mootorratta või neliveolise maasturiga. Plaanides auto enam-vähem ühes tükis tagasi anda, siis mina üritama ei hakka ja viskan viimased viissada meetrit jala. Üleval selgub, et siia saabki autoga, sidetehnikud on oma maasturi kaljuservale parkinud, väikesed antennid üles sättinud ja mõõdavad mingeid kosmilisi signaale. Ka ajaloolised signaalid on selgelt nähtavad, tipus leian kivisse uurdunud jäljed, mis pärimuse järgi peaksid olema eepilise rammumehe Bhima jäetud. Oleme mäe otsas vaid kolmekesi, asulad ja teed jäävad üsna kaugele ning valitsev vaikus jätab mõnusa tsivilisatsioonist-eemal tunde.
Kuna suuremates poodides pole t-särgi varusid siiani täiendada õnnestunud, proovin seda teha ühte kolkakülla sattudes. Riidepood on asula suurust arvestades aukartustäratav ja sortiment nii lai, et annab isegi Viru Keskusele silmad ette. Uksel tervitab mind sinises särgis mannekeen, kellele poeomanik on vedanud selga särgi, mille rinnal ilutseb kiri „Psühopaat“ ning seljal pilt keskmise sõrme näitamisest. Täpselt minu suurus, piirdlen seda nii ja teistpidi, aga oletades, et kaaskodanikel ei pruugi olla minuga sarnane arusaam huumorist, jääb riideese siiski mannekeeni selga. Aga ihaldatud kauba siiski leian ja kaks mugavat puuvillast särki vahetavad omanikku vaid 500 ruupia eest.
Tänaval satun ootamatult noorte seltskonna peale, kes vaatamata sellele, et suuremad tantsufestivalid peaks juba lõppenud olema, valju muusika saatel rühmatantsu harjutavad. Lähedusse on üles seatud kaamerad ja valgustid, aeg-ajalt pannakse liiklus seisma, jääb mulje, nagu filmitakse mingit reklaamklippi.
Hotelli tagasi minna on varavõitu, nii üritan Bengaluru lennujaama lähedal päikeseloojangu vaatekohale jõuda. Enne veel, kui tee üles mäkke keerab, satun tantsiva seltskonna peale, kes minu meelest mitte ei pidutse, vaid tegeleb täiemõõdulise musta maagiaga. Valju trummipõrina saatel röögivad mehed posijalikke salme, seejärel süüdatakse efektsete liigutuste saatel väike lõke ja mõned ümber jämeda puu asetatud vahaküünlad. Lõpuks toovad kaks poolpaljast vihaste nägudega meest mõned kookospähklid ja raevukal sammul tantsides virutavad neid täiest jõust vastu maad ilmse sooviga viljad purustada. Veidi eemal rabeleb lühikese keti otsas hirmunud kits ja oletades tseremoonia intensiivsuse järgi, pole tal elupäevi enam pikalt jäänud.
Kui seni on India pakkunud pigem rõõmsat melu, siis siinne möll sarnaneb pigem saatanakummardajate sekti kokkutulekuga. Arveteõiendamist kitsega ma näha ei soovi ja kaon vaikselt minema, et jätkata teekonda päikeseloojangu poole.
Ka siia mäkke saab masinaga täitsa tippu sõita, mida ma tagasihoidlikuks jäädes siiski ei katseta jättes auto poolele tõusule. Päev on kiiresti õhtusse saanud ja jõuan täpipealt õigeks ajaks, et silmapiiri taha vinesse vajuvast päikesest veel mõni pilt saada. Süvenevas hämaruses on näha ka lennujaam, kus üksteise järel raudlinnud õhku tõusevad ja maanduvad.
23 jaanuar, reede.
Öösel ärkan korraks üles kuna üks eksinud lennuk on võtnud suuna otse üle hotelli. Siiani on trajektoor olnud vähe kaugemal ja müra pole üldse seganud, aga ju seekord läks navigatsiooniga miskit nihu.
Väljapuhkamist see ei sega ja viimane hommik Indias tervitab mind selge taeva ja rõõmsalt särava päikesega.
Ligi kuuajase sõidu järel on auto kattunud nii rikkaliku tolmukihiga, et mõnda kohta võiks lausa seemned idanema panna, niisiis tuleb ette võtta visiit autopesulasse. Esimeses kohas me kaubale ei saa, järjekord on broneeritud hilise pealelõunani. Järgmises aga võetakse masin kohe ette ja jälgin mõnuga, kuidas veejoad detail detaili haaval värvkatte taas nähtavale toovad. Hoolikalt silmitsedes märkan aga veel üht tõsiasja, mis mulle raasugi rõõmu ei valmista. Nimelt on üks tagumine rehv kummaliselt lössis ja ilmselgelt on suur osa viletsat õhku otsustanud hea ratta hüljata. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, kinnitab tuntud Eesti vanasõna, mis India versioonis tähendab, et autopesula ja rehvitöökoda asuvad kõrvuti. Kui välipesu lõpetatud ning kummimehel enam dušši alla sattumist peljata pole vaja, tõstetakse ratas maast lahti ja töömees tuvastab kiiresti peasüüdlase, milleks osutub purunenud ventiil. Kuidas see otsad andis, polegi oluline, igatahes napi veerandtunni pärast võin taas puhtasse ja veeremiskõlbulike ratastega autosse istuda.
Tänane päev kõlab umbes nagu aja parajaks tegemine. Kolan natuke poodides, tutvun Devanahalli kindlusega ja lõpuks astun sisse ühte viisakasse restorani, et teha pidulik Indiaga hüvastijätu lõunasöök. Isegi Eestis jään peenemate roogade nimetuste mõistmisel hätta, mis siis veel Indiast rääkida. Menüü on pikk nagu eepos ja ainus, mille suudan sealt dešifreerida, on mereannid.
Peagi ulatatakse mulle äsja pressitud mangomahl, praadi peab veel veidi ootama. Möödub ligi kümmekond minutit kui saabub kokk ja hüüab kõlava häälega: „Mister, teie /siinkohal järgneb keeltmurdev nimetus/ on valmis!“ ning asetab letile kuhjaga täidetud paksu kivist taldriku. Toit ei näi ainult vürtsikuse poolest kuum – kerkivate suitsupilvede järgi otsustades tundub, et piisaks vaid põleva tiku näitamisest ja helesinine leek paiskuks laeni. Suitsuandurid on siin majas tundmatu lisavarustus, jõuan mõelda, kui hoiatuse saatel „ettevaatust, tuline“ puidust kandiku haaran ja oma lauda suundun. Toidu koostisosi ma üles lugeda ei üritagi, aga kui vaagen tühjaks saab, jään veidi mõtlema püüdes aru saada, kas kõhus oleks veel ruumi ühele samasugusele portsule. Kahjuks mitte. Super maitseelamus!
Kuna lendamine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka, võtan nõuks veidi magada olles eelnevalt mobiilile piisava ajalise reserviga alarmi sättinud. Pakin reisikoti, kontrollin üle kõik sahtlid ja kapid, et midagi maha ei ununeks ning poen voodisse. Rahuliku uinaku katkestab sõnumi saabumisest teatav kõll – autorentija küsib üle, kus ja mis kell masina tagasi saab. Mõistan muidugi tema muret, aga oli ju kokku lepitud, et keskööl lennujaamas, nii vastuseks kirjutangi. Vaevalt jõuan silmad kinni panna, kui saabub uus sõnum, mees küsib hotelli nime, kus asun ja avaldab soovi masinale siia järgi tulla. Meenutades mõned päevad tagasi toimunud kummalist suhtlust tühjenenud aku teemal, lööb selline ettepanek mul punase lambikese põlema. Jube hea moodus ju lisaraha väljapressimiseks – auto käes, lennujaama sõidu eest saab hakata lisatasu nõutama. Vabandust, aga ma ei usalda sind! Pakkumise üle veidi mõelnud, saadan konkreetses toonis vastuse: lennujaam, parkimisala number 2, kell 00.00. Telefoni lülitan hääletu peale ja kuigi natuke pahuraks aetud, uinun peagi.
Öine sõit on lihtne ja parklas ootab autoomanik, kes on ilmselgelt nördinud, et ma ei soostunud masinat varem üle andma. Uurib autot siit ja sealt ning lõpuks midagi avastamata tuleb mõttele, kuidas saaks turistilt veel veidi raha välja pressida küsides parklast väljasõidu tasu. No mida veel! Lennujaama veebilehel on selges inglise keeles kirjas, et poole tunni jooksul on väljasõit tasuta ja millegipärast kahtlustan, et ka tema peaks seda teadma. Mul on vastupandamatu tahtmine mees sinna pimedasse kohta saata, kuhu nii mõnigi kord ebameeldivaid tüüpe saadetakse, aga keegi siiani veel läinud pole. Loomupärane viisakus siiski võidab ning teatan vaidlusi välistaval ilmel, et see, kuidas sina autoga edasi toimetad, pole enam minu mure. Jättes sellisest nahaalsusest üllatunud tegelase auto kõrvale seisma, kõnnin sirge seljaga terminali ukse poole.
24 jaanuar, laupäev.
Terminali sissepääsu juures fikseerin mobiiliga oma saabumise ja astun sumisevasse rahvamassi, kus kõik justkui segaduses olles kuhugi kiirustavad, samas toimib ikkagi teatud reeglipärasus ja sihikindlus. Passikontroll läheb sujuvalt, pagasist midagi kriminaalset ei leita ja edasi minnes satun tõelisse loodusparki. Suures saalis vulisevad purskkaevud ja kõrguvad sihvakad palmid, laes ripuvad rohelusega kaetud suured lühtrid ning seinu kaunistavad rikkalikud ronitaimede vaibad. Täielik džungel, ainult ahvid on veel puudu, kes selles metsas oksalt oksale hüpates tsirkusele kohaseid etendusi annaksid.
Head aega India! Lennuk Frankfurti tõuseb plaanipäraselt. Edasilend sujub samuti tõrgeteta ning sama kuupäeva õhtul tervitavad mind Tallinna lennujaama akende taga täpselt samasugused lendlevad lumehelbed nagu reisi alguseski. Ring on täis saanud.
 
Sooloreisi planeerides oli mul vaid üks mure – kas üksinda igav ei hakka? Nüüd naasnuna võin öelda, et ei hakanud.
Kuigi vahetud hetkeemotsioonide jagamised jäid olemata, siis sügav kummardus teile, sõbrad, kellega õhtuti ekraanide vahendusel juttu sai aetud ja värskeid muljeid jagatud. Teie olite need, kes kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel olles ei lasknud üksinduse tunnet raasugi ligi!

Tagasi ülesse